Happesuse / aluselisuse tasakaal kehas
Kõikidest tasakaaludest, mille säilitamise poole keha püüdleb, on kõige olulisem tasakaal happe ja leelise (aluse) vahel. Keha viib läbi suureulatuslikke muutusi, et säilitada verele sobiv, kergelt aluseline olek. Kuid keha kudedele on liigagi kerge ja tavapärane saada happeliseks. Selline tasakaalutus valmistab ette pinda kaosele, avades ukse põdurusele ja haigusele. Keha vedelike ja kudede ülehapestumine on aluseks kõigile haigustele ja samuti üldisele pingesolekule. Seda sellepärast, et ainult happelisena on keha kergesti rünnatav pärmseente poolt –terves aluselises tasakaalus ei saa pärmseened kanda kinnitada. Lisaks sellele on happed põhjuseks kõigile haigustele ja põdurusele. Lühidalt nõuab hea tervis keha, millel on õige happe/aluse tasakaal. Õige toitumine on selle kindlustamiseks peamine tee.
Happe ja aluse vaheline suhe on teaduslikult koguseliselt väljendatud skaalal 1 st 14ni, mida tuntakse kui pH. Sellel skaalal on 7 neutraalne. 7st allpool on happeline ja ülevalpool aluseline ehk leeliseline. Tehniliselt peegeldab pH- vesinikioonide (positiivselt laetud molekulide) kontsentratsiooni mingis antud lahuses. Kuid siin pole vaja mõista keemia üksikasju. Lihtsalt teadke, et need kaks liiki kemikaale – happed ja alused – on vastandid ja kui nad satuvad olema teatud omavahelises suhtes, nullivad nad üksteist, luues neutraalse pH. Kuid veres on vaja happe neutraliseerimiseks kakskümmend korda rohkem leelist. Seega on parem ja lihtsam tasakaalu säilitada, kui seda taas saavutada.
Veri
Nii nagu meie kehatemperatuur peab püsima 36,9 kraadi juures Celsiuse järgi, on vere ideaalne pH 7,365, s.o väga kergelt aluseline. (Tavameditsiinis aktsepteerib arst kuni 7,4, kuid see on problemaatiline). Mõõta saab ka uriini ja sülje pH-d, kuid veri on kõige olulisem ja peab püsima kõige täpsemini sobivates piirides. Kuid siiski on erinevate kehapiirkondade pH nõuded erinevad. Näiteks veri ja koed peavad olema kergelt aluselised, aga soolestiku alaosa kergelt happeline ja uriin kergelt happeline või neutraalne. Sülg kaldub olema kõikuva pH-ga. Uriini pH võib anda kõige parema ülevaate, mis keha kudedes toimub, kuid see pole alati täpne. Vere pH on usaldusväärsem ja seega parem sisetingimuste indikaator.
Füsioloogiline haigus on peaaegu alati liigse happesuse tulemus, pingestades keha pH-tasakaalu punktini, mil see kutsub esile haigussümptomite ilmnemise. Haigus võib olla ka lihtsalt välise allika toksiline toime, kuid see on palju haruldasem. Liigne happesus on miski, mida me oma valikutega ise endale põhjustame. Hea uudis on see, et kui tunnistame seda tõsiasja, saame hakata tegema teisi valikuid.
vere ideaalne pH 7,365
Kõik keha regulatoorsed mehhanismid (sh hingamine, vereringe, seedimine ja hormoonide tootmine)töötavad selleks, et tasakaalustada õrna sisemist happe/aluse tasakaalu. Keha ei talu suuri happe tasakaalutusi. Varases tasakaalutuse staadiumis ei pruugi sümptomid olla eriti intensiivsed, sisaldades selliseid nähte, nagu nahalööbed, peavalu, allergiad, külmetused, gripp, põskkoopa- ning teiste urgete probleemid. Edaspidi, kui asjad on endiselt korrast ära, tekivad tõsisemad olukorrad. Nõrgestud organid ja süsteemid hakkavad kokku kukkuma, põhjustades kilpnäärme, neerupealiste ja maksa funktsioonihäireid jne. Kui koe pH kaldub liigselt kõrvale happelises suunas, väheneb hapnikutase ja raku ainevahetus lakkab. Teiste sõnadega – rakk sureb, mis tähendab, et teie surete.
Seega ei saa pH alanemist lubada. Et seda ära hoida, hakkab veri seistes silmitsi suure hulga sisse tulevate hapetega, kompenseerimiseks kudedest aluselisi mineraalaineid välja tõmbama. On terve perekond mineraalaineid, mis sobivad eriti tugevate hapete neutraliseerimiseks nagu naatrium, kaalium, kaltsium ja magneesium. Kui need mineraalained hapetega reageerivad, loovad nad vähem kahjustuvaid ühendeid, mis seejärel kehast eemaldatakse.
Terve keha säilitab nende aluseliste mineraalide tagavara tootmise, et hakkama saada erakorralistes olukordades. Aga kui toidus või reservides on kogused ebapiisavad, võetakse need ained mujalt. Need võivad välja imbuda luudest (nt kaltsium) või lihastest (nt magneesium), kus need on loomulikult vajalikud. See võib kergesti viia puudujääkideni ja mitmete erinevate sümptomiteni, mis sellega kaasas käib.
See on vaid jäämäe tipp. Kui happeline ülekoormus läheb nii suureks, et veri ei suuda seda enam tasakaalustada, heidetakse liigne hape ladestumiseks kudedesse. Seejärel peab lümfaatiline (immuunsus) süsteem neutraliseerima nii palju kui võimalik ning püüdma lahti saada kõigest ülejäänust. Õnnetuseks tähendab kudedest hapetest „lahti saamist“ nende kohest tagasiheitmist verre, mis loob suletud ringi:üha enam eemaldatakse põhilisi anorgaanilisi aineid nende tavapärastest funktsioonidest ja lisaks pingestatakse maks ja neerud. Veel enam, lümfaatiline süsteem on üle koormatud või lümfisooned ei funktsioneeri õigesti (olukord, mida tihti põhjustab vähene kehaline aktiivsus), siis koguneb hape kudedesse.
Selline vere pH tasakaalutus viib ärrituse ja põletikuni ning on haiguse eelastmeks. Ägedad ja korduvad haigestumised tulenevad kas keha püüdest mobiliseerida anorgaaniliste ainete reserve, et ära hoida rakkude kokkuvarisemist, või erakorralistest katsetest keha mürkidest vabastada. Näiteks võib keha eemaldada happeid naha kaudu, sümptomiteks ekseem, akne, ärritus, põletik ning üldine valullikkus ja valud. Kroonilised sümptomid ilmnevad siis , kui kõik võimalused hapete neutraliseerimiseks või nendest vabanemiseks on ära kasutatud.
Kui happelised jäägid kehas kogunevad ja sisenevad vereringesse, püüab vereringesüsteem nendest vabaneda vedelas olekus läbi kopsude ja neerude. Kui jääkaineid on töötlemiseks liiga palju, hoiustatakse neid erinevates organsüsteemides, sealhulgas südames, kõhunäärmes, maksas ja jämesooles või ladustatakse rasvkoes, sealjuures rindades, puusadel, reitel, kõhul ja ajus. Seda happeliste jääkide lammutamise ja nendest lahtisaamise protsessi võib nimetada ka vananemise protsessiks.
Mis põhjustab hapestumise?
Happejäägid teevad võimalikuks laastava toimega mikroorganismide vohamise kehas, alustades parasiitseenest candida. Tüüpiliste nn Ameerika toitumisharjumuste tõttu arendeb enamik inimesi oma kehas välja kontrollimatu vohamise, mille toime on hävitav. Tegelikult on candida vohamine vaid üks liigsest hapestumisest tulenev kurja juur. Peale pärmseene on veel muud fungused, kõduseened, bakterid ja viirused ning nende tegevusest tulenevad toksiinid. Need organismid söövad meid sõna otseses mõttes elusalt. Happelises keskkonnas saavad need vaba voli lammutada kudesid ja häirida keha funktsioone. Ülehappesus ja mikrovormide liigne vohamine on lahutamatult seotud. Peamiseks hapestumise põhjusteks on vilets toit, negatiivsed emotsioonid ja mõttemustrid ning saastunud keskkond. Emostionaalne ja füüsiline stress hakkab keha happeliseks muutma ja rakke häirima. Et hapestumist ja hapestumisest tulenevate haiguste kulgu peatada ning viia keha taas aluseliseks tuleb muuta toitumist ja lahendada emotsionaalse stressi allikad. Kui keha muutub happelisest tagasi aluseliseks, lõpetavad pärm- ja kõduseened ning fungused kasvamise ja keha hävitamise ja pöörduvad tagasi healoomuliseks.
Milliste toidulisanditega keha hapestumist tasakaalustada?
Parimad keha happe-aluse tasakaalustajad on rohelised taimed, mis sisaldavad mineraalained nagu magneesium, naatrium, kaalium, kaltsium jne. Nendeks on kõik salatilised ja raviomadustega metsataimed. Ka puhastatud ookeani ja merevesi on kõrge mineraalide sisaldusega. Sealt tuleb ka tuntud teadmine soolade ja sooda kasulikkusest keha aluseliseks muutmisel.
Põletikke aitavad alla viia ja hulgaliselt mineraalidega varustada võilill, kurkum, põldosi, vägihein, kassiküüs, oregano, must pähkel jne, mis ühtlasi aitavad oma mõruainetega hävitada ka patoloogilisi mikroorganisme nagu viirused, seened, parasiidid ja kahjulikud bakterid.
Allikas: Robert O.Young, PhD ja S.R. Young „pH ime“
Tasakaalusta oma toitumist, paranda oma tervist.
