MUSTIKAS

Mustikas – see tilluke, kuid võimas mari pakatab toitainetest ja antioksüdantidest ning võib aidata alandada veresuhkrut, mõjuda hästi veresoonkonnale, mao ja soolestiku limskestadele ning kaitsta sinu rakke ka oksüdatiivse stressi eest!

Aga kas teadsid, et mustikate söömine võib oluliselt kaasa aidata ka silmade tervisele? See väike võimas jõuallikas on lisaks antioksüdantidele rikas ka mitmete vitamiinide, mineraalide ja muude ühendite poolest mis kõik sinu keha omal viisil turgutada aitavad ning lisaks ka maitsemeeli paitavad!

Selle kohta, mida kõike head mustikas sinu keha jaoks pakkuda soovib ja täpselt milliseid vitamiine ja mineraale ta sisaldab – siit loost lugeda saadki.

Aga meile omase põhjalikkusega kirjutame ikka veidi ka mustika armsast ajaloost, sellest kuidas ta meie toidulauale jõudis, põhjustest miks metsmustikas kultuurmustikale silmad ette teeb, mustika erinevatest söömise ja tarbimise viisidest ning sellestki, kuidas neid rikkalikke siniseid marjakesi oma koduaias ise kasvatada saad. Kui soovid loo esimese poole vahele jätta (siiski soovitame sul tutvuda ka just loo esimeses pooles kirjas olevate põhjustega, miks eelistada metsmustikat kultuurmustikale) ja ruttu mustika tervisekasudeni jõuda, siis vajuta aga kohe siia. Head lugemist!

Metsmustikad

Mustikas on laialt levinud ja laialt turustatud siniste, lillade või mustjate marjadega mitmeaastaste õistaimede rühm, mis on klassifitseeritud perekonna Vaccinium õistaimede perekonda. Samasse perekonda kuuluvad näiteks ka jõhvikad. Mustikaid leidub happelistes muldades kogu maailma parasvöötme ja subarktilistes piirkondades ning neid on kokku 400 liiki.

Kaubanduslikud mustikad – nii teatud looduslikud madalpõõsaste liigid, kui ka kultiveeritud mustikad (poolkõrged ehk ingl “Half-high Blueberry” ja kõrgpõõsad ehk ingl “Highbush blueberry”, mis on inimese sekkumise tulemus selektiivse aretuse ja sugulastaimedega hübridiseerimise teel) – on pärit Põhja-Ameerikast.

Selliseid suurema marjaga sorte, kus marjad kasvavad kobarates, nimetatakse inglise keeles üldise nimetusega “North American blueberry või lihtsalt “Blueberry”. Need kaubanduslikuks kasvatamiseks aretatud kõrgpõõsasordid toodi Euroopasse 1930. aastatel.

Mustikad, mis on pärit Euroopast (ingl “European blueberry” ja “Bilberry”), erinevad Põhja-Ameerika mustikatest, kuigi need liigid on omavahel tihedalt seotud ja kuuluvad mõlemad ka samasse Vaccinium perekonda.

Allolevalt räägimegi neist kõigist veidi lähemalt. Esimesena meile siinsetest metsadest tuttavast metsikust mustikast, mida inglise keeles nimetatakse näiteks “European blueberry” ja “Bilberry”. Metsikud mustikad kasvavad kõikjal, kus elupaik neile sobib. Nende marjad on väga väikesed ja taimed väga madala kasvuga (18).

Mustikad – madalakasvulised metsmustikad, poolkõrged mustikad ja kõrgekasvulised mustikad

1. Madalakasvulised mustikad (ingl “Low-bush Blueberry”) ja looduslikud metsmustikad (ingl “Bilberry” ja “European Blueberry”): 25–50 cm

Need madalad mustikapõõsad on tavaliselt ka väiksemate marjadega, aga see eest on need marjad antioksüdantidest märksa rikkalikumad. Metsmustikad on Euraasia madalakasvulised põõsad, mis kasvavad 25- 50 sentimeetri kõrguseks ja on samuti Vaccinium õistaimede perekonnast. Madalakasvulised mustikapõõsad kannavad söödavaid tumesiniseid marju, mis peale saagikoristust enam edasi ei küpse.

Selliseid metsikuid ja madalakasvulisi liike on raske kasvatada ning ka nende viljad on väikesed. Seetõttu kasvatatakse metsmustikaid harva. Liik, millest kõige sagedamini räägitakse on Vaccinium myrtillus L., kuid on ka mitmeid teisi lähedalt seotud liike. Allolevalt mõned üldised faktid metsikute mustikate marjade ja taime kasvutingimuste kohta.

Emataimel arenevad maa-alused varred, mida nimetatakse risoomideks. See võimaldab taimel moodustada risoomide võrgustiku, luues suure ja geneetiliselt erineva kasvuala. Metsmustikate maa-alune risoomisüsteem on ülimalt ulatuslik. Tervelt 70% taimest elab tegelikult maa all, levides pinnases horisontaalselt mõne sentimeetri sügavusel.
Metsmustikad paljunevad risttolmlemise teel, kusjuures iga seeme annab erineva geneetilise koostisega taime, mis põhjustab sama liigi sees erinevusi kasvus, produktiivsuses, värvuses, lehtede omadustes, haiguskindluses, maitses ja ka muudes omadustes.
Metsmustikad eelistavad happelist pinnast, kus pH on vahemikus 4,2–5,2 ja ainult mõõdukat niiskust.
Madalpõõsaliste mustikate viljade tootlikkus varieerub tolmeldamisastme, klooni geneetika, mullaviljakuse, vee kättesaadavuse, putukate nakatumise, taimehaiguste ja kohalike kasvutingimuste järgi.
Metsmustikad kasvavad õhukestes, happelistes muldades ja õitsevad külmas ja karmis kliimas. Sellest on kasu, kuna see vähendab taimede putukaid ja kahjureid juba looduslikult.
Marjad kogutakse enamasti metsikutelt taimedelt, mis kasvavad avalikult ligipääsetavatel maadel kogu Põhja- ja Kesk-Euroopas, kus neid leidub rohkesti.
Esimest korda ilmudes on mustikad rohelist värvi, seejärel muutuvad küpsedes sinakaslillaks või sageli peaaegu täiesti mustaks, millel on kerge lilla varjund.
Metsmustika marjad kasvavad üksikult või paarikaupa, mitte kobaratena, nagu kultuurmustikal. Metsmustikal on ka rohkem igihaljaid lehti.
Metsmustikad on väikesed – umbes 0,5–16 millimeetrise läbimõõduga – ja nende otsas on laienev kroon.
Metsikute mustikate keskmine küpsuskaal on 0,3 grammi.
Niisamuti nagu pohli, saab ka mustikaid korjata marjakorjajaga. Küll aga on metsmustikad õrnemad ja pehmemad kui pohlad või kultuurmustikad ning seeläbi ka kahjustustele vastuvõtlikumad. Samal põhjusel on neid ka raske transportida. Nende tegurite tõttu on värsked metsmustikad hooajaliselt saadaval peamiselt ainult turgudel. Kultuurmustikad seevastu on aga mitmel pool Euroopas saadaval peaaegu aastaringselt.
Kärbumisel tärkavad risoomist uued varred, need kasvavad ja moodustavad esimesel kasvuaastal õiepungi, aga mitte veel marju.
Metsmustikad on mitmekesisuse superstaarid. Kuna taimed juurduvad looduslikult, võib iga metsmustika kasvuala toetada tuhandeid erinevaid taimesorte. See mitmekesisus annab metsmustikatele ka nende keeruka maitse (17, 18).

Mõned madalakasvulised mustika liigid

Madalaksvulisteks mustikateks peetakse mitmeid perekonna Vaccinium liike, milledest osad kasvavad looduslikult ka meie metsades (nagu harilik mustikas ja sinikas), sealhulgas:

Vaccinium myrtillus L. (harilik mustikas ehk metsmustikas);
Vaccinium angustifolium (ahtalehine mustikas);
Vaccinium uliginosum L. (sinikas, mille rahvapärased nimetused on ka soomari, joovikas ja rukkisinikas);
Vaccinium cespitosum Michx. (kääbusmustikas ehk madal mustikas);
Vaccinium deliciosum Piper (kaskaadmustikas);
Vaccinium myrtilloides (Kanada mustikas);
Vaccinium membranaceum (mägimustikas);
Vaccinium ovalifolium (munajalehine mustikas) (18, 24).

Eestis koduaias kasvatamiseks sobivad madalad mustikasordid

Madalatest mustikasortidest sobivad Eestis kõige paremini kasvatamiseks:

Ahtalehine mustikas (Vaccinium angustifolium) ja tema sordid:
- Augusta;
- Chigneto;
- Cumberland;
- Brunswick;
- Fundy;
- Blomidon.

2. Poolkõrged mustikad (ingl “Half-high Blueberry”): 0,6–1,2 m

Poolkõrged mustikad (ingl “Half-high blueberry”) kasvavad 0,6–1,2 meetriseks. Poolkõrged mustikataimed on suuri marju tootvate kõrgpõõsasortide ja külmakindlate looduslike madalpõõsaliikide ristandid, mis kannatavad talvekahjustuste all vähem kui kõrged põõsad. Seega kasvutsoonis, kus kõrged põõsataimed tavaliselt ellu ei jää, annab poolkõrgete mustikasortide kasvatamine kasvatajatele alternatiivi madalapõõsaste liikide väikestele metsamarjadele.

Nagu nimigi ütleb, kasvab hübriidne poolkõrge mustikas poolkõrgeks, ehk 0,6–1,2 m kõrguseks. Kompaktne suurus muudab poolkõrgete mustikapõõsaste hooldamise lihtsaks ja hoiab viljad hõlpsasti koristamise jaoks ka käeulatuses.

Poolkõrged mustikataimed nõuavad samasugust hoolt ja kasvatamist kui muud tüüpi mustikad. Nad vajavad happelist mulda, mille optimaalne pH on 4,5–5. Niiskete tingimuste vältimiseks tuleb mustikapõõsad istutada hästi kuivendatud kasvukohta või kasutada kõrgendatud peenraid. Vältida tuleb ka kõplamist, sest hübriidsed poolkõrged mustikajuured on madalad ja väga mullapinna lähedal. Selle asemel tuleb neid multšida, et vältida umbrohtumist ja säilitada kuivade perioodide ajal mustikate niiskustaset (23). Mõned poolkõrged mustikasordid on:

Varajased: Northblue, Polaris, St. Cloud.
Keskvalmivad: Chippewa, Northcountry, Northland, Northsky (4).

Eestis kasvatamiseks sobivad poolkõrged mustikasordid

Poolkõrgetest mustikasortidest sobivad Eestis kõige paremini kasvatamiseks ristatud Vaccinium liikide sordid nagu:

Northblue;
Northcountry;
Are (Eestis aretatud sort).

3. Kõrgekasvulised mustikad (ingl “Blueberry”, “Highbush blueberry” või “North American blueberry”): 1,8–3,7 m

Kõrgekasvulised mustikad (ingl high-bush blueberry) kasvavad umbes 1-3 meetriseks ja on kõige levinum kultiveeritud ehk kultuurmustika sort. Näiteks just Vaccinium corymbosum on Põhja-Ameerika mustikaliik, millest on saanud olulise majandusliku tähtsusega toidukultuur. Ta on pärit Ida-Kanadast ning USA ida- ja lõunaosast, Ontariost idas kuni Nova Scotiani ja lõunas kuni Florida ja Texase idaosani.

See liik on naturaliseeritud ka mujal: Euroopas, Jaapanis, Uus-Meremaal, Vaikse ookeani piirkonnas Põhja-Ameerika loodeosas jne.

Vaccinium corymbosum on heitlehine põõsas, mis kasvab näiteks lausa 1,8–3,7 meetri kõrguseks ja laiuseks. Tumedad läikivad rohelised lehed on elliptilised ja kuni 5 cm pikad. Sügisel muutuvad lehed säravpunaseks, oranžiks, kollaseks ja/või lillaks. Seda sorti mustika õied on pikad (8,5 mm pikkused) ning kellukese- või urnikujulised valged kuni väga heleroosad. Mustikas ise on umbes 6,4–12,7 mm läbimõõduga ja sinakasmust mari. Seda taime leidub looduslikult mujal maailmas niiske happelise pinnasega metsa- või avatud aladel (4, 20). Kõrgekasvulise mustika sortide hulka kuuluvad:

Varajased sordid: Duke, Patriot, Reka, Spartan;
Keskvalmivad sordid: Bluecrop, Blu-ray, KaBluey, Northland;
Hilised sordid: Aurora, Darrow, Elliott, Jersey, Chandler.

Eestis kasvatamiseks sobivad kõrgekasvulised mustikasordid

Eestis kasvatamiseks sobiv kõrgekasvulise mustika liik on kännasmustikas, aga just põhja-kännasmustika sordirühm (ingl “Northern Highbush”) mis on aretatud liigist Vaccinium corymbosum L. Samast liigist aretatud lõuna-kännasmustika sordirühm (ingl “South Northern Highbush”) Eestis kasvatamiseks ei sobi. Eesti tingimustes valmivad varased sordid umbes juuni teiseks pooleks. Kännasmustika sortide liigid, mida Eestis peaks saama kasvatada on:

Earliblue (varajane sort);
Duke (varajane sort);
Reka (varajane sort);
Spartan (varajane sort);
Patriot (varajane sort);
Northland (varajane sort);
Bluejay (varajane sort);
Blueray (keskvalmiv sort);
Draper (keskvalmiv sort);
Toro (keskvalmiv sort);
Hardyblue (keskvalmiv sort);
Bluegold (keskvalmiv sort);
Bluecrop (keskvalmiv sort);
Chandler (keskvalmiv sort);
Rubel (hiline sort);
Legacy (hiline sort);
Jersey (hiline sort);
Darrow (hiline sort);
Liberty (hiline sort);
Elliott (hiline sort);
Aurora (hiline sort).

Eestis sobivad kasvatamiseks peamiselt varajased ja keskvalmivad sordid ja siinsetes istandikes kasvatataksegi peamiselt kahte erinevat liiki mustikaid nagu kännasmustikas ja ahtalehine mustikas (levinud on ka nende hübriidid).

Mustikatoidud

Mustikas meie toidulaual

Nagu kõik juba väga hästi teame, siis meie maal süüakse mustikaid enamasti ikka värskelt. Või, siis valmistatakse neist moosi, mahla või pannakse pirukate ja muude küpsetiste sisse. Nii mõnelegi meenub oma lapsepõlvest kindlasti ka see, kui vanaema pani värsked mustikakesed sulle kaussi koos piima ja suhkruga. Kuidas aga mujal maailmas mustikaid tarbitakse?

Prantsusmaal ja Itaalias kasutatakse mustikaid näiteks likööride alusena ning need on populaarseks lisandiks ka sorbeti, parfee ehk pooljäätise ja muude magustoitude valmistamisel.
Bretagne’is kasutatakse mustikaid sageli lisandina ka kreppidele ehk õhukestele ülepannikookidele.
Vogeesides (mäestik Kirde-Prantsusmaal) ja Keskmassiivis (mäestikuala Prantsusmaa kesk- ja lõunaosas) tehakse mustikatest tradistioonilist mustikapirukat “tarte aux myrtilles”.
Rumeenias kasutatakse neid afinată-nimelise likööri alusena – rumeenia keeles ongi mustikate nimi afină.
Teistes Põhjamaades süüakse mustikaid sarnaselt meiega värskelt või valmistatakse neist moose ja muid roogasid, sealhulgas mustikapirukat (soome mustikkapiirakka, rootsi blåbärspaj) ja blåbärssoppa, mustikasuppi, mida serveeritakse soojalt või külmalt.
Islandil süüakse mustikaid rahvapäraselt skyriga (jogurtiga sarnane piimatoode).
Poolas süüakse mustikaid kas värskelt (segatuna suhkruga), pannakse magusatesse kuklitesse täidiseks (tuntud kui jagodzianka ja suvel populaarne pagaritoode) või kasutatakse moosi valmistamiseks (mis on seal tuntud ka kui abivahend kõhulahtisuse korral). Mõnikord serveeritakse mustikaid ka magusa śmietana (hapukoorega).
Ameerika indiaanihõimud korjasid suurtes kogustes mustikaid selleks, et neid lisaks kohe värskelt söömisele ka hiljem kuivatatult kasutada saaks. Kuivatatud marju lisati tervelt pudingitele ja kookidele või jahvatatult jahude, suppide ja liha sekka. Näiteks traditsioonilise liharoa – pemmikani valmistamiseks segati mustikaid kuivatatud hakklihaga. Pemmikan on segu päikese käes kuivatatud peenestatud piisoni lihast (nüüdisajal veiselihast, põdralihast jne), võrdsest kogusest sularasvast ja kuivatatud marjadest (saskatooni marjad ehk lepalehise toompihlaka marjad, jõhvikad, kirsid, sõstrad, arooniad või mustikad). See on kaloriterikas toit, mida saab kasutada valmistoitude põhikomponendina või, siis süüa toorelt. Ajalooliselt oli see Põhja-Ameerika teatud osades põlisrahvaste köögi oluline osa ja seda valmistatakse tänapäevalgi.
Aga, inimesed pole ainsad, kes mustikaid armastavad. Küpsed mustikad on üheks põhiliseks toiduks näiteks ka Põhja-Ameerika mustkarude ja grislikarude toidulaual. Karud alustavad söömist orgudes, kus marjad esimesena valmivad, seejärel järgnevad vastavalt küpsemishooajale ka kõrgematele kõrgustele. Öeldakse, et kehva saagiaastatel võivad karud rännata päevas 16 – 24 kilomeetrit päevas kuniks uuele marjaplatsile jõuavad.
Mustikat kasutavad toidutaimena ka mõnede liblikaliikide (Lepidoptera) vastsed (18, 19).

Nii metsmustikad kui ka kultuurmustikad sisaldavad erinevaid antotsüaniine, sealhulgas delfinidiini ja tsüanidiinglükosiide. Nagu kõik juba teame, võib mustikate söömine põhjustada sõrmede, huulte ja keele sinakasmustaks värvumist – see ongi just tänu kõrgele antotsüaniinide sisaldusele. Kui kultuurmustika viljaliha on pigem heleroheline, siis metsmustika viljaliha on pigem punane või lilla.

Metsmustikas vs. kultuurmustikas

Seda juba kindlasti teadsid, et mustikaid kahte erinevat sorti olemas on – metsmustikad (nagu näiteks ka Eesti metsades levinud harilik mustikas (Vaccinium myrtillus) ja sinikas (Vaccinium uliginosum)) ning kultuurmustikad – aga kas teadsid ka seda, et need kaks on oma omadustelt väga erinevad? Millised on siis nende imeliste siniste peamised erinevused?

Metsmustikas on geneetiliselt mitmekesisem! Maine’i juhtiv metsmustika taimede ekspert, Maine’i ülikooli aianduse professor David Yarborough, Ph.D., märgib, et metsmustikad on tuhandete aastate jooksul oma kodukeskkonnaga kohanenud ja neil on rohkem taimede mitmekesisust kui nende tavalistel kultiveeritud kolleegidel. Seetõttu pakuvad metsmustikate taimed ainulaadset geneetilist mitmekesisust ja keerulist maitseprofiili, mida kultiveeritud mustikad oma väheste sortidega dubleerida ei saa.
Metsmustikas on intensiivsem bioaktiivsete taimsete ühendite konstentratsioon! Metsmustikad sisaldavad ka intensiivsemat kontsentratsiooni bioaktiivseid taimseid ühendeid, mis paitavad maitsemeeli ja pakuvad rohkemat ka kehale.
Metsmustikas on rohkem antiokasüdante! Näiteks, võrreldes kultuurmustikatega on metsmustikatel portsioni kohta kaks korda suurem antioksüdantide tase. See on nii seepärast, et metsmustikatel on lihtsalt suurem naha ja viljaliha suhe kui nende suurematel kultiveeritud kolleegidel. Rohkem nahka ja vähem vett võrdubki ka antioksüdantiderikkama koostise ja intensiivsema mustikamaitsega.
Metsmustikates on vähem suhrut! Metsmustikad sisaldavad 30% vähem suhkrut kui kultiveeritud sordid – vaid 10 grammi suhkrut tassi kohta. Metsmustikad on madala glükeemilise tasemega toiduained, mille 100-punktiline glükeemiline indeks on 53. Neil on ka ühe tassi portsjoni kohta vaid 80 kalorit.
Metsmustikad sisaldavad 8 korda rohkem mangaani! Üks tassitäis metsmustikaid annab 4 mg ehk 200% soovitatavast päevasest mangaanikogusest, mida organism vajab veresuhkru reguleerimiseks, nahaprobleemidega toimetulekuks ja tugevate luude säilitamiseks. Võrreldes kultiveeritud mustikatega sisaldab üks portsjon (1 tass) metsmustikaid mangaani lausa 8 korda rohkem.
Metsmustikad sisaldavad rohkem kiudaineid. Metsmustikad, mis sisaldavad 6,2 grammi kiudaineid tassi kohta – 25% soovitatavast päevasest kogusest – on suurepärane viis kiudainete tarbimise suurendamiseks. Ühes metsmustika portsjonis on näiteks 72% rohkem kiudaineid kui kultuurmustikates.
Metsmustikad sisaldavad ka rohkem antotsüaniini! Metsmustikates on ühe portsjoni kohta kõrgem flavonoidi antotsüaniini kontsentratsioon. See on fütokemikaal, mida leidub sinise pigmendiga puuviljades ja mis on tuntud oma antioksüdantsete omaduste poolest. Seega, kui sööd just metsmustikaid, saad kasulikke asju kontsentreeritumates kogustes (17).

Ecoshi L-arginiini ja mustika kompleks sisaldabki just külmkuivatatud metsmustika ehk Vaccinium myrtillus pulbrit.

Metsmustikas_kasvatab_üksikuid_marju_

Metsiku mustika ajalugu

Meie armas tilluke sinine marjake pole inimeste toidulaual sugugi mitte uus – Põhja-Ameerikast pärit mustikad on olnud osaks meie eludest juba enam kui 10 000 aastat.

Metsmustikad tekkisidki pärast liustike taandumist enam kui 10 000 aastat tagasi kõledale tasandikule, mida kutsutakse tabavalt Maine’i viljatuteks aladeks, Ida-Kanadas ja Quebecis.
Praeguseks on mustikapõõsad levinud Euroopa ja Aasia põhjapoolsetes piirkondades, Ameerika Ühendriikide põhjaosas ja Kanadas.
Erinevalt kultuurmustikatest inimene ise metsmustikaid ei istuta. Selle asemel levivad nad ise sinna, kuhu emake loodus nad pani. Kusjuures, nagu ka varem põgusalt mainisime, siis on erinevatel kasvualadel kokku tuhandeid geneetiliselt erinevaid metsikute mustikate sorte.
Mustika ingliskeelne nimi “Blueberry” nimi on tuletatud taanikeelsest sõnast bollebar, mis tähendab “tume marja”.
Teaduslikult kirjeldas metsmustikat ehk harilikku mustikat (Vaccinium myrtillus) Carl von Linné. Mustika perekonnanimi on pärit sõnast “vacca” (ladinakeelne sõna, mis tähendab lehma) ja viitab tõsiasjale, et mustikate lehed kõlbavad söömiseks veistele. Mustikate liiginimi tuleb jälle sõnast “myrtus” (mis tähendab mirti) ja viitab sellele, et harilik mustikas ja väike mirt on oma välimuselt üsnagi sarnased. Meie emakeelne nimetus “mustikas” tuleb aga mustika marjade värvist, aga ka sellest, et küpsed marjad lähevad kergesti katki ja määrivad käsi ning nägu.
Ajalooliselt on mustika marju ja lehti kasutatud alates juba keskajast mitmesuguste terviseseisundite, sealhulgas kõhulahtisuse ja ka veresuhkruprobleemide korral. Tema kõrge C-vitamiini sisalduse tõttu on mustikat traditsiooniliselt kasutatud ka C-vitamiini allikana.
Teise maailmasõja ajal sõid Briti piloodid mustikamoosi, arvates, et see parandab nende öist nägemist. Ka tänapäeval reklaamitakse mustikat toidulisandina tihti just öise nägemise parandamiseks.
Maine’i ja Kanada Wabanaki indiaani hõimud olid esimeste inimeste seas, kes metsmustikaid (värskelt ja ka kuivatatult) toitumise ja tervise edendamise kasutasid.
Metsmustikaid ei ole nende looduslikke omaduste parandamiseks või muutmiseks mitte kunagi hübridiseeritud ega ka geneetiliselt muundatud.
See mitmekesisus annab metsmustikatele intensiivse, hõrgu, magus-hapuka maitse ja suurejoonelise segu teisteski keerukatest maitsetest (17, 18, 21).

Kultuurmustikas_kasvab_kobaratena

Kultiveeritud mustika ajalugu

Kaubanduslikel eesmärkidel kasvatati esimest mustikapõõsast edukalt juba 1900. aastate alguses ja tänapäeval kasvatatakse näiteks Põhja-Ameerikas igal aastal ligi 453 592 370 kilogrammi mustikaid. Aga millise teekonna läbis metsmustikas, et nii suurtes kogustes meie poelettidele jõuda?

Lugu algab. Nagu ka varem mainisime, siis esimesed, kes mustikate mitmekülgsust ja tervisekasu mõistsid olid indiaanlased. Nad kasutasid mustikaid nii meditsiinilistel eesmärkidel kui ka loodusliku maitseainena.
1893. Elizabeth White näeb mustikates potentsiaali ja on pärast aastatepikkust peretalus jõhvikate kasvatamist nüüd valmis kätt proovima siniste marjadega.
1908. USDA botaanik Frederick Coville on samuti otsustanud mustkate kasvatamist katsetada ja on otsustanud leida kasvatamiseks õiged metsmustikate taimed.
1911. Pärast Coville’i raamatu „Katsed mustikatega” lugemist kutsus White ta oma peretallu koos töötama ja Elizabeth White ja Frederick Coville saavad partneriteks.
1912. Vaatamata kohalike põllumeeste arvamusele, et mustikaid ei saa põllumajanduslikult kasvatada – hakkavad esimesed taimekesed tänu White’i ja Coville’i sihikindlusele põllul kasvama!
1916. Meeskond korjab ja müüb oma esimese kaubandusliku saagi mustikaid.
1932. New Jersey autasustab Elizabeth White’i tema silmapaistva panuse eest põllumajandusse.
1942-62. Enam kui 200 000 mustikaseemikut on Ameerikas levinud juba 13 osariigis ja sajandi keskpaigas leidsid inimesed põnevust Blueberry Hilli kokaraamatust, mis avaldati 1959. aastal ja mis sisaldas tänapäevalgi Ameerikas populaarset Blueberry Buckle retsepti.
1974. aastal kuulutab USDA juuli riiklikuks mustikakuuks, mis on Põhja-Ameerika mustikasaagi kõrgaeg.
1990. aastatel ulatub mustikatoodang juba 45 359 237 kilogrammini aastas. White ja Coville teadsid, et nad on millegi hea jälil – ja neil oli õigus.
2019. American Heart Association® tunnistas mustikad südamele tervislikuks. Toidu sertifitseerimisprogramm Heart-Check aitab ostjatel tuvastada südamele tervislikke toite, mis võivad olla osa mõistlikust toitumiskavast.
2000-praegu. Mitmed teadusuuringud seostavad mustikaid üha enam tervisele kasulike mõjudega nagu kasudele südame-veresoonkonna tervisele, insuliinireaktsioonile ja soolestiku tervisele (15).

Mustikate 6 tervisekasu

1. Mustikad on madala kalorsusega, kuid sisaldavad palju toitaineid

Mustikad on ühed kõige toitainerikkamad marjad. Allolevalt toomegi sinuni keskmise toitainetesisalduse 100 grammis mustikates:

Vesi: 84,2 g.
Energia: 57 kcal.
Valk: 0,74 g.
Üldlipiid (rasvad): 0,33 g.
Süsivesikud: 14,5 g.
Kiudained: 2,4 g.
Suhkrud kokku: 9,96 g.
Sahharoos: 0,11 g.
Glükoos: 4,88 g.
Fruktoos: 4,97 g.
Kaltsium, Ca: 6 mg.
Raud, Fe: 0,28 mg.
Magneesium, Mg: 6 mg.
Fosfor, P: 12 mg.
Kaalium, K: 77 mg.
Naatrium, Na: 1 mg.
Tsink, Zn: 0,16 mg.
Vask, Cu: 0,057 mg.
Mangaan, Mn: 0,336 mg.
Seleen, Se: 0,1 µg.
C-vitamiin, üldaskorbiinhape: 9,7 mg.
Tiamiin: 0,037 mg.
Riboflaviin: 0,041 mg.
Niatsiin: 0,418 mg.
Pantoteenhape: 0,124 mg.
Vitamiin B6: 0,052 mg.
Folaat: 6 µg.
Koliin, kokku: 6 mg.
Betaiin: 0,2 mg.
A-vitamiin: 3 µg (54 IU).
Karoteen, beeta: 32 µg.
Luteiin + zeaksantiin: 80 µg.
E-vitamiin (alfa-tokoferool): 0,57 mg.
Tokoferool, beeta: 0,01 mg.
Tokoferool, gamma: 0,36 mg.
Tokoferool, delta: 0,03 mg.
Tokotrienool, gamma: 0,07 mg.
K-vitamiin (fülokinoon): 19,3 µg.
Rasvhapped, küllastunud kokku: 0,028 g.
Trüptofaan: 0,003 g.
Treoniin: 0,02 g.
Isoleutsiin: 0,023 g.
Leutsiin: 0,044 g.
Lüsiin: 0,013 g.
Metioniin: 0,012 g.
Tsüstiin: 0,008 g.
Fenüülalaniin: 0,026 g.
Türosiin: 0,009 g.
Valiin: 0,031 g.
Arginiin: 0,037 g.
Histidiin: 0,011 g.
Alaniin: 0,031 g.
Asparagiinhape: 0,057 g.
Glutamiinhape: 0,091 g.
Glütsiin: 0,031 g.
Proliin: 0,028 g.
Seriin: 0,022 g (4, 5, 6).

Mustikad on madala kalorsusega, kuid rikkalikult kiudaineid ja toitaineid sisaldavad marjad (4, 5, 6).

2. Mustikas on tuntud antioksüdantide allikas, mis kaitseb rakke ja DNA-d vabade radikaalide eest

Arvatakse, et teiste levinud värskete toiduainete seas on üks antioksüdantidest pakatavamaid marju just mustikas. Antioksüdandid on olulised just seetõttu, et kaitsevad sinu keha vabade radikaalide eest, mis on ühed ülimalt ebastabiilsed molekulid ja võivad kahjustada rakke ning DNA-d ehk tekitada oksüdatiivset stressi.

Oksüdatiivne stress on meie igapäevaelu vältimatu osa ja seda esineb igas rakus iga päev. Kuid rakkude ja DNA oksüdatiivne kahjustus on ka üks põhjustest miks me vananeme ja põduraks jääme.

Mustikate tarbimine aga suurendab otseselt antioksüdantide taset kehas ning aitab seeläbi neutraliseerida rakke ja DNA-d kahjustavaid vabu radikaale (4, 7, 8).

Ühes uuringus jõid näiteks 168 inimest iga päev ühe liitri mustika- ja õunamahla segu. Nelja nädala pärast vähenes uuringus osalejatel vabadest radikaalidest tingitud oksüdatiivne DNA kahjustus 20% (9). Need leiud on kooskõlas ka väiksemate uuringutega, kus on kasutatud kas siis värskeid või pulbristatud mustikaid (10, 11).

Mustikate peamised antioksüdantsed ühendid kuuluvad polüfenoolantioksüdantide perekonda, mida nimetatakse flavonoidideks. Suur osa nende marjade kasulikest mõjudest tuleneb aga eriti just ühest flavonoidide rühmast – antotsüaniinididest.

Mitmete uuringute andmetel vähendavad toored mustikad, mustikamahl ja ka mustika pulber DNA kahjustusi ehk oksüdatiivset stressi, mida peetakse vananemise ja terviseprobleemide peamiseks põhjuseks.

3. Mustikas on toeks veresoonkonnale ja veenide tervisele ning seda kasutatakse vereringe soodustamiseks mikroveresoontes

Olemasolev tõendusmaterjal näitab, et mustikate tarbimisel on kaitsev toime veresoontele ja veresoonte funktsioonile (sealhulgas endoteeli düsfunktsioonile ja arterite jäikusele).

Nimelt näitavad uuringud, et pidev mustikate tarbimine võib parandada endoteeli funktsiooni tervetes ja riskirühma kuuluvates populatsioonides ning moduleerida ka arteriaalset jäikust. Arvatakse, et selline toime on mustikal lämmastikoksiidi biosaadavuse parandamise ja taaskord – oksüdatiivse stressi vähendamise tõttu (12).

Aga miks hea vereringe üldse oluline on?

Nimelt tekitab halb vereringe mitmeid terviseprobleeme. Ka peavalud, treeningujärgsed valud, vererõhuga seotud probleemid ja mured seoses külmade jäsemetega on ühed kergemad nähud vereringega seotud häiretest.

Kui vereringe on hea, aitab aga organismi piisav ning stabiilne hapnikuvarustus paljude terviseprobleemide teket, sealhulgas südame- ja veresoonkonna haigusi – vältida. Et vereringe oleks hea, peavad veresooned olema lõdvad ja elastsed, sest ainult siis saab veresoontes olla ka rohkem hapnikku. Mida rohkem on kehas hapnikku, seda rohkem on inimesel ka energiat!

Mustikates sisalduvad antotsüanosiidid võivad aidata toetada kapillaaride tervist, parandada veenide elastsust ja kaitsta veresoonkonda vabade radikaalide kahjuliku mõju eest. Seetõttu kasutatakse mustikaid ka mikroveresoonte hea vereringe tagamiseks ja raskete jalgade tunde vähendamiseks.

4. Toetab visuaalset selgust ning kaitseb silmi

Kas teadsid, et mustikate söömine võib oluliselt kaasa aidata ka silmade tervisele? Nimelt on mustikad osutunud liitlaseks ka silmade tervise ja funktsiooni säilitamisel, võrkkesta funktsiooni ja silma verevoolu toetamisel ning silma terve kollageeni taseme stabiliseerimisel (13, 14).

Mustikate tarbimine on kasulik ka silmade tervise parandamiseks, visuaalse selguse toetamiseks ning silmade kaitsmiseks (13, 14).

5. Mustikas sisalduvad antotsüanosiidid võivad aidata säilitada terveid ja toimivaid limaskesti maos ja peensooles

Mustikad toetavad ka seedeaparaati, kaitsevad mao limaskesta ja aeglustavad soolestiku liikumist.

6. Mustikas sisalduval kroomil ja flavonoididel on veresuhkrut alandav toime

Uuringud näitavad, et mustikates leiduvatel ainetel on kasulik mõju insuliinitundlikkusele ja glükoosi metabolismile. Taolist veresuhkrut alandavat toimet on täheldatud nii värskete kui ka külmkuivatatud marjade puhul (32, 33, 34).

Uuringus, milles osales 32 rasvunud insuliiniresistentsust põdevat inimest, parandas igapäevane kahe mustikasmuuti joomine insuliinitundlikkust oluliselt (35). Parem insuliinitundlikkus võib vähendada metaboolse sündroomi ja II tüüpi diabeedi riski, mida seostatakse mitmete negatiivsete tervisemõjudega (36).

Mitmed uuringud näitavad, et mustikatel võib olla veresuhkrut alandav toime.

Mustikate_kasvatamine

Kuidas oma koduaias ise mustikaid kasvatada?

Lisaks sellele, et mustikad ühed, maitsvad ja tervislikud viljad on, moodustavad ka nende põõsakesed ülimalt atraktiivse pinnakattetaimestiku. Kui muld ja vesi on õiged, on neid ka lihtne ise kasvatada ja kui neil on probleeme, annavad nad sellest sulle ise teada! Siin ongi mõned lihtsad sammud, mida kodus ise oma väekate mustikate kasvatamiseks teha saad.

Vali õige muld. Mustikad kasvavad kõige paremini hästi kuivendatud, rohitud ja happelises pinnases.
Vali õiged taimed. Istuta vähemalt kaks erinevat sorti, mis teineteisel tolmeldada aitavad. Eestis kasvatamiseks sobivatest sortidest siin loos põgusalt juba kirjutasime, aga kindlasti saad selle kohta veelgi põhjalikumat infot näiteks mõne taimekaupmehe käest.
Vali taimede vahel õige kaugus ja tekita mullas õige pH tase. Taimi istutades järgi kindlasti istikumüüja soovitusi selle suhtes, kui kaugele peaksid oma taimekesed üksteisest istutama. Õige pH-taseme hoidmiseks kata istutatud taimede juured 5–10 sentimeetri laiuselt niidetud muru või multšiga.
Istuta päikesepaistelisse kohta. Mustikataimed kasvavad kõige paremini otsese päikesevalguse käes. Mida rohkem varju taim jääb, seda vähem vilja ta ka toodab.
Hoia oma taimekesed tervena. Kui taimed talvekuudel oma ninakesed välja pistavad, siis otsi taime toitainetepuuduse märke nagu lehtede kollasus ja tumerohelised sooned – need on klassikalised rauapuuduse märgid. Nüüd, enne kui jooksed oma mustikapõõsaste kõrvale mulla sisse raudnaelu kaevama, siis tea, et selle probleemi üks suuremaid süüdlasi ei ole mitte see, et mullas pole piisavalt rauda, vaid see, et taimed ei saa mullas olevat rauda ära kasutada. Mustikad ei suuda mullas olevat rauda kasutada, kui mulla pH on liiga kõrge. Mustikatele meeldib, kui nende mulla pH on vahemikus 5,2–4,0 ja optimaalne tase on 4,5–4,8. Teine probleem, mis võib põhjustada raudkloroosi, on liiga palju vett. See võib juhtuda ülekastmise korral või liiga sooja veega kastmise korral, sest kevadel sobib taimedele ka kevadele tüüpilisem jahedam vesi.

Taimekeste rauaprobleemi saad õnneks ise lihtsasti lahendada. Esimene samm selleks ongi mulla pH-testi tegemine.

Kui test on kõrge pH-ga, võid väetisena soovitatud kogustes lisada raudsulfaati või elementaarset väävlit. PH-d aitab alandada ka männiokkamultš ja turbasambla lisamine. Võid oma mustikaid väetada ka happelise väetisega, näiteks puuvillaseemnejahu või happeseguga. Kui istutasid mustikad konteineritesse, siis sobib hästi segu, mis koosneb pooleldi potimullast ja pooleldi turbasamblast.
Naudi, kuidas sinu taimekesed kasvavad. Taimed hakkavad kasvama 2 kuu jooksul, kuid viljade nägemiseks võib kuluda veel aastaid. Algul ilmuvad valgete lillede kobarad, millele järgnevad viljad, mille värvus muutub helerohelisest lõpuks siniseks. Mustikad on korjamiseks valmis, kui vili ja osa varrest on sinised (1, 2).

Mustikapõõsas

Huvitavaid ja ka veidraid fakte mustikate kohta

Allolevalt jagame sinuga huvitavaid, aga ka veidraid fakte ja legende mustikate kohta.

Kui Lewis ja Clark Ameerika loodeosas seiklesid, leidsid nad, et põlisameeriklased nimelt suitsetavad oma mustikaid, et neid siis talveks säilitada. Lewise ja Clarki ekspeditsioon, tuntud ka kui Corps of Discovery Expedition, oli Ameerika Ühendriikide ekspeditsioon, mis läbis pärast Louisiana ostu riigi äsja omandatud lääneosa. Niisiis leidsid nad oma ekspeditsioonil, et indiaanlased suitsetasid metsmustikaid, et neid siis talviseks kasutamiseks säilitada. Indiaanlased pakkusid oma einet seiklejatelegi, kus esmalt olid värsked mustikad liha sisse taotud ning liha seejärel suitsutatud ja kuivatatud. See on ilmselt üks teine roog kui siin loos varem kirjeldatud indiaanlaste traditsiooniline maiuspala pemmikan.
Kultuurmustikaid on üle 50 sordi, sealhulgas ‘Patriot’, ‘Bluecrop’, ‘Earliblue’, ‘Chandler’, ‘Bluegold’, ‘Bonus’, ‘Duke’, ‘Hardy Blue’, ‘Darrow’, ‘North Blue’, ‘Polaris’, ‘Reka’, ‘Nelson ja ‘Are’ – mis on esimene Eestis aretatud sort. Kultuurmustikas Eestis looduslikult ei kasva, küll aga mujal maailmas.
Eksisteerib legend, kus mustikas olevat kunagi ilus olnud, kuid Lucifer needis teda, kui ta taevast alla mustikapõõsasse kukkus. Arvatakse, et igal 30. septembril, koos marjade valmimise ja tumenemisega siseneb needus marjadesse uuesti. Seega, legendide uskujad peaksid oma marjad korjama kindlasti enne seda kuupäeva.
Mustikad ja jõhvikad on ainsad kaubanduslikult toodetud marjakultuurid, mis pärinevad Põhja-Ameerikast. Aga, mustika ingliskeelne nimetus “Blueberry” näib olevat hoopis Skandinaavia päritolu (võib-olla juba aastast 1577), sarnanedes taanikeelsele sõnale bølle, mis tähistab harilikku marja, lisades siis sõnale lõppu inglise keelse sõna mis tähendab marja “Berrie”. Skandinaavia keeltes on mustikate terminitel nimed, mis kannavad tähendust “mustikas”: nt. blåbär rootsi keeles ning blåbær taani ja norra keeles
Läbi aegade raskeim mustikas kaalus 11,28 g. See mustikas püstitas 19. juulil 2018 Peruus Limas Guinnessi rekordi ja oli 3,4 sentimeetrise läbimõõduga.
Cornelli ülikoolis on orgaaniliste mustikate kasvatamise jaoks 50-leheküljeline juhend. Midagi huvitavat peab seega seal kirjas ju olema. Ilmselt aga seisneb nii pika juhendi põhjus lihtsalt selles, et kõikidest Ameerika kirdeosas kasvatatavatest marjakultuuridest on mahepõllumajanduslikule tootmisele kõige sobivamad just mustikad. Seda seetõttu, et kahjuritega on probleeme vähem kui enamiku teiste marja või puuviljade puhul ja kasvatamiseks kasutatakse eelistatavalt ammooniumlämmastikku, mis on orgaaniliste lämmastikuallikate, näiteks sõnniku, otsene lagunemissaadus.
Varased kolonistid valmistasid mustikatest halli värvi, keetes neid piimas.
Rootsi maismaast kuni viiendik (17–21%) on kaetud mustikapõõsastega, kus seda nimetatakse blåbär’iks.
Ka Islandil meeldib mustikatel kasvada (seal maal on mustikas tuntud kui aðalbláber või “peamustikas”) ja võrreldes populatsiooniga on sealne saak tohutu. Mustikakorjamine on Islandil populaarne tegevus augustis, kui marjahooaeg on haripunktis.
Iirimaal tuntakse puuvilju fraochánist pärit fraughanina ja traditsiooniliselt kogutakse seda juuli viimasel pühapäeval, mida tuntakse inglise keeles kui “Fraughan Sunday”. Mustikaid kogutaakse ka augustis toimunud keldi festivalil Lughnasadhis, mis on aasta esimene traditsiooniline lõikuspidu. Mustikasaak näitab nende uskumuste kohaselt seda, kui hästi ülejäänud põllukultuuridel aasta hiljem saagikoristus läheb.
Legendide järgi pidavat mustikate söömine suurendama ka inimese maagilisi võimeid (16, 18).

Ecoshi mustika toidulisand koos L-arginiiniga

Ecoshi mustika toidulisandis on see antioksüdantidest pakatav mari kombineeritud osaliselt asendamatu aminohappe L-arginiiniga, mis keha aminohapete varusid täiendada aitab. L-arginiini kohta leiad rohkemat lugemist siit.

Mustikates peituvad antotsüaniinid aitavad säilitada sinu veresoonte tervist ning seal sisalduvad antioksüdandid pakuvad kaitset vabade radikaalide kahjuliku mõju eest. Lisaks aitab mustikas säilitada terveid limaskesti seedetraktis ning aitab kaasa ka normaalsele süsivesikute, lipiidide ja valkude ainevahetusele.

Ecosh kasutab oma mustikakompleksis Eestis kasvanud tervetest marjadest – ja just siin loos ka varasemalt kiidetud metsmustikatest jahvatatud pulbrit, mis tõhustab L-arginiini toimet veelgi ning see toidulisand on välja töötatud koostöös kohalike terapeutidega. Et saaksid seda tervisele kasulikku kraami mugavalt tarvitada, on metsmustika pulber pandud kapslitesse. Kuna kapslid ei ole tehtud želatiinist, siis sobivad need ka veganitele.

Mustikas (Vaccinium myrtillus):

Mustikas on tuntud kui “silmamari”, mis toetab visuaalset selgust ning kaitseb silmi. See aitab säilitada silmade tervist ja funktsiooni antioksüdantide ja venoosse toetamise kaudu. Lisaks toetab mustikas võrkkesta funktsiooni ja verevoolu silma, tänu millele jõuavad silmalihastesse ja -närvidesse vajalikud toitained, tugevneb nägemine ja ka väsinud silmadki saavad leevendust.
Tuntud antioksüdantide allikas, mis pakub antioksüdantset tuge ka silmadele.
Mustikas pakub loomulikku kaitset vabade radikaalide vastu, mis rakkudele ja DNA-le hävitavalt mõjuvad.
Mustikas toetab veenide ja veresoonkonna tervist ning seda kasutataksegi heaks vereringeks mikroveresoontes.
Aitab vähendada raskete jalgade tunnet.
Aitab kaasa normaalsele glütsiidide, lipiidide ja valkude ainevahetusele.
Toetab seedeaparaati – kaitseb mao limaskesta ja aeglustab soolestiku liikumist.
Mustikas sisalduval kroomil ja flavonoididel on veresuhkrut alandav toime.

Kuidas mustika ja L-arginiini kompleksi tarvidata?

Mustikakompleksi on lihtne tarvitada. Võta tühja kõhuga (vähemalt 30 minutit enne sõõki) ja koos veega päevas 2-4 kapslit. Trenniarmastajad võiksid võtta 2-4 kapslit 30 minutit enne treeningut ja/või 2 kapslit enne magamaminekut.

Kokkuvõtteks

Meile juba ammustest aegadest tuttavad mustikad pakatavad antioksüdantidest, on head silmade vereringele ja kaitsevad keha vabade radikaalide hävitava mõju eest.

Siiski ei ole üks mustikas sama hea kui teine ja siin teeb meie omadest metsadest tuntud metsmustikas ehk harilik mustikas (Vaccinium myrtillus) kultuurmustikale kindlasti silmad ette. Kui soovid metsmustikatest saada aastaringset kasu, siis Koos L-arginiiniga sisaldabki Ecoshi mustikakompleks just metsmustika pulbrit. Aminohappeid nagu ka L-arginiini kasutab aga sinu keha valkude ehitamiseks millest sisuliselt kõik meie keharakud tehtud ju ongi!

NB! Ülitundlikkuse puhul mõne koostisosa suhtes ära kasuta siin loos kirjeldatud tooteid. Siin edastatud teabel on ainult informatiivne eesmärk ja seda ei tohiks pidada tervishoiuteenusteks ega meditsiiniliseks diagnoosiks ja raviks. Seda teavet ei tohiks võtta garantiina saavutatavate tulemuste tagamisel. Saadud teave ei ole mõeldud ka sinu arsti või teiste tervishoiutöötajate nõuannete asendamiseks. Ära kasuta siin olevat teavet terviseprobleemi diagnoosimiseks või raviks. Terviseprobleemi, ravi ja ravimite tarvitamise korral, enne ravi muutmist või katkestamist tuleb pidada nõu tervishoiutöötajaga, seda ka juhul, kui sul on kahtlus, et sul võib olla terviseprobleeme. Mitte kasutada toidulisandeid mitmekesise toitumise asendajana. Oluline on toituda mitmekülgselt ja tasakaalustatult, harrastada tervislikku elustiili ja kuulata ka oma sisetunnet!

Autor: Maria-Helena Loik

Pildid: Pexels.com, Pixabay.com, Shutterstock.com

Allikad:

Kas sellest postitusest oli abi?

Anna meile teada, kas Sulle meeldis see postitus. Tagasiside on meile väga oluline.

Su kehale võiksid sobida need tooted

L-ARGINIIN + mustikas – veresooni toetav

16 €

Lisa korvi

Mustikas