LUUPUS – mis haigus see on ja mis seda põhjustab?

Luupus, mis haigus see on?

Luupust (süsteemne erütematoosne luupus e. SLE) peetakse tundmatu põhjusega krooniliseks põletikuliseks sidekoehaiguseks, mis võib haarata ükskõik millist elundit: liigeseid, neerusid, kopse, veresoonte seinu, südant jt. Luupus jäljendab sageli teiste haiguste sümptomeid, milleks on väsimus, liigesvalu, tursed, lööve, palavik ning inimeseti on haiguse ilmingud väga erinevad vastavalt inimese nõrgimale lülile. Ühtedel lööb see välja rohkem välispidiselt nt nahal, teistel jälle seespidiselt.

Regionaalhaigla reumatoloogi ja Eesti Reumatoloogide Seltsi esimehe Piia Tuviku sõnul on Eestis umbes 350 luupusehaiget. Ameerikas põevad luupust vähemalt 1,5 miljonit inimest, nende seas kolm tuntud artisti nagu Selena Gomez, Toni Braxton ja Lady Gaga.

Haigus on kuus kuni kümme korda sagedamini levinud naiste hulgas, 80–90 protsendil juhtudest noorte 20-30-aastaste naiste hulgas. Haigestumises on Tuviku sõnul on oma osa ka pärilikkusel, 12%-l on luupus esimese astme sugulastel (emal või isal) ning 27%-l esimese ja teise astme sugulastel. Esinemissagedus on 1-7 inimest 100 000 kohta.  

Luupus – tekkepõhjused ja mehhanismid

Meditsiiniringkondades ja terviseportaalis inimene.ee kirjeldatakse luupust, kui autoimmuunset haigust ehk teatud inimese rakud ei tee enam vahet oma keharakkude ning võõrvalkude (näiteks bakterid ja nende mürgid) vahel. Selle tulemusena tekivad antikehad ehk vastuained, mis asuvad hävitama organismi enda kudesid.

Luupuse sümptomid ehk avaldumine

„Sa­ge luu­pu­se­le vii­tav sümp­tom on üldi­ne vä­si­mus ja epi­soo­di­li­sed pa­la­vi­kud. Vä­ga sa­ge­li esi­ne­vad na­hap­rob­lee­mid, 80%-l hai­ge­test te­kib näo­le klas­si­ka­li­ne lib­li­kalöö­ve e. lööve mis päi­ke­se­ga süve­neb.  Luupuse lööbe e. Na­ha­le ja li­mas­kes­ta­de­le võivad tek­ki­da haa­van­did, nahk võib süge­le­da. 90% hai­ge­test kur­dab li­has­te ja lii­ges­te va­lu­sid.” kirjeldab Eesti Päevalehes K. Viironi artiklis Ida-Tal­lin­na kesk­haig­la reu­ma­to­loog Tii­na Vel­di luupuse esinemisvorme.

Mõned sümptomid võivad esineda aastaid enne, kui tulevad esile järgmised haigusilmingud. Kliiniline pilt on erinevatel patsientidel varieeruv vastavalt sellele, millised elundid või süsteemid on kahjustatud. Luupus võib avalduda äkki kõrge palavikuga – imiteerides ägedat viirusnakkust. Üldiselt teatakse väga vähe, et luupus ongi põhjustatud viirusnakkuse poolt.  

Diskoidne luupus on luupuse nahavorm, mis kahjustabki tavaliselt ainult nahka, kuid mõndadel juhtudel areneb see edasi süsteemseks luupuseks.

Luupusehaigete uurimisel üle kogu maailma on välja toodud mõned luupuse varajased tunnusmärgid:

• Lööve näol või mujal
• Migreen puberteedieas
• Klaustrofoobia
• Raskused sõrmede painutamisel
• Ebakorrapärane menstrualltsükkel
• Silmade kuivus või suukuivus
• Kasvuvalud puberteedieas
• Mumpsi põdemine teismeeas
• Tugev reaktsioon putukahammustustele
• Raseduse korduv katkemine
• Valgeliblede väiksem norm veres
• Autoimmuunsed haigused suguvõsas
• Kuseteede infektsioonid

Luupuse Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Varajane SLE on raskesti eristatav teistest sidekoehaigustest, näiteks reumatoidartriidist juhul, kui haiguspildis domineerivad liigeskaebused. Seetõttu ei pruugi esmasel pöördumisel diagnoos sugugi selguda. Vereanalüüsidest määratakse antikehasid ehk vastuaineid, samuti põletikunäitajaid.

Prognoos

Mida raskem on haiguse kulg, seda suurem on risk, et tekivad ravimite kõrvalmõjud, mis omakorda vahendab organismi vastupanuvõimet. Enamikel juhtudel on SLE kulg krooniline, mis hõlmab enda alla ka pikki perioode, kus haigus on “rahuolekus” ehk remissioonis. Kui haiguse äge faas on kontrolli all ja patsient saab adekvaatset ravi, on prognoos hea. Esineb ka üliägedaid vorme, mille puhul on prognoos ülimalt halb (võib tekkida näiteks insult). Risk:  90% SLE juhtudest esineb naistel, haigestumisrisk on suurem, kui haigust on eelnevalt suguvõsas esinenud.

Luupuse ravivõimalused

Eestis järgitakse luupuse puhul Tuviku sõnul Euroopas ja mujal maailmas tuntud ravitavasid. Ravi sõltub haiguse raskusastmest. Põhiliselt on see suunatud selleks, et maha suruda immuunne põletik ehk antikehade kahjustav toime. Glükokortikosteroidid  ehk hormoonravi on näidustatud pikaajaliselt, kuna tunduvalt parandab haiguse prognoosi. Pikaajalisel kasutamisel tekivad paratamatult kõevaltoimed: rasvumine, maohaavandid, krooniliste põletike ägenemine, osteoporoosi süvenemine. Tsütostaatikumid suruvad maha immuunsüsteemi aktiivsust. Vajalik on vereanalüüsi pidev kontroll, et vältida tüsistusi. Pulssteraapiat kasutatakse ägeda vormi puhul. Siin manustatakse suuri ühekordseid hormooni annuseid. Vereplasma “filtreerimine” ehk plasmaferees, mille käigus filtreeritakse verest välja vastavad antikehad. Põletikuvastaseid aineid (ibuprofeen, indometatsiin, diklofenak) tuleb kasutada pikaajaliselt. Füsioteraapia on SLE puhul vastunäidustatud.

Dr Vel­di möö­nab, et ra­vi­meid võttes võib ilm­ne­da mit­meid kõrvalmõju­sid, kuid ra­vi­ma­ta jät­mi­ne oleks hoo­pis­ki kur­je­ma mõju­ga. Hor­moon­ra­vist tin­gi­tu­na ki­pub ke­ha­kaal tõus­ma ja rasv võib la­des­tu­da ebatüüpi­lis­tes­se koh­ta­des­se, näi­teks võib nä­gu pak­suks muu­tu­da. Ka mao­li­mas­kes­ta töö võib tab­le­ti-võtmi­sest kah­jus­tu­da või te­kib mak­sas ra­vi­mi­test tin­gi­tu­na mürgi­ne reakt­sioon. „Sa­mas ei to­hi ra­vi­meid kar­ta, sest neist tu­le­nev ka­su üle­tab võima­li­ku ris­ki.” Kui mõni ra­vim ene­se­tun­de äär­mi­selt keh­vaks teeb, proo­vi­tak­se teist, ku­ni lei­tak­se so­biv ra­vis­keem. “Ra­vi­mi­te võtmi­sest keel­du­da ei to­hi!”räägib dr Veldi.

Kas luupus võib olla tegelikult ravitav?

Eelmises lõigus avaldatud kirjeldus on pehmelt öeldes hirmutav, mis paneb otsima ka muid alternatiivseid lahendusi. Nagu eespool artiklis vastavalt interneti uuringutele välja tuli öeldakse luupuse kohta, et pole teada, mis haigust tekitab, see on eluaegne ravimatu haigus ja mis ei ole nakkav. Lisandub veel see,  et see on autoimmuunhaigus ning et oma osa on pärilikkusel. Ükski neist väidetest ei vasta tõele A.Williami raamatu “Meditsiinimeedium” kohaselt.

Raamatu autor kirjutab, et meditsiini ringkonnad ei tea, et luupus on keha reaktsioon Epstein -Barri viiruse e. EBV kõrvalproduktidele ja neurodoksiinidele. See tähendab, et kehal on nendele toksiinidele allergiline reaktsioon, mis tõstab põletikumarkerite taset, mida arstid luupuse identifitseerimiseks ja diagnoosimiseks otsivad. Tegelikult on luupus Epstein-Barri viirusnakkus.

Meditsiiniringkonnad tunnevad ainult ühte EBV vormi, aga tegelikult on olemas üle 60 variandi. EBV on mitmesuguste kurnavate haiguste taga, mis arste segadusse ajavad. Arstid ei tea, kuidas viirus pika aja jooksul mõjub ja kui suuri probleeme tekitab. EBV on paljude selliste terviseprobleemide taga nagu fibromüalgia (liigeste ja lihaste põletik), kroonilise väsimuse sündroom, kilpnäärmehaigused, vertiigo ja tinnitus.

Ühe luupus haiguse käes kannataja lugu:

Veebipõhise Õhtulehe Kristel Rõssi artiklis, 27. märts 2007 kirjeldab Anne, kes põeb samuti luupust, oma haiguse kulgu. Anne ema suri vähki, kui Anne oli alles teismeline. Anne ise oli kooli ajal palju haige. 19 aastasena opereeriti tal kilpnääret. Arstid arvasid, et see oli üleelamiste tagajärg, mis kindlasti ka oli, aga mitte ainult, vaid stress, mida Anne oma ema surma tõttu tundis, võis tegelikult aktiveerida Epstein-Barri viiruse.

Kahjustatud kõhrede tõttu oli vaja opereerida naise põlve. Pärast käis ta pool aastat karkude toel. Teist põlve ei julgenud arst opereerida, võib-olla oli põhjuseks südameklapirike. Kilpnäärmehaiguseid ja luupust peetakse mõlemaid sedasorti tõvedeks, mille tekkepõhjust ei teata ja mida ei osata ravida. Ometi peab Anne iga päev sööma peotäite kaupa rohtusid.

See on üks lugu miljonitest üle maailma, mida põhjustab tegelikult Epstein-Barri viirus ja mida ei osata diognoosida rääkimata ravimisest.  Suure tõenäosusega suri juba Anne ema EBV viiruse laastustöö tagajärjel, millesse nakatus ka Anne. Tegelikult ei saagi kõiki neid haigusi eraldiseisvateks pidada, vaid kõik need sümptomid on  EB viiruse arengu tagajärjed. Näiteks tuntud poplauljatari Gomezi enda sõnul on luupuse tõttu pidanud ta läbi tegema kemoteraapia. Teine staarlauljatar Braxton põeb luupust, mis ründab peamiselt lauljatari südant. Ka üks lauljatari onudest suri luupuse tüsistuste tagajärjel ning tema vend on luupuse kandja. Kõik see viitab mitte pärilikkusele vaid nakatumisele.

Epstein -Barri viirus ja selle avastamine

Kuigi Epstein-Barri viiruse avastasid kaks väljapaistvat arsti 1964. aastal, hakkas see tegelikult mõju avaldama juba 20. sajandi alguses – rohkem kui pool sajandit varem. EBV algsed versioonid – mis on endiselt meiega, toimivad suhteliselt aeglaselt ja võivad alles inimese elu lõpu poole märkimisväärseid sümptomeid tekitada. Isegi siis kahjustavad nad ainult mõõdukalt. Paljudel inimestel on need mitteagressiivsed EBV tüved.

Õnnetuseks on EBV aastakümnete jooksul edasi arenenud ja iga uus viirusegeneratsioon on muutunud varasemast ohtlikumaks. Arstid tunnevad EBV harva ära terve hulga probleemide algpõhjusena, peale selle ei ole arstidel aimugi, kuidas EBV-st käsitleda, isegi kui see on kindlaks tehtud.

Kuidas EB viirusesse nakatutakse?

EBV saamiseks on palju võimalusi. Näiteks võite selle saada:

• imikuna, kui teie emal on viirus,
• nakatunud verega nt vere ülekandega (haiglad ei tee selle viiruse skriiningut),
• kokkadelt, kes on lõiganud näppu ja see satub toidu sisse,
• kehavedelike kaudu  – seks, suudlemine.

Viirus ei ole kogu aeg nakkusohtlik. Kõige tõenäolisemalt levib viirus oma teises staadiumis. EBV läbib kokku üldse neli staadiumit.

Epsten-Barri viiruse esimene staadium

Kui te nakatute EBV-ga, läbib see esialgse latentse perioodi, hõljudes teie vereringes, tegemata peaaegu midagi enamat kui kopeerides ennast, et suurendada oma arvukust ja oodates võimalust algatada päris nakkus.

Kui te näiteks kurnate ennast nädalate kaupa ega anna endale võimalust täielikult taastuda või jätate oma keha ilma olulistest toitainetest nagu tsink või B12, või elate läbi dramaatilise sündmuse, nagu lähedasest inimesest lahkuminek või tema surm, avastab viirus teie stressihormoonid ja kasutab selle hetke ära.  EBV tegutseb sageli ka siis, kui läbite olulise hormonaalse muutuse – näiteks puberteedi, raseduse või menopausi. Naistel on tavaliseks tsenaariumiks sünnitus. Need on peamised põhjused, miks just noored naised haigestuvad luupusesse. Sel puhul ei kasuta EBV ära teie nõrkust, vaid fakti, et hormoonid on tema võimas toiduallikas – nende rohkus toimib talle vallandajana. Pärast  võib naine tunda mitmesuguseid sümptomeid, kaasa arvatud väsimus, valud ja vaevused ning depressioon. Viirus võib oodata oma aegu nädalaid, kuid, isegi aastaid. Esimeses staadiumis on viirus eriti haavatav. Kuid ta ei ole selles staadiumis avastatav ega põhjusta mingisuguseid sümptomeid, seetõttu tavaliselt ei tea te temaga võidelda, sest teil ei ole tema olemasolust aimu.

Epsten-Barri viiruse teine staadium

Esimese staadiumi lõpus on EBV valmis teie kehaga võitlema. Just siis teeb ta oma olemasolu teatavaks…põhjustades mononukleoosi. See on too kurikuulus mono, millest kuuleme kasvueas kui “suudlusehaigusest.” see on haigus, mille saavad igal aastal tuhanded üliõpilased, kes kurnavad ennast öö läbi pidutsemise või õppimisega. Meditsiini ringkonnad ei tea, et iga mononukleoosi juhtum on EBV teine staadium. See on periood, mil viirus on kõige nakkavam. Tuleb vältida kokkupuudet kellegi teise vere, sülje või muude kehavedelikega, kui neil on mono..või kui teil on mono. Tuleb välja, et luupus ehk tegelikult EBV viirus on nakkav mitte pärilik.  

Teises staadiumi ajal astub teie immuunsüsteem viiruse vastu sõtta. Ta saadab tuvastavad rakud viiruseid “märgistama”, see tähendab, kinnitama neile hormooni, mis tähistab neid sissetungijatena. Siis saadab ta sõdur-rakud märgistatud viiruseid üles otsima ja hävitama. See on teie kaitsele asuva immuunsüsteemi võim.

Kui raevukalt see lahing toimub, on inimeseti erinev ja sõltub ka sellest, missuguse EBV variandi või tüvega on tegemist. Võite põdeda nädala või paari kestel mononukleoosi, millega kaasneb mõõdukalt kare kurk ja väsimus, mispuhul te tõenäoliselt ei saa toimuvast aru ega lähe arsti juurde, et teha vereuuring.

Kuid teid võib tabada ka niisugune väsimus, kurguvalu, palavik, peavalu, lööve ja muu, mis kestab mitu kuud. Kui see juhtub, siis tõenäoliselt lähete arsti juurde, kes uurib verd, ja EBV näitab ennast mononukleoosi vormis..enamasti. Selles staadiumis otsib EBV endale püsivat kodu, peitudes ühte või mitmesse teie tähtsamatest elunditest – tüüpiliselt maksa ja/või põrna. EBV-le meeldib olla neis elundites, sest neisse kogunevad raskemetallid nt elavhõbe, dioksiinid ja muud toksiinid. Viirus vohab neil toksiinidel. Peale hormoonide on viirusele heaks söögiks ka raskemetallid. Luupuse puhul on vajalik teha läbi korralikud organismi puhastused raskemetallidest ja teiste toksiinidest.

Üks EBV saladustest on see, et tal on parim sõber, bakter nimega Streptococcus. Sel juhul tegeleb keha mitte ainult viiruse, vaid ka bakteriga, mis ajab immuunsüsteemi veel enam segadusse ja tekitab rea teisi sümptomeid. See on EBV-se kaastegus nr 1.

EBV teises staadiumis võib Streptococcus nakatada kurgu, siinused, nina ja suu. Samuti võib ta liikuda allapoole ja tekitada nakkusi kusejuhas, tupes, neerudes või kusepõies..põhjustades lõpuks tsüstiiti.

Epsten Barri viiruse kolmas staadium

Kui viirus on ennast maksas, põrnas ja/või teistes elundites sisse seadnud, jääb ta sinna pesitsema. Sellest ajast peale leiab arst EBV uuringu puhul antikehi ja võtab neid kui möödunud nakkuse näitajaid ajast, kui EBV oli mononukleoosi faasis. Arst ei leia, EBV oleks vereringes aktiivne. See segadus on üks suurimaid eksimusi meditsiini ajaloos – just nii on EBV pragudest läbi lipsanud. Kui te ei ole juba rakendanud “Meditsiinimeedium”  raamatus kirjeldatud abinõusid EBV hävitamiseks, on viirus tegelikult endiselt elus, põhjustab uusi sümptomeid ja jääb uuringuteks kättesaamatuks. Seda sellepärast, et ta elab maksas, põrnas või muudes elundites ja uuringut selle tuvastamiseks ei ole veel leitud.

Kui viirus avastamatuna teie elundites peitub, järeldab keha, at ta on lahingu võitnud ja sissetungija on hävitatud. Immuunsüsteem pöördub tagasi normaalsesse olekusse, mononukleoos läheb mööda ja arst ütleb teile, et olete terve. Õnnetuseks on Epstein-Barri viirus alles alustanud teekonda läbi teie keha. Kui teil on EBV tüüpiline variant, võib see püsida aastaid uinunud olekus – võimalik, et aastakümneid – ilma, et te sellest teaksite. Aga kui teil on eriti agressiivne EBV variant, võib see põhjustada tõsiseid probleeme.  

Viirus ootab parajat aega, kuni tabab ära stressihormoonid, mis näitavad, et olete eriti haavatavas seisundis -justkui põletataks küünalt kahest otsast, kui olete üle elanud karmi emotsionaalse löögi või kannatate füüsilise raputuse, näiteks autoavarii tõttu -või kui kiirus tabab ära hormonaalse murrangu, näiteks raseduse või menopausi.

Kui viirus on peaaegu valmis ründama, hakkab ta neurotoksiini eritama. See lisab organismile koormust, mille on juba tekitanud EBV kõrvalproduktid ja laibad. Kogu see mürk teie kehas käivitab viimaks immuunsüsteemi ja ühtlasi viib selle täielikku segadusse, sest sellel pole aimugi, kust toksiinid tulevad.

Epsten Barri viirus ja immuunsüsteem

Kui immuunsüsteem on segi paisatud, kasutab EBV kaost, et lahkuda elundist, milles ta pesitses, ja põgeneda teise elundisse või näärmesse, milleks antud juhul on kilpnääre. EBV tungib kilpnäärmesse strateegilistel põhjustel: ta püüab immuunsüsteemi segadusse ajada ja surve alla panna. Surve neerupealistele tekitab rohkem adrenaliini, mis on EBV lemmiktoit ning teeb teda tugevamaks ja suutlikumaks ründama oma lõppsihtmärki: närvisüsteemi. Epstein-Barri viiruse ülim eesmärk on lahkuda kilpnäärmest ja tekitada põletikku kesknärvisüsteemi, mis on ühtlasi EBV neljas staadium.

Segipaisatud immunsüsteemi nimetavadki arstid autoimmuunhaiguseks. Tegelikult ei tööta organism kunagi iseenese vastu, vaid teeb kõik endast oleneva, et taastada tervis, eriti kui puhastada organism mürkidest e. toksiinidest ja  viirusest, anda õiget toitu vältides kahjustavaid toite, võttes toetavaid toidulisandeid ja taimseid preparaate, lahendades stressi põhjustajad, rasked emotsionaalsed seisundid, valed uskumused jne. Selles mõttes võib luupust nimetada autoimmuunhaiguseks, kuna inimesed tihtipeale töötavad ja tegutsevad iseenese vastu nagu nt kirjutati ajakirjas “Mida arstid sulle ei räägi” augusti 2018  numbris lauljatarist Toni Braxtonist, kes lihtsalt kurnas ennast oma tööga ning püüdis aidata  õdesid karjääris edasi, unustas selle käigus puhkamise ja hoolitsemise enese eest. EBV lööb tihti välja just stressi seisundis, seega tuleb õppida end hoidma, puhkama, naerma, sööma kvaliteetset puhast toitu, liikuma värskes õhus, viibima palju looduses ja elama tasakaalustatud elu. Täpse ravi ja kehapuhastused leiate raamatust “Meditsiinimeedium”.

Allikad:

1. A.William raamat “Meditsiinimeedium”
2. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/17121489
3. Ajakiri “Mida arstid sulle ei räägi” august 2018 Nr 8 (44)
4. Eesti Reumaliit