OKSÜDATIIVNE STRESS - kuidas oma keha oksüdatiivse stressi eest kaitsta

Oksüdatiivne stress tekib kehas siis, kui vabad radikaalid ehk hapniku ja lämmastiku reaktiivsed osakesed ületavad sinu organismi kaitsemehhanismide ehk antioksüdantide võime neid ohjata.

Kas oled kunagi mõelnud, mis juhtub sinu kehas, kui teed näiteks liiga tugevat treeningut, viibid liigselt päikese käes, tarbid liigselt ravimeid, jalutad liigselt autoteede ääres, kasutad kodustes koristustöödes kemikaale, naudid liigselt suurtes kogustes töödeldud toitu, või lihtsalt – hingad hapnikku?

Kuigi liikumine, päike, puhtus, toit ja hapnik on kõik eluks vajalikud elemendid, mis annavad energiat ja võimaldavad meil eksisteerida, on kõigel ka oma varjukülg.

Nimelt võib kõik eeltoodu tekitada sinu rakkudes ja kudedes väga reaktiivseid osakesi, mida nimetatakse vabadeks radikaalideks. Need reaktiivsed osakesed on hapniku reaktiivsed liigid (ingl reactive oxygen species, lühend ROS) ja lämmastiku reaktiivsed liigid (ingl reactive nitrogen species, lühend RNS).

Õnneks on meie kehal ka kaitsemehhanismid, mis aitavad neid vabu radikaale neutraliseerida ja eemaldada. Neid kaitsemehhanisme nimetatakse antioksüdantideks ja need võivad olla nii meie enda keha poolt toodetud, kui ka toidust saadud. Antioksüdandid on nagu tuletõrjujad, kes kustutavad vabade radikaalide poolt tekitatud tulekahjud.

Kuid mõnikord võib juhtuda, et vabade radikaalide tootmine ületab antioksüdantide võime neid ohjata. Sellisel juhul tekibki kehas oksüdatiivne stress ehk tasakaalustamatus vabade radikaalide ja antioksüdantide vahel.
Oksüdatiivse stressi korral hakkavad vabad radikaalid kahjustama meie rakke, DNA-d, valke ja lipiide ning põhjustavad erinevaid terviseprobleeme. Oksüdatiivset stressi peetakse ka üheks peamiseks enneaegse vananemise põhjuseks.

Kuid vabad radikaalid ei ole alati halvad. Mõnikord on osadel vabadel radikaalidel meie kehas ka positiivne roll, seda näiteks rakkude signalisatsioonis ja immuunsüsteemi aktiveerimises. Seega, selleks et tagada oma keha heaolu, on äärmiselt oluline leida vabade radikaalide ja antioksüdantide vahel õige tasakaal.

Käesolevas artiklis uurimegi lähemalt oksüdatiivse stressi põhjuseid ning tagajärgi ja ka vabade radikaalide olemust, tuues esile nii nende halbu, kui ka häid külgi. Lisaks anname sulle ka mõned nõuanded, kuidas vabade radikaalide liiasusest tulenevat oksüdatiivse stressi ära tunda ja kuidas end selle eest kaitsta. Siinse loo kontekstis on meil üsna loo lõpus alapealkirja “Oksüdatiivne stress ja selle põhjustajate vähendamine läbi elustiili ja toitumise” põhjust rääkida ka punase veini kasuteguritest ja sellest, mida teadlased sellest märjukesest arvavad. Mõnusat lugemist!

Mis täpselt on vabad radikaalid, mis on reaktiivsed hapnikuühendid (ingl ROS), mis on reaktiivsed lämmastikuühendid (RNS) ja mis on oksüdandid (oksüdeerijad)

Vabad radikaalid (reaktiivsed hapnikuühendid (ingl ROS) ja reaktiivsed lämmastikuühendid (inglRNS)) on mitmesuguste normaalsete bioloogiliste protsesside, sealhulgas aeroobse ainevahetuse ja patogeensete kaitsemehhanismide käigus tekkivad molekulid.

Need on ained, mis on väga reaktiivsed ja võivad kahjustada rakke.

Kui eriti täpseks minna, siis vabadeks radikaalideks, või lihtsalt radikaalideks nimetatakse molekule, mille väliskoorel on üks või mitu paaritut elektroni, ehk mis sisaldab vähemalt ühte paaritut elektroni.

See on teistmoodi kui enamik teiste molekulide puhul.

Nimelt, enamik molekulidest sisaldab paarilist arvu elektrone ja kovalentsed keemilised sidemed, mis molekuli aatomeid koos hoiavad koosnevadki tavaliselt just elektronpaaridest, mida sidemega seotud aatomid ühiselt jagavad (6).

Vabad radikaalid tekivad molekulidest keemilise sideme purunemise teel ja redoksreaksioonide kaudu (4). Vabade radikaalide tekkest ja tekkepõhjustest räägime edasi pikemalt alateema “Kuidas tekivad vabad radikaalid ehk reaktiivsed hapnikuühendid ja reaktiivsed lämmastikuühendid” all.

Allolevalt aga keemilise sideme purunemisest ja redoksreaksioonidest lühidalt:

Keemiliste sidemete purunemine. Molekulidest keemilise sideme purunemisel säilitab iga fragment radikaali lõhustumisel teise radikaali saamiseks ühe elektroni.
Redoksreaktsioonid. Redoksreaktsiooniks nimetatakse koos toimuvat oksüdatsiooni ja redutseerimist. Mõiste “redoks” ongi lühend reduktsioon-oksüdatsioonist. Seega võib kõik redoksreaktsioonid jagada kaheks erinevaks protsessiks: reduktsiooni- ja oksüdatsiooniprotsessiks. Näiteks reaktsioonis CuO+H2→Cu+H2O redutseeritakse vaskoksiid vaseks, samas, kui vesinik oksüdeeritakse veeks.

Bioloogilised vabad radikaalid on seega väga ebastabiilsed molekulid, millel on olemas elektronid, mis reageerivad erinevate orgaaniliste substraatidega, nagu lipiidid, valgud ja DNA.

Nii ROS (reaktiivsed hapnikuühendid) kui ka RNS (reaktiivsed lämmastikuühendid) mõlemad moodustavad üheskoos vabad radikaalid ja muud mitte-radikaalsed reaktiivsed liigid, mida nimetatakse ka oksüdantideks. Allolevalt selgitamemegi veidi lähemalt seda, mis täpselt on reaktiivsed lämmastikuühendid, mis on reaktiivsed hapnikuühendid ja mis on oksüdandid.

Reaktiivsed lämmastikuühendid (RNS)

Lämmastiku reaktiivsete liikide hulka kuuluvad anorgaanilised liigid, nagu nitrit ja nitraat ja orgaanilised liigid, nagu 3-nitrotürosiin (3-NT) ja S-nitrosotioolid (RS-NO). Kõik nad moodustavad arginiinist moodustatud lämmastikoksiidi (NO).

NO on kõige ulatuslikumalt uuritud gaas väljahingatavas hingeõhus ja ka kõige võimsam marker oksüdatiivse stressi hindamiseks.

NO-l, ehk nitraadi, nitriti ja 3-NT kõrgetel sisaldustel on leitud olevat kliiniline tähtsus hingamisteede haiguste, näiteks astma, kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse, või tsüstilise fibroosi patsientide diagnoosimisel. NO oksüdeerimisel tekkivad nitrit ja nitraat võivad reageerida ka tioolidega, mis võivad omakorda moodustada 3-NT.

Kui nitriti ja nitraadi kontsentratsioonid on tavaliselt madalal tasemel ja neid saab hõlpsasti mõõta kättesaadavate analüüsimeetoditega, siis 3-NT ja RS-NO kontsentratsioonid on oluliselt madalamad ja nõuavad juba tundlikumaid analüüsimeetodeid.

Seega, mõiste reaktiivsed lämmastikuühendid (RNS) hõlmab selliseid radikaale nagu:

Nitrit (NO2).
Nitraat (NO3).
3-nitrotürosiin (3-NT).
S-nitrosotioolid (RS-NO) (4).

Reaktiivsed hapnikuühendid (ingl reactive oxygen species, lühend ROS)

Reaktiivsed hapnikuühendid (nimetatud ka kui hapnikuradikaalid, hapnikku sisaldavad reaktiivsed osakesed, hapniku reaktiivsed vormid, reaktiivsed hapnikuühendid või hapniku reaktiivsed vormid) on vabade radikaalide alamhulk, mis sisaldavad hapnikku.

Need on reaktiivsed molekulaarüksused, milles on O−O sidemeid (peroksürühm) või paardumata elektronidega hapnikuaatomeid (radikaalid) ning mis võivad osaleda organismide ainevahetuses ja vananemises olulist osa etendavates keemilistes reaktsioonides (2, 3).

ROS on seega üldine terminoloogia, mida kasutatakse hapnikuga seotud molekulide kohta, millel on bioloogilises süsteemis mingi keemiline reaktsioonivõime (tavaliselt oksüdantidena) ja mille hulka kuuluvad hapnikuradikaalid, sealhulgas hüdroksüülradikaalid (OH-), peroksiidid, nagu superoksiidioonid (O2–), vesinikperoksiid (H2O2), aga ka lämmastikradikaalid või reaktiivsed lämmastikliigid, sealhulgas lämmastikoksiid (NO) ja NO2, ning teised, nagu peroksünitrit (ONOO-) ja hüpokloorhape (HOCl) (8).

Mõiste reaktiivsed hapnikuühendid (ROS) hõlmab selliseid radikaale nagu:

Hüperoksiidioon (vana nimetus: superoksiidioon) (O2·−).
Hüdroksüülradikaal (HO·).
Hüdroperoksüülradikaal (HOO·).
Peroksüülradikaal (ROO·).
Alkoksüülradikaal (RO·).
Vesinikperoksiid (H2O2).
Hüdroperoksiid (ROOH).
Osoon (O3).
Hüpokloritioon (OCl−).
Singletthapnik (1O2) (2).

Oksüdandid

Kui nüüd veelgi täpsemaks minna, siis tegelikult ei olegi näiteks vesinikperoksiid (H2O2), osoon (O3), singlet-hapnik (1O2), hüpokloorhape (HOCl), dilämmastikhape (HNO2), peroksünitrit (ONOO-), dilämmastiktrioksiid (N2O3), lipiidperoksiid (LOOH) otseselt vabad radikaalid, vaid neid nimetatakse üldiselt oksüdantideks.

Vabade radikaalide loetelus on nad tavaliselt ära toodud lihtsalt sel põhjusel, et need võivad elusorganismides kergesti viia vabade radikaalide reaktsioonideni.

Oksüdant ehk oksüdeerija on molekul, mis varastab elektroni teiselt molekulilt. Oksüdant ei ole tingimata ise vaba radikaal või molekul, mis vabaks radikaaliks muutub.

See on lihtsalt molekul, mis võtab teiselt molekulilt elektroni ja see võib muuta molekuli laengut. Kui kõik elektronid on paardunud, ei ole molekul vaba radikaal.

Mis on oksüdatiivne stress

Oksüdatiivne stress ongi nähtus, mille põhjuseks on tasakaalustamatus vabade radikaalide ehk hapniku reaktiivsete liikide (ingl reactive oxygen species, lühend ROS) ja lämmastiku reaktiivsete liikide (ingl reactive nitrogen species, lühend RNS) tootmise ja kogunemise vahel rakkudes ja kudedes ning inimkeha bioloogilise süsteemi võime neid reaktiivseid molekule detoksifitseerida.

Kui reaktiivsete hapnikuühendite tootmine suureneb, hakkavad nad avaldama kahjulikku mõju olulistele rakustruktuuridele, nagu valgud, lipiidid ja nukleiinhapped. Suur hulk tõendeid näitab, et oksüdatiivne stress võib olla erineva tähtsusega mitmete haiguste (nt vähk, diabeet, ainevahetushäired, ateroskleroos ja südame-veresoonkonna haigused) tekkimisel ja/või progresseerumisel (1).

Täpsemalt sellest, mis on oksüdatiivne stress ja sellega kaasnevad võimalikud tagajärjed kirjutame põhjalikumalt edasi veidi allpool alapealkirja “Oksüdatiivne stress ja sellega seostatud tagajärjed” all (1).

Oksüdatiivne stress on defineeritud kui reaktiivsete hapnikuliikide ja teiste oksüdantide tootmise suurenemine, mis ületab antioksüdantide võimekuse (7).

Kuidas tekivad vabad radikaalid ehk reaktiivsed hapnikuühendid ja reaktiivsed lämmastikuühendid

Atmosfääris olev hapnik on inimese eluterve aeroobse hingamise oluline komponent. Ligikaudu 95% hapnikust tarbitakse energiaks (mis lõpuks muutub veeks); ülejäänud 5% hapnikust toodab aga äärmiselt reaktiivseid metaboliite, mida nimetatakse aktiveeritud hapnikuks või reaktiivseteks hapnikuühenditeks (ROS), milledest ka varem rääkisime (7).

Vabad radikaalid tekivad ka mitmesuguste normaalsete bioloogiliste protsesside, sealhulgas aeroobse ainevahetuse ja patogeensete kaitsemehhanismide käigus.

Samuti võivad need olla välise kokkupuute, näiteks kiirguse, saasteainete ja sigaretisuitsu tulemus, sest nahk, inimkeha suurim organ, puutub pidevalt kokku õhusaasteainete, sealhulgas diislikütuse heitgaaside, ultraviolettkiirguse, toidu, ksenobiootikumide, ravimite ja kosmeetikatoodetega, mis kõik ROSi teket soodustavad (7).

Täpsemalt võivad ROS ja RNS rakkudes tekkida kahel viisil: ensümaatiliste ja mitteensümaatiliste reaktsioonide kaudu. Ensümaatiliste ja mitteensümaatiliste reaktsioonide vahe seisnab selles, et ensümaatilised reaktsioonid on bioloogilised reaktsioonid, mille katalüüsis osalevad ensüümid. Mitteensümaatilised reaktsioonid on seevastu kas bioloogilised või keemilised reaktsioonid, milles, kui katalüsaator osaleb, siis on see just nimelt keemiline katalüsaator (9).

Ensümaatilised reaktsioonid mis põhjustavad vabade radikaalide teket

Vabad radikaalid tekivad organismis erinevate ensümaatiliste reaktsioonide käigus, mis on seotud hingamise, põletikuliste protsesside, rasvade lagundamise ja ka ravimite töötlemisega (4).

Kuna allolev lõik võib nii mõnegi jaoks liialt spetsiifiline olla, siis hüppa kohe järgmise alapealkirja alla, kus räägime vabade radikaalide sisemistest ja välistest allikatest.

Nüüd tagasi ensümaatiliste reaktsioonide juurde:

Näiteks üks vaba radikaal superoksiid-anioonradikaal (O2–), tekib siis, kui mitmed ensüümid oksüdeerivad hapnikku. See tähendab, et nad võtavad hapnikult ära elektrone. Seejärel osaleb see vaba radikaal omakorda teistes reaktsioonides, mis tekitavad veel teisi vabu radikaale või teisi kahjulikke aineid aineid nagu vesinikperoksiid (H2O2), hüdroksüülradikaal (OH-), peroksünitrit (ONOO-) ja hüpokloorhape (HOCl) jne.
H2O2 ei ole ise vaba radikaal, aga seda toodetakse mitmete ensüümide abil, mis oksüdeerivad aminohappeid või puriinaluseid (st aminohappe oksüdaasi ja ksantiinioksüdaasi abil. Viimane katalüüsib hüpoksantiini oksüdeerimist ksantiiniks ja ksantiini oksüdeerimist kusihappeks). Puriinalused on osa DNA-st ja RNA-st.
Hüdroksüülradikaal (OH-), mis on kõige reaktiivsem vaba radikaal organismis, tekib siis, kui O2– reageerib H2O2-ga katalüsaatorite nagu raua (Fe+) või vase (Cu+) juuresolekul. See reaktsioon on tuntud Fentoni reaktsiooni nime all.
Hüpokloorhapet (HOCl) toodetakse siis, kui üks valgeliblede ensüüm nimega müeloperoksidaas oksüdeerib H2O2 juuresolekul kloriidioone. See on kloori aatomi redutseeritud vorm, mis on organismi tähtsaim anioon.
Lämmastikoksiidi radikaal (NO-) moodustub bioloogilistes kudedes L-arginiini oksüdeerimisel tsitrulliiniks lämmastikoksiidi süntaasi abil (4).

Vabu radikaale tekitavad mitteensümaatilised reaktsioonid

Ka mitteensümaatilised reaktsioonid võivad põhjustada vabade radikaalide teket, st kui hapnik reageerib orgaaniliste ühenditega või, kui rakud puutuvad kokku ioniseeriva kiirgusega. Mitteensümaatiliste vabade radikaalide tootmine võib toimuda ka mitokondriaalse hingamise ajal.

Vabade radikaalide endogeensed (sisemised) ja eksogeensed (välised) allikad

Vabad radikaalid tekivad nii endogeensetest, kui ka eksogeensetest allikatest.

Endogeensete (sisemiste) vabade radikaalide teke

Vabu radikaale toodavad peamiselt mitokondrid nii füsioloogilistes, kui ka patoloogilistes tingimustes. Seega tekivad endogeensed vabad radikaalid sisemiste tegurite nagu:

ainevahetuse kõrvalsaadustena,
raku hingamise,
immuunrakkude aktiveerumise,
põletikurakkude tegevuse,
vaimse stressi,
liigse treeningu,
isheemia,
infektsiooni,
vähi,
ja vananemise tagajärjel (1).

Eksogeensete (väliste) vabade radikaalide teke

Kui eksogeensed ühendid tungivad organismi, siis nad lagunevad või metaboliseeruvad ning selle kõrvalsaadustena tekivadki vabad radikaalid. Eksogeenne vabade radikaalide tootmine võib tekkida:

keskkonnasaasteainete ehk õhu- ja veereostuse,
raskemetallide (Cd, Hg, Pb, Fe ja As),
teatavate ravimite (tsüklosporiin, takroliimus, gentamütsiin ja bleomütsiin),
tööstuslike lahustite,
toiduvalmistamise (suitsutatud liha, kasutatud õli ja rasv),
sigaretisuitsu,
alkoholi,
ja kiirguse tagajärjel (1).

Hoolimata sellest, et sinu organismil on sisemine vabade radikaalide puhastusvõime, tasub märkida, et sellest ei piisa, et lahendada rakkude vajadus puhastada mitokondrite poolt toodetud suurt vabade radikaalide kogust (1).

Selleks, et kaitsta end vabadest radikaalidest tingitud rakukahjustuste eest, kasutavad sinu rakud vabade radikaalide neutraliseerimiseks antioksüdantide kaitsesüsteemi.

Vabade radikaalide plussid ja miinused ehk vabade radikaalide füsioloogiline tegevus

Vabad radikaalid (ROS ja RNS) on elussüsteemile nii kasulikud, kui ka toksilised ühendid. Allolevalt need plussid ja miinused ka välja toome (1, 4).

Vabade radikaalide plussid

Kui vabu radikaale hoitakse madalas või mõõdukas kontsentratsioonis, on neil organismile tegelikult just vastupidi – mitmeid kasulikke rolle. PubMedi artikli andmetel on neid näiteks vaja mõnede rakustruktuuride sünteesimiseks ja ka peremeesorganismi kaitsesüsteemi poolt patogeenide vastu võitlemiseks. Täpsemalt:

Vabade radikaalide roll immuunsüsteemis. Fagotsüüdid ehk õgirakud* sünteesivad ja ka säilitavad vabu radikaale selleks, et neid saaks vabastada, kui on vaja hävitada sissetungivad patogeensed mikroobid. Reaktiivsete hapnikuliikide keskset rolli immuunsüsteemi jaoks illustreerivad hästi granulomatoosse haigusega patsiendid. Need isikud ei suuda NADPH oksüdaasi süsteemi defekti tõttu toota teatud tüüpi vaba radikaali nagu superoksiidradikaali (O2–), mistõttu on nad altid mitmekordsetele ja enamasti püsivatele infektsioonidele. Täpsemalt on granulomatoosne haigus geneetiline häire, mille puhul fagotsüüdid ei suuda tappa teatavat tüüpi baktereid ja seeni. Selle haigusega inimesed on väga vastuvõtlikud sagedastele ja mõnikord lausa eluohtlikele bakteriaalsetele nakkustele ja seeninfektsioonidele. Näiteks NO osaleb ka mittespetsiifilises kaitses, mis on vajalik rakusiseste patogeenide ja kasvajarakkude kõrvaldamiseks.
Nahk. Kuigi reaktiivsed hapnikuühendid süvendavad naha vananemist ja põletikku, toimivad need ka inimkeha homöostaasi reguleerijatena, sealhulgas epidermise keratinotsüütide proliferatsiooni reguleerijatena (7). Epidermise keratinotsüütide proliferatsiooni reguleerimine tähendab seda, et kontrollitakse, kui palju ja kui kiiresti naharakud jagunevad ja uuenevad. See on oluline protsess, sest mõjutab naha struktuuri, funktsiooni ja tervist. Keratinotsüüdid on naharakud, mis toodavad keratiini, ehk valku, mis annab nahale tugevuse ja kaitse. Epidermis on naha välimine kiht, mis koosneb erinevatest keratinotsüütide kihtidest. Keratinotsüütide proliferatsiooni reguleerivad mitmed tegurid, nagu geneetika, keskkond, hormoonid, immuunsüsteem ja tsütokiinid. Tsütokiinid on rakkudevahelise kommunikatsiooni molekulid, mis võivad stimuleerida või pärssida keratinotsüütide jagunemist. Keratinotsüütide proliferatsiooni häired võivad seega põhjustada erinevaid nahahaigusi, nagu psoriaas, ekseem, akne ja vähk.
Mitmed bioloogilised protsessid. On teada, et reaktiivsetel hapnikuliikidel on oluline roll ka paljude bioloogiliste protsesside reguleerimisel, nagu kasv, areng, reageerimine biootilisele teguritele (eluslooduse tegurid) ja keskkonnastressile ning programmeeritud rakusurm (4).
Rakulised signaalrajad. Vabad radikaalid osalevad ka mitmetes protsessides, mis aitavad rakkudel omavahel suhelda ja erinevatele stiimulitele reageerida. Neid võivad toota mitmed ensüümid, mis oksüdeerivad hapnikku. See tähendab, et nad võtavad hapnikult ära elektrone. Sellisel juhul aitavad vabad radikaalid reguleerida raku sees toimuvaid signaalide ahelaid, mis mõjutavad erinevate rakkude käitumist, nagu näiteks sidekoe rakud, veresoonte rakud, südame rakud ja kilpnäärme rakud. Ilmselt kõige kuulsam vaba radikaal, mis toimib signaalmolekulina, on lämmastikoksiid (NO). See on oluline molekul, mis aitab reguleerida verevoolu, osaleb vere hüübimises ja on oluline normaalse närviaktiivsuse jaoks.
Mitogenees. Veel üks vabade radikaalide füsioloogiline tegevus on mitogeense reaktsiooni indutseerimine. Mitogeneesi on defineeritud kui rakkude mitoosi indutseerimise protsessi. Mitoos aga on eukarüootse raku jagunemine, mille puhul kromosoomid jaotuvad tütarrakkude vahel võrdselt. Seetõttu võib lihtsustatult öelda, et vabad radikaalid soodustavad rakkude jagunemist (1).

Seega, juhul kui vabu radikaale hoitakse madalal või mõõdukal tasemel, on need inimese tervisele väga olulised.

* Fagotsüüdid ehk õgirakud on loomorganismi rakud, mis lagundavad fagotsütoosi teel sinna sattunud võõrkehi (nt baktereid) ja apoptoosi (apoptoos on programmeeritud rakusurm ja apoptoosi protsess võimaldab organismil kontrollida keha rakkude koguarvu) läbinud raku osakesi. Fagotsüütide hulka kuuluvad neutrofiilid, makrofaagid ja dendriitrakud, millel on võime neelata ja seedida suhteliselt suuri osakesi suurusjärgus 1-10 µm ja isegi suuremaid. Täiskasvanutel tekivad need rakud luuüdi vereloome tüvirakkudest.

Vabade radikaalide miinused ehk nende kahjulik mõju inimese tervisele

Nagu eespool öeldud, tekitavad vabad radikaalid ja oksüdandid ülemäärase koguse korral nähtuse, mida nimetatakse oksüdatiivseks stressiks. See on kahjulik protsess, mis võib negatiivselt mõjutada mitmeid rakustruktuure, näiteks membraane, lipiide, valke, lipoproteiine ja desoksüribonukleiinhapet (DNA).

Oksüdatiivne stress tekib siis, kui vaba radikaali moodustumise ja rakkude võimekuse vahel nende kõrvaldamiseks – valitseb tasakaalustamatus. Vabad radikaalid võivad organismis kahjustada erinevaid molekule.

Täpsemalt:

Näiteks võib juhtuda, et vabad radikaalid ründavad rasvu, mis on osa rakumembraanidest ja lipoproteiinidest. Rakumembraanid on raku väliskihid, mis kaitsevad rakku ja reguleerivad selle suhtlust teiste rakkudega. Lipoproteiinid on osakesed, mis transpordivad rasvu veres. Kui vabad radikaalid ründavad rasvu, siis tekib protsess nimega lipiidide peroksüdatsioon. See tähendab, et rasvad oksüdeeruvad ehk kaotavad elektrone. See omakorda tekitab uusi aineid, nagu malondialdehüüd (MDA) ja konjugeeritud dieenid, mis on mürgised ja võivad põhjustada mutatsioone ehk DNA muutusi. Kuna selle protsessi (lipiidide peroksüdatsioon) puhul on tegemist ahelreaktsiooniga, siis levib see väga kiiresti ja mõjutab ka väga suurt hulka lipiidmolekule ehk rasvamolekule.
Oksüdatiivne stress võib kahjustada ka valke, mis on osaks ensüümidest, hormoonidest ja muudest olulistest molekulidest. Kui vabad radikaalid ründavad valke, siis võivad nad muuta nende kuju ja omadusi, mis võivad põhjustada nende aktiivsuse vähenemist või kadumist.
Isegi DNA on oksüdatiivse stressiga seotud kahjustustele vastuvõtlik . DNA on molekul, mis kannab geneetilist informatsiooni. Kui vabad radikaalid ründavad DNA-d, siis võib juhtuda, et üks DNA alus muutub teiseks. Näiteks võib guaniin muutuda 8-okso-2′-deoksüguanosiiniks (8-OHdG). See on eriti ohtlik DNA kahjustus, mis võib põhjustada nii mutatsioone ehk DNA muutusi, kui ka epigeneetilise informatsiooni kadumist ehk DNA lülitite muutumist. Epigeneetiline informatsioon määrab ära, millised geenid on sisse või välja lülitatud. Väärib märkimist, et 8-OHdG taset koes saab kasutada oksüdatiivse stressi näitaja ehk biomarkerina (1, 34, 35).

Loomulikult võivad rakud DNA kahjustuste vastu ka mitmeid kaitsemehhanisme rakendada, näiteks parandada vigased alused või kasutada vabade radikaalide vastu antioksüdante. Antioksüdandid on need ained, mis vabu radikaale neutraliseerivad (1).

Oksüdatiivne stress ja sellega seostatud tagajärjed

Kui oksüdatiivne stress ei ole rangelt kontrolli all, ehk, kui organismis tekib liiga palju vabu radikaale, võib see põhjustada mitmeid kroonilisi ja ka elukvaliteeti halvendavaid degeneratiivseid häireid. Samuti võib oksüdatiivne stress kiirendada organismi vananemisprotsessi ja põhjustada ägedaid patoloogiaid (nt trauma ja insult).

Oksüdatiivne stress ja kasvajate tekkerisk

Vähi teke inimesel on keeruline protsess, mis nõuab nii rakulisi, kui ka molekulaarseid muutusi, mida põhjustavad sise- või väliskeskkonna tegurid. On juba hästi teada, et üks neist teguritest, mis vastutab vähkkasvajate tekkimise eest, ongi vabade radikaalide poolt tekitatud DNA kahjustus.

Mis tähendab, et vähk võib olla põhjustatud või soodustatud kromosoomide muutustest ja vähki tekitavate geenide (onkogeenide) aktiveerumisest, mida põhjustab oksüdatiivne stress.

Hüdrolüüsunud DNA-alused (DNA aluste lagunemine) on DNA oksüdatsiooni ehk oksüdatiivse stressi tagajärje tavalised kõrvalsaadused ja neid peetakse ka üheks olulisemaks sündmuseks keemilises kantserogeneesis (vähitekkes). Selliste aduktide (adukt kahe eri molekuli 1:1 ühinemise saadus) moodustumine kahjustab rakkude normaalset kasvu, muutes loomulikku geenide avaldumist ja põhjustades geenimuutusi.

Oksüdatiivne stress võib põhjustada ka erinevaid muutusi DNA struktuuris, näiteks aluste ja suhkrute kahjustusi, DNA-valgu ristseoseid, ahelate katkemisi ja alusevabu kohti. Näiteks tubakasuits, keskkonnasaaste ja krooniline põletik on kõik oksüdatiivsete DNA kahjustuste allikad, mis võivad kasvajate tekkele kaasa aidata.

Nagu näitab tugev seos rasvase toidu tarbimise (tegur, mis suurendab lipiidide peroksüdatsiooni riski) ja erinevatest vähivormidest tingitud surmajuhtumite arvu vahel, võib ka toitumisest tulenev oksüdatiivne stress pahaloomuliste kasvajate arengus olulist rolli mängida (1).

Oksüdatiivne stress ja probleemid südame-veresoonkonnaga

Südame-veresoonkonna haigused (SVH) on kliinilised seisundid, millel on mitmefaktoriline tekkepõhjus ja mis on seotud paljude riskifaktoritega, millest kõige laialdasemalt tunnustatud on hüperkolesteroleemia, hüpertensioon, suitsetamine, diabeet, tasakaalustamata toitumine, stress ja istuv eluviis.

Viimastel aastatel on aga uurimistulemused näidanud, et ka oksüdatiivne stress võib olla paljude SVH-de primaarseks või, siis sekundaarseks põhjuseks. Oksüdatiivne stress toimib peamiselt ateroskleroosi (arterilubjastus ehk arterite lubjastumine) vallandajana. On hästi teada, et aterosklerootiliste naastude (rasvainest koosnevate paksendite ehk naastude) teke tuleneb varajasest veresoonte sisepinna põletikust (endoteeli põletik), mis omakorda põhjustab vabade radikaalide teket kohale meelitatud makrofaagide poolt.

Seejärel oksüdeerivad vabad radikaalid vereringes oleva LDL-i (halb kolesterool), mis viib teatud tüüpi rakkude ehk vahurakkude* moodustumiseni ja lipiidide ehk rasvade kuhjumiseni. Nende sündmuste tulemuseks on aterosklerootilise naastu moodustumine (1).

Nii in vivo kui ka ex vivo uuringud on andnud tõendeid, mis toetavad oksüdatiivse stressi rolli ateroskleroosis, isheemias, hüpertensioonis, kardiomüopaatias, südame hüpertroofias ja kongestiivses südamepuudulikkuses (1).

* Vahurakud on valgelibled mis kleepuvad veresoonte seinte külge ja neelavad seal madala tihedusega lipoproteiine (LDL-kolesterooli). See annab neile vahutava välimuse ja tekitab heledat “lupjunud” kihti veresoonte sisepinnal.

Oksüdatiivne stress ja neuroloogilised probleemid

Oksüdatiivset stressi on seostatud ka mitmete neuroloogiliste häiretega (nt Parkinsoni tõbi, Alzheimeri tõbi (AT), amüotroofiline lateraalskleroos (ALS), hulgiskleroos, depressioon ja mälukaotus).

Alzheimeri tõve puhul on mitmed eksperimentaalsed ja kliinilised uuringud näidanud, et oksüdatiivne stress mängib neuronite hävimises ja demensuse progresseerumises vägagi olulist rolli. Neuronid on närvirakud, mis saadavad sõnumeid üle kogu keha, et võimaldada sul teha kõike alates hingamisest kuni rääkimiseni, söömiseni, kõndimiseni ja mõtlemiseni (1).

Näiteks beeta-amüloid (β-amüloid), üks toksiline peptiid, mida sageli leidub Alzheimerit põdevate patsientide ajus, tekib just nimelt vabade radikaalide toimel ja on teadaolevalt ka vähemalt osaliselt vastutav Alzheimeri tõve alguse ja progresseerumise ajal täheldatud neurodegeneratsiooni eest (1).

Oksüdatiivne stress ja probleemid hingamisteedega

Mitmed uuringud on näidanud, et kopsuhaigused nagu astma ja krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK), mis on tingitud süsteemsest ja lokaalsest kroonilisest põletikust, on samuti oksüdatiivse stressiga seotud. On teada, et oksüdandid suurendavad põletikku mitmete kinaaside aktiveerimise kaudu, mis hõlmavad radasid ja transkriptsioonifaktoreid nagu tuumafaktor kappa-B (ingl. nuclear factor kappa-B (NF-κB) ja aktivaatorvalk 1 (AP-1).

Tuumafaktor kappa-B ja aktivaatorvalk 1 on peamised transkriptsioonifaktorid, mis korraldavad paljude põletiku, embrüonaalse arengu, lümfide diferentseerumise ja onkogeneesi (protsess, mille käigus normaalsed rakud muutuvad kasvajarakkudeks) väljendumisega seotud geenide avaldumist ja apoptoosi (programmeeritud rakusurm ehk loomulik või ettemääratud rakusurm) (1, 10).

Oksüdatiivne stress ja reumatoidartriit

Reumatoidartriit on krooniline põletikuline häire, mis mõjutab liigeseid ja neid ümbritsevaid kudesid, mida iseloomustab makrofaagide ja aktiveeritud T-rakkude sissetung.

Vabad radikaalid põletikukohas mängivad olulist rolli nii selle sündroomi algatamises, kui ka progresseerumises, mida näitab teatud oksüdatiivse stressi markerite (isoprostaani ja prostaglandiini) taseme tõus kannatanud patsientide sünoviaalvedelikus ehk liigesevedelikus (liigeseõõnsustes esinev viskoosne ja selge vedelik) (1, 11, 12).

Oksüdatiivne stress ja neeruprobleemid

Oksüdatiivne stress on seotud ka paljude neeruaparaati mõjutavate probleemidega, nagu neerupuudulikkus, proteinuuria (valkkusesus ehk seisund, mille korral uriinis sisaldub valku) ja ureemia (kusiveresus ehk neerupuudulikkuse tagajärjel verre sattunud jääkainete poolt põhjustatud mürgistus).

Neerud kannatavad oksüdatiivse stressi all peamiselt seetõttu, et vabade radikaalide tootmine kutsub esile põletikurakkude värbamise ja põletikuliste tsütokiinide tootmise, mis viib põletiku algstaadiumini. Tsütokiinid on väikesed valgud, mis on olulised teiste immuunsüsteemi rakkude ja vererakkude kasvu ja aktiivsuse kontrollimisel (1).

Seega, kui oksüdatiivse stressi stiimulid mõjuvad krooniliselt neerukudedele, on tulemuseks põletiku algstaadium ja hiljem rohke fibrootilise koe moodustumine, mis kahjustab elundifunktsiooni ja võib viia neerupuudulikkuseni (1).

Teatud ravimid, nagu tsüklosporiin, takroliimus, gentamütsiin ja bleomütsiin, on teadaolevalt nefrotoksilised ehk hepatotoksilised (neerusid kahjustavad) peamiselt seetõttu, et nad suurendavad lipiidide peroksüdatsiooni (ahelprotsess, mille käigus tekivad rasvhapete vabad radikaalid) kaudu vabade radikaalide taset ja oksüdatiivset stressi. Raskmetallid (Cd, Hg, Pb ja As) ja üleminekumetallid (Fe, Cu, Co ja Cr), mis toimivad võimsate oksüdatiivse stressi tekitajatena, on samuti vastutavad mitmesuguste nefropaatia vormide ja ka mõnede vähivormide eest (1).

Oksüdatiivne stress ja seksuaalne areng

Mitmed autorid on PubMedi andemel juhtinud tähelepanu sellele, et oksüdatiivne stress võib olla vastutav ka seksuaalse küpsemise ja puberteedi alguse hilinemise eest. See näib olevat tõsi, kui puberteedieelses eas lapsed või rasedad naised puutuvad kokku kaadmiumiga (Cd), mis teatavasti vastutab vabade radikaalide ja oksüdatiivse stressi suurenemise eest (1).

Kokkuvõtlikult võib kinnitada, et oksüdatiivne stress on vastutav mitmete kudesid ja süsteeme mõjutavate patoloogiliste seisundite eest, ning on seega üks olulisemaid ja kõige levinumaid kahjulikke mõjusid inimese tervisele.

Oksüdatiivse stressi tunnused

Oluline on meeles pidada, et tegelikult vajab keha mõlemaid – nii vabu radikaale, kui ka antioksüdante. Probleeme võib tekitada alles see, kui vabu radikaale saab liiga palju.

Oksüdatiivsele stressile organismis võivad viidata tunnused nagu näiteks:

krooniline väsimus;
seedetrakti häired (happerefluks, kõhukinnisus, ärritunud soole sündroom jne);
mälukaotus ja keskendumisvõime puudumine;
liigesevalu ja põletik;
enneaegne vananemine;
peavalu ja müratundlikkus;
vastuvõtlikkus infektsioonidele (15).

Oksüdatiivse stressi põhjused ja riskitegurid

Oksüdatsiooni võivad põhjustada mitmed kehas toimuvad protsessid, sealhulgas energia tootmine rakkude poolt glükoosi kasutamisel, immuunsüsteemi võitlus bakteritega ja kahjulike kemikaalide, näiteks pestitsiididega ja detoksikatsioon. Medical News Today andmetel võivad oksüdatiivse stressi riski suurendavad tegurid olla näiteks järgmised:

ülekaalulisus;
kõrge rasva- ja suhkrusisaldusega toitude ja töödeldud toitude tarbimine;
kokkupuude kiirgusega;
sigarettide või muude tubakatoodete suitsetamine;
alkoholi tarbimine;
teatud ravimite tarvitamine;
saaste;
kokkupuude pestitsiidide või tööstuskemikaalidega (13, 15).

Oksüdatiivne stress ja selle põhjustajate vähendamine läbi elustiili ja toitumise

Kokkupuudet vabade radikaalidega on võimatu täielikult vältida. Siiski on asju, mida saad oksüdatiivse stressi mõju vähendamiseks ellu viia. Peamine asi, mida teha, ongi tasakaalu tagasi toomine ehk kehas antioksüdantide taseme tõstmine ja vabade radikaalide tekkepõhjuste vähendamine.

Seega, elustiili ja toitumise meetmed, mis võivad aidata vähendada oksüdatiivset stressi organismis, hõlmavad järgmist:

Tasakaalustatud, tervislik ning puu- ja köögiviljarikas toitumine. Üks meetod oksüdatiivse stressi vältimiseks ongi tagada, et saaksid oma toiduga, või siis toidulisanditest piisavalt antioksüdante. Antioksüdantidest oleme pikemalt ja põhjalikumalt kirjutanud siin. Viie portsjoni erinevate puu- ja köögiviljade söömine päevas on parim viis, kuidas anda oma organismile seda, mida ta antioksüdantide tootmiseks vajab. Näited puu- ja köögiviljadest ning teisest antioksüdantide toiduallikatest on järgmised:
- marjad,
- kirsid,
- tsitrusviljad,
- ploomid,
- tumedad lehtköögiviljad,
- brokoli,
- porgandid,
- tomatid,
- oliivid,
- kala ja pähklid,
- E-vitamiin,
- C-vitamiin vüi tundliku mao korral liposoomne C-vitamiin,
- kurkum või kurkumiini toidulisandid,
- roheline tee,
- melatoniin,
- sibul,
- küüslauk,
- kaneel (13).
Töödeldud toiduainete, eriti kõrge suhkru- ja rasvasisaldusega toiduainete tarbimise piiramine.
Stressi vähendamine. Sellest kuidas stressi, ärevushäirete ja ka depressiooniga looduslikul moel toime tulla, oleme varasemalt kirjutanud põhjalikult ja soovitame sul nende lugudega tutvuda. Niisamuti oleme kirjutanud ka vaimse tervise häiretest noorukite seas.
Tervisliku kehakaalu säilitamine. 2015. aasta süstemaatilise ülevaate kohaselt toodavad liigsed rasvarakud aineid, mis vallandavad suurenenud põletikulise aktiivsuse ja ka vabade radikaalide tootmise immuunrakkudes (13, 16). Erinevatest kaalu langetamise võimalustest oleme põhjalikult kirjutanud lugudes: “DIEET – Kogu tõde dieetidest nagu Atkinsi, Keto, Paleo, Karnivoori, Stockholmi, A.T.W. Simeonsi HCG dieet ja 13 päeva dieet” ja “PAASTUMINE JA VAHELDUV PAASTUMINE – Vahelduva paastumise plussid ja miinused ning 15 nippi edukaks paastumiseks“.
Regulaarne ja mõõdukas kehaline koormus. Mõõdukat kehalist koormust on seostatud kõrgema loomuliku antioksüdantide tasemega ja oksüdatiivsest stressist põhjustatud kahjustuste vähenemisega. Niisamuti on regulaarset liikumist seostatud ka pikema elueaga, vähemate vananemise tagajärgedega ning terviseprobleemide tekkeriski vähenemisega (14, 17).
Ära suitseta. Niisamuti püüa vältida ka kokkupuudet passiivse suitsuga.
Ole kemikaalidega ettevaatlik. See hõlmab liigset kemikaalide kasutamist kodustes koristustöödes, tarbetu kiirgusega kokkupuute vältimist ja ka muude kemikaalidega kokkupuute allikate, näiteks toidu või aiatööde puhul kasutatavate pestitsiidide vältimist. Raskmetallide kohta leiad rohkemat lugemist siit ja selle kohta, millised on võimalused oma keha puhastamiseks, saad lugeda siit.
Ole keskkonnateadlik. Keskkonnasõbralikud algatused, nagu näiteks ka autode ühiskasutus, aitavad vähendada vabade radikaalide teket sinu lähiümbruses.
Päikesekaitsekreem. Paljudes allikates soovitatakse kasutada päikesekaitsekreemi, kuna see hoiab ära ultraviolettvalguse kahjustused. Aga, siin on üks aga. Nimelt, liigselt keemiat sisaldavad ja lõhnastatud päikesekreemid (nagu valdav enamik neist ongi), võivad jällegi teisel moel kahju teha ja hoopis ise vabade radikaalide teket soodustada. Seega siinkohal ei ole hea ei üks, ega teine. Proovi lihtsalt päikese käes mitte liiga kaua viibida (aga ole päikese käest siiski piisavalt, et kehas D-vitamiini sünteesi soodustada) ja kanna nahale pigem looduslikke õlisid või kreeme, mis omavad juba iseeneslikult ja looduslikult kaitsefaktorit vähemalt kuni 2 SPF. Kuigi, nende kasutamine ei kaitse põletuse eest juhul, kui tahad päikese käes viibida kaua. Kui hakkad õlide kohta ise infot otsima, siis avastad peagi väited, et kõige suuremad kaitsefaktorid on osade allikate kohaselt porgandiseemneõlil (SPF 38 – 40) ja vaarikaseemneõlil (kaitsefaktor 28 – 50), aga ole selle infoga ettevaatlik, sest, teistes allikates peetakse seda infot jälle eksitavaks. Lisaks väidetakse, et looduslikku päikesekaitset sisaldavad ka järgmised allolevad õlid (ka nende numbrite täpsus maksab kahtluse alla seada, seda enam, et on ka öeldud, et kuigi eeterlikel õlidel ning ka rasvastel õlidel on oma koht naha tervise hoidmisel – ei kuulu kahjuliku kiirguse tõrjumine nende hulka):
- Makadaamiaõli: SPF 6
- GMO-vaba sojaõli: SPF 10
- Avokaadoõli: 4 – 10
- Oliiviõli: 2-8
- Sheavõi: 3 – 6
- Mandliõli: SPF 5
- Seesamiseemneõli: SPF 4
- Kanepiseemneõli: SPF 6
- Jojobaõli: SPF 4
- Kookosõli: SPF 2 – 8 (18, 19).
Vähenda oma alkoholitarbimist. Aga, ka siin on üks suur aga! Kuigi alkoholi tarbimise vähendamine on üldlevinud soovitus kõikjal, siis osade allikate kohaselt sisaldab vein antioksüdante, milledest antud loo kontekstis just pigem kasu on.. PubMedi andmetel on näiteks bioloogilised mehhanismid onkoloogiliseks ennetamiseks seotud antioksüdantide ja polüfenoolide tarbimisega, mida sisaldavad köögiviljad ja puuviljad ning ka neist valmistatud tooted nagu seda on vein. Veini mõõdukas tarbimine (peamiselt koos toiduga) on PubMedi andmetel seega soovitatav iga päev. Samast allikast pärit andmetel on epidemioloogilised uuringud näidanud, et viis kuni seitse portsjonit värskeid puu- ja köögivilju ning kaks klaasi veini päevas võivad viia pikema ja tervislikuma elueani. Veini kasulikku mõju seostatakse peamiselt just punases veinis suurel hulgal sisalduvate polüfenoolsete ühendite antioksüdantsete omadustega. Olgu ka öeldud, et soovitatav mõõdukas, vabatahtlik, päevane alkoholitarbimine on vastavalt 15 ja 30 g alkoholi naistele ja meestele. Suurim talutav annus ulatub tervete naiste puhul kuni 36 g päevas ja tervete meeste puhul kuni 60 g päevas (36, 37). Seega ei tohi siinkohal kindlasti liiale minna, ega suures antioksüdantide tarbimise rõõmus oma maksa tervist unustada.
Maga piisavalt. Kõikides kehasüsteemides tasakaalu säilitamiseks on piisav uni väga oluline. Uni mõjutab aju tööd, hormoonide tootmist, antioksüdantide ja vabade radikaalide tasakaalu ning paljusid muidki asju. Uneprobleemide ja nende leevendamise looduslike abimeetmete kohta saad lugeda siit. Neile, kel uinumisega raskusi, on Ecosh`il pakkuda magusat und toetav “Hea une kompleks“.
Väldi liigset söömist. Uuringud on näidanud, et liigsöömine ja ka pidev söömine hoiavad keha sagedamini oksüdatiivse stressi seisundis, kui see, et sööd sobivate vaheaegadega ja väikeseid või mõõdukaid portsjoneid (14, 20).

Endogeensed (sisemised) ja eksogeensed (välised) antioksüdandid ja inimese tervis

Endogeensed (sisemised) antioksüdandid

Inimese enda organism rakendab vabade radikaalide ja oksüdatiivse stressi mõju vastu mitmeid meetmeid, mis põhinevad ensümaatilistel (nt SOD, CAT ja GPx) ning mitteensümaatilistel (nt lipoehape, glutatioon, ʟ-arginiin ja koensüüm Q10) antioksüdantide molekulidel, mis kõik on sisemised ehk endogeensed antioksüdandid (1).

Eksogeensed (välised) antioksüdandid

Lisaks neile on olemas mitmeid eksogeenseid loomse või taimse päritoluga antioksüdantide molekule, mida tarbitakse peamiselt toiduga või, siis toidulisanditega. Siinkohal käsitlemegi neist kõige olulisemaid toiduga saadavaid antioksüdante ja nende kaitsvat mõju (1). Erinevate antioksüdantide kohta leiad rohkemat lugemist siit.

E-vitamiin

Mõiste E-vitamiin hõlmab lipofiilsete molekulide (α-, β-, γ- ja δ-tokoferool ning α-, β-, γ- ja δ-tokotrienool) konstellatsiooni, mida sünteesivad taimsed organismid ja mida sisaldavad toiduõlid ja -seemned ning samuti toiduained, mida on kunstlikult rikastatud α-tokoferooliga (1).

E-vitamiini sisaldab ka Ecosh`i “Antioksüdantide kompleks“.

Flavonoidid

Flavonoide, mis on rühm looduslikke aineid, millel on muutuv fenoolne struktuur, leidub puuviljades, köögiviljades, teraviljades, puukoortes, juurtes, taimede vartes, lilledes, tees ja veinis. Need looduslikud ained on oma kasuliku mõju poolest tervisele vägagi tuntud ja nende flavonoidide isoleerimiseks tehakse jõupingutusi. Flavonoide peetakse nüüdseks asendamatuks komponendiks ka mitmesugustes toitumis-, farmaatsia-, ravimi- ja kosmeetikatoodetes. See on tingitud nende antioksüdatiivsetest, antimutageensetest ja teistestki positiivsetest omadustest ning nende võimest moduleerida raku põhilisi ensüümide funktsioone (22).

Peaaegu kõik flavonoidide rühmad on võimelised toimima antioksüdantidena. On teatatud, et flavonoonid ja katehhiinid tunduvad olevat kõige võimsamad flavonoidid, mis kaitsevad organismi reaktiivsete hapnikuliikide eest (1, 22).

Askorbiinhape ehk C-vitamiin

Askorbiinhape (C-vitamiin) on vees lahustuv ühend, mis kuulub looduslike antioksüdantide rühma. Askorbaat reageerib vabade radikaalidega neid kustutades ja soodustades nende muundumist vähereaktiivseks keemiliseks liigiks, pärssides sel moel vabu radikaale ja oksüdatiivset stressi (1).

Lisaks teistele tõhusatele antioksüdantidele, sisaldab Ecosh`i “Antioksüdantide kompleks” ka C-vitamiini.

Polüfenoolid

Toidus, nagu näiteks marjades, maitsetaimedes ja vürtsides, kakaopulbris, pähklites, linaseemnetes, köögiviljades, oliivides, kohvis, tees ning ka punases veinis sisalduvad polüfenoolid on toitumisteadlaste ja tarbijate seas tänu oma rollile inimese tervises suurt tähelepanu pälvinud.

Polüfenoolid on tugevad antioksüdandid, mis on heaks täienduseks antioksüdantsetele vitamiinidele ja ensüümidele kaitseks oksüdatiivse stressi vastu, mida põhjustavad liigsed reaktiivsed hapnikuliigid.

Ka viimastel aastatel tehtud uuringud toetavad tugevalt polüfenoolide rolli mitmete terviseprobleemide ennetamisel. Kuigi enamik tõendeid polüfenoolide antioksüdantide toime kohta põhineb in vitro uuringutel, viitavad üha enam tõendid sellele, et nad võivad toimida ka muul viisil kui antioksüdantide funktsioonid in vivo (1, 23, 24).

Seleen

Olulise mikroelemendina on seleeni (Se) tähtsus inimesele hästi tõestatud ja selle puudus on põhjustanud inimestel tõsiseid tervisemõjusid. Peamine looduslik seleeni allikas inimesele on toit ja seleeni tase toidus sõltub pinnase üldisest seleeni tasemest. Seleenil on antioksüdantsed omadused, mis aitavad lagundada kudesid ja DNA-d kahjustada võivaid peroksiide.

Head seleeni allikad on loomsed valgurikkad toidud. Kõige rohkem seleeni sisaldavad mereannid, organliha ja Brasiilia pähklid, aga paljud saavad enamiku vajalikust kogusest seleenist kätte igapäevastest toiduainetest, nagu leib, teraviljad, kodulinnuliha, punane liha ja munad (25, 26).

Ecosh`i “Antioksüdantide kompleksi” koostises on ka seleen.

Tsink

Antioksüdatiivsed ehk vabu radikaale pärssivad omadused on ka tsingil. Tsinki sisaldavate toiduainete hulka kuuluvad austrid, krabiliha, loomaliha, sealiha, kikerherned ja teised kaunviljad, India pähklid ja teised pähklid, kaerahelbed, tofu ning seemned (eriti kanepiseemned) (27, 28, 29). Tsingi kohta leiad põhjalikumat lugemist siit.

Niisamuti on Ecosh`i “Antioksüdantide kompleksis” ka tsink.

A-vitamiin

Vitamiin A ja karotenoidid on ained, mis sisalduvad paljudes toitudes ja võivad samuti sinu rakke ja DNA-d vabadest radikaalidest tingitud oksüdatiivsete kahjustuste eest kaitsta.

Vitamiin A ja karotenoidide oksüdatiivse stressi eest kaitsev toime tuleneb nende ehitusest. Neil on vett hülgavad pikad ahelad, mis võivad püüda vabu radikaale ja need kahjutuks muuta. Mida pikemad need aheldad on, seda paremini nad seda teevad (30).

A-vitamiini on kaks erinevat allikat:

A-vitamiini looduslikku eelvormi ehk A-vitamiini provitamiini leidub kalas, organlihas (näiteks maksas), piimatoodetes, munades, rikastatud toiduainetes ja vitamiinipreparaatides. A-provitamiini muudab sinu keha ise A-vitamiiniks. A-vitamiini eelvormi kontsentratsioon ongi suurim maksas, kalas, munades ja piimatoodetes.
A-provitamiin-karotenoide ehk taimepigmente, mida organism samuti A-vitamiiniks muudab, leidub looduslikult taimsetes toiduainetes, nagu puuviljades, köögiviljades ja muudes taimsetes toodetes. Karotenoidid on pigmendid, mis annavad kollastele, oranžidele ja punastele puu- ja köögiviljadele nende värvi. Peamised provitamiin A-karotinoidid inimtoidus on beeta-karoteen, alfa-karoteen ja beeta-krüptoksantiin. Toidus leidub ka teisi karotenoide, mis ei muutu kehas A-vitamiiniks, kuid millel on teised tervist edendavad omadused. Nende hulka kuuluvad lükopeen, luteiin ja zeaksantiin (31, 32, 33).

Ecosh`i “Antioksüdantide kompleksi” koostisesse kuulub ka A-vitamiin.

Ecoshi antioksüdantide kompleks

Ecosh`i “Antioksüdantide kompleks“, mis on mõeldud kaitsma sinu keha vabade radikaalide kahjustava toime eest, sisaldab mitmeid peamisi antioksüdantsete omadustega vitamiine ja mineraale nagu:

Antioksüdanti C-vitamiin, mis aitab kaasa:

rakkude oksüdatiivse stressi eest kaitsemisele;
normaalsele energiavahetusele;
närvisüsteemi normaalsele talitlusele;
normaalsetele psühholoogistele funktsioonidele;
immuunsüsteemi normaalsele talitlusele;
väsimuse ja kurnatuse vähendamisele ja normaalsele kollageeni moodustumisele veresoonte, luude, kõhrkoe, igemete, naha ja hammaste normaalseks talitluseks;
E-vitamiini algvormi taastekkimisele;
raua imendumise suurendamisele (21).

Antioksüdanti E-vitamiin:

mis aitab samuti kaitsta rakke oksüdatiivse stressi eest (21).

A-vitamiini, mis aitab kaasa:

normaalsele rauaainevahetusele;
Limaskestade, naha ja nägemise normaalsena hoidmisele;
immuunsüsteemi normaalsele talitlusele;
rakkude spetsialiseerumise protsessile (21).

Antioksüdanti seleen, mis aitab kaasa:

rakkude oksüdatiivse stressi eest kaitsemisele;
kilpnäärme ja immuunsüsteemi normaalsele talitlusele;
küünte ja juuste normaalsena hoidmisele;
normaalsele spermatogeneesile (21).

Antioksüdanti tsink, mis aitab kaasa:

rakkude oksüdatiivse stressi eest kaitsemisele ja normaalsele DNA-sünteesile;
normaalsele happe-alustasakaalule; süsivesikute ainevahetusele; makrotoitainete ainevahetustele; rasvhapete ainevahetusele; vitamiin A normaalsele ainevahetusele ja normaalsele valgusünteesile;
normaalsele kognitiivsele talitlusele;
normaalsele viljakusele ja reproduktsioonile ning vere testosterooni taseme normaalsena hoidmisele;
luude, juuste, küünte, nägemise ja naha normaalsena hoidmisele;
immuunsüsteemi normaalsele talitlusele;
normaalsele rakujagunemise protsessile (21).

Kokkuvõtteks

Kuigi vabad radikaalid on osaks keha loomulikust ja tervislikust toimimisest, ei ole nad seda siis, kui neid saab liiga palju. Sellisel juhul ei suuda antioksüdandid enam nii suure mahu hävitajatega toime tulla ja tekib oksüdatiivne stress.

Oksüdatiivne stress võib kahjustada sinu paljusid kudesid, rakke ja DNA-d, ning põhjustada seeläbi aja jooksul ka mitmeid terviseprobleeme.

Kuigi kokkupuudet vabade radikaalidega on võimatu täielikult vältida, saad teha elustiili valikuid seoses toitumise, liikumise ja keskkonnaga. See aitab sinu keha tasakaalus hoida ning kudede kahjustusi ja terviseprobleeme ennetada.

Kõige olulisem on aga hoolitseda selle eest, et sinu kehas oleks antioksüdantide näol piisavalt vabade radikaalide vastu võitlejaid (14).

NB! Ülitundlikkuse puhul mõne koostisosa suhtes ära kasuta siin loos kirjeldatud tooteid. Siin edastatud teabel on ainult informatiivne eesmärk ja seda ei tohiks pidada tervishoiuteenusteks ega meditsiiniliseks diagnoosiks ja raviks. Seda teavet ei tohiks võtta garantiina saavutatavate tulemuste tagamisel. Saadud teave ei ole mõeldud ka sinu arsti või teiste tervishoiutöötajate nõuannete asendamiseks. Ära kasuta siin olevat teavet terviseprobleemi diagnoosimiseks või raviks. Terviseprobleemi, ravi ja ravimite tarvitamise korral, enne ravi muutmist või katkestamist tuleb pidada nõu tervishoiutöötajaga, seda ka juhul, kui sul on kahtlus, et sul võib olla terviseprobleeme. Mitte kasutada toidulisandeid mitmekesise toitumise asendajana. Oluline on toituda mitmekülgselt ja tasakaalustatult, harrastada tervislikku elustiili ja kuulata ka oma sisetunnet!

Autor: Maria-Helena Loik

Pildid: pexels.com, Pixabay.com, Shutterstock.com

Allikad:

Kas sellest postitusest oli abi?

Anna meile teada, kas Sulle meeldis see postitus. Tagasiside on meile väga oluline.