Epstein-Barri viirus

Epstein-Barri viiruse epideemia

Epstein-Barri viirus (EBV) on tekitanud salajase epideemia. Umbes 320 miljonist USA elanikust on üle 225 miljoni nakatunud mingisse EBV vormi. See küllaltki tundmatu viirus on vastutav mitmesuguste mõistatuslike haiguste eest nagu fibromüalgia, neerupealiste väsimus, krooniline väsimus, Hashimoto tõbi, hormonaalne tasakaalutus, Lyme´tõbi, hulgiskleroos, depressioon, autoimmunhaigused ja muu. 

Kuigi Epstein-Barri viiruse  avastasid kaks väljapaistvat arsti 1964. aastal, hakkas see tegelikult mõju avaldama juba 20. sajandi alguses – rohkem kui pool sajandit varem. EBV algsed versioonid – mis on endiselt meiega, toimivad suhteliselt aeglaselt ja võivad alles inimese elu lõpu poole märkimisväärseid sümptomeid tekitada. Isegi siis kahjustavad nad ainult mõõdukalt. Paljudel inimestel on mitteagressiivsed EBV tüved.

Õnnetuseks on EBV aastakümnete jooksul edasi arenenud ja iga uus viirusegeneratsioon on muutunud varasemast ohtlikumaks. Arstid tunnevad EBV harva ära terve hulga probleemide algpõhjusena, peale selle ei ole arstidel aimugi, kuidas EBV-st käsitleda, isegi kui see on kindlaks tehtud.

Kuidas EB viirusesse nakatutakse?

EBV saamiseks on palju võimalusi. Näiteks võite selle saada:

• imikuna, kui teie emal on viirus,
• nakatunud verega nt vere ülekandega (haiglad ei tee selle viiruse skriiningut),
• kokkadelt, kes on lõiganud näppu ja see satub toidu sisse,
• kehavedelike kaudu  – seks ja suudlemine.

Viirus ei ole kogu aeg nakkusohtlik. Kõige tõenäolisemalt levib viirus oma teises staadiumis. EBV läbib kokku üldse neli staadiumit.

Epsten-Barri viiruse esimene staadium

Kui te nakatute EBV-ga, läbib see esialgse latentse perioodi, hõljudes teie vereringes, tegemata peaaegu midagi enamat kui kopeerides ennast, et suurendada oma arvukust ja oodates võimalust algatada päris nakkus.

Kui te näiteks kurnate ennast nädalate kaupa ega anna endale võimalust täielikult taastuda või jätate oma keha ilma olulistest toitainetest nagu tsink või B12, või elate läbi dramaatilise sündmuse, nagu lähedasest inimesest lahkuminek või tema surm, avastab viirus teie stressihormoonid ja kasutab selle hetke ära.

EBV tegutseb sageli ka siis, kui läbite olulise hormonaalse muutuse – näiteks puberteedi, raseduse või menopausi. Naistel on tavaliseks tsenaariumiks sünnitus. Pärast seda võib naine tunda mitmesuguseid sümptomeid, kaasa arvatud väsimus, valud ja vaevused ning depressioon. Sel puhul ei kasuta EBV ära teie nõrkust, vaid fakti, et hormoonid on tema võimas toiduallikas – nende rohkus toimib talle vallandajana. Viirus võib oodata oma aegu nädalaid, kuid, isegi aastaid. Esimeses staadiumis on viirus eriti haavatav. Kuid ta ei ole selles staadiumis avastatav ega põhjusta mingisuguseid sümptomeid, seetõttu tavaliselt ei tea te temaga võidelda, sest teil ei ole tema olemasolust aimu.

Epstein-Barri viiruse teine staadium

Esimese staadiumi lõpus on EBV valmis teie kehaga võitlema. Just siis teeb ta oma olemasolu teatavaks…põhjustades mononukleoosi. See on too kurikuulus mono, millest kuuleme kasvueas kui “suudlushaigusest.” See on haigus, mille saavad igal aastal tuhanded üliõpilased, kes kurnavad ennast öö läbi pidutsemise või õppimisega. Meditsiini ringkonnad ei tea, et iga mononukleoosi juhtum on EBV teine staadium. See on periood, mil viirus on kõige nakkavam. Tuleb vältida kokkupuudet kellegi teise vere, sülje või muude kehavedelikega, kui neil on mono..või kui teil on mono.

Teises staadiumi ajal astub teie immuunsüsteem viiruse vastu sõtta. Ta saadab tuvastatavad rakud viiruseid “märgistama”, see tähendab, kinnitama neile hormooni, mis tähistab neid sissetungijatena. Siis saadab ta sõdur-rakud märgistatud viiruseid üles otsima ja hävitama. See on teie kaitsele asuva immuunsüsteemi võim.

Kui raevukalt see lahing toimub, on inimeseti erinev ja sõltub ka sellest, missuguse EBV variandi või tüvega on tegemist. Võite põdeda nädala või paari kestel mononukleoosi, millega kaasneb mõõdukalt kare kurk ja väsimus, mispuhul te tõenäoliselt ei saa toimuvast aru ega lähe arsti juurde, et teha vereuuring.

Kuid teid võib tabada ka niisugune väsimus, kurguvalu, palavik, peavalu, lööve ja muu, mis kestab mitu kuud. Kui see juhtub, siis tõenäoliselt lähete arsti juurde, kes uurib verd, ja EBV näitab ennast mononukleoosi vormis..enamasti.

Selles staadiumis otsib EBV endale püsivat kodu, peitudes ühte või mitmesse teie tähtsamatest elunditest – tüüpiliselt maksa ja/või põrna. EBV-le meeldib olla neis elundites, sest neisse võivad koguneda elavhõbe, dioksiinid ja muud toksiinid. Viirus vohab neil toksiinidel.

Üks EBV saladustest on see, et tal on parim sõber, bakter nimega Streptococcus. Sel juhul tegeleb keha mitte ainult viiruse, vaid ka bakteriga, mis ajab immuunsüsteemi veel enam segadusse ja tekitab rea teisi sümptomeid. See on EBV-se kaastegus number üks.

EBV teises staadiumis võib Streptococcus nakatada kurgu, siinused, nina ja suu. Samuti võib ta liikuda allapoole ja tekitada nakkusi kusejuhas, tupes, neerudes või kusepõies..põhjustades lõpuks tsüstiiti.

Epsten Barri viiruse kolmas staadium

Kui viirus on ennast maksas, põrnas ja/või teistes elundites sisse seadnud, jääb ta sinna pesitsema. Sellest ajast peale leiab arst EBV uuringu puhul antikehi ja võtab neid kui möödunud nakkuse näitajaid ajast, kui EBV oli mononukleoosi faasis. Arst ei leia, EBV oleks vereringes aktiivne. See segadus on üks suurimaid eksimusi meditsiini ajaloos – just nii on EBV pragudest läbi lipsanud. Kui te ei ole juba rakendanud selles raamatus kirjeldatud abinõusid EBV hävitamiseks, on viirus tegelikult endiselt elus, põhjustab uusi sümptomeid….ja jääb uuringuteks kättesaamatuks. Seda sellepärast, et ta elab maksas, põrnas või muudes elundites ja uuringut selle tuvastamiseks ei ole veel leitud.

Kui viirus avastamatuna teie elundites peitub, järeldab keha, et ta on lahingu võitnud ja sissetungija on hävitatud. Immuunsüsteem pöördub tagasi normaalsesse olekusse, mononukleoos läheb mööda ja arst ütleb teile, et olete terve. Õnnetuseks on Epsten-Barri viirus alles alustanud teekonda läbi teie keha. Kui teil on EBV tüüpiline variant, võib see püsida aastaid uinunud olekus – võimalik, et aastakümneid – ilma, et te sellest teaksite. Aga kui teil on eriti agressiivne EBV variant, võib see põhjustada tõsiseid probleeme.  

Näiteks võib viirus kaevuda sügavale maksa ja põrna sisse, põhjustades nende elundite põletikku ja suurenemist. Ja veel kord, pidage meeles, et teie arst ei tea ühendada “möödunud” EBV nakkust selle praeguse aktiivsusega elundites.

Viirus tekitab kolme tüüpi mürke:

• EBV eritab toksilisi aineid ehk viiruse kõrvalprodukte. See muutub üha tähtsamaks, kui viirus paljuneb ning selle kasvav armee toitub ja eritab mürgiseid kõrvalprodukte. Neid jääkaineid identifitseeritakse sageli kui spiroheete, mis võib põhjustada näiteks Borrelia tiitrite (Lyme´i tõve skriiningtestide) valepositiivseid tulemusi ja Lyme´i tõve valediagnoosi.
• Kui viiruse osake sureb-mida juhtub sageli, sest neil on kuuenädalane elutsükkel-siis järelikult laip ise on samuti mürgine ja mürgitab teie keha edasi. Viiruse kõrvalproduktina muudab see probleemi seda karmimaks, mida enam EBV armee suureneb, põhjustades väsimust.
• Mürgid, mida EBV nende kahe protsessi käigus eritab, võivad moodustada neorotoksiini -s.o mürgi, mis häirib närvitalitlust ja ajab immuunsüsteemi segadusse. Viirus eritab seda spetsiaalset toksiini EBV kolmanda staadiumi strateegilistes perioodides ja neljandas staadiumis pidevalt, takistades immuunsüsteemil viirust sihikule võtmast ja ründamast.

Teie elundites pesitsev agressiivne EBV võib põhjustada järgmisi probleeme:

• Maks talitleb nii lojult, et teeb kehva tööd toksiinide eemaldamisel kehast.
• C-hepatiit (EBV on tegelikult C-hepatiidi algpõhjus).
• Maksa loid tegevus põhjustab soolhappe hulga vähenemist maos ja seedekulgla muutub toksiliseks. Sellest omakorda tuleneb, et mõni toit ei seedi täielikult, vaid roiskub soolestikus, põhjustades puhitust ja/või kõhukinnisust.
• Areneb tundlikkus toitudele, mis teile varem probleeme ei tekitanud. See juhtub siis, kui viirus tarbib talle meeldivat toitu, nt juustu, ja muudab selle millekski, mida teie keha ära ei tunne.

Viirus ootab parajat aega, kuni tabab ära stressihormoonid, mis näitavad, et olete eriti haavatavas seisundis -justkui põletataks küünalt kahest otsast, kui olete üle elanud karmi emotsionaalse löögi või kannatate füüsilise raputuse, näiteks autoavarii tõttu -või kui kiirus tabab ära hormonaalse murrangu, näiteks raseduse või menopausi.

Kui viirus on peaaegu valmis ründama, hakkab ta neurotoksiini eritama. See lisab organismile koormust, mille on juba tekitanud EBV kõrvalproduktid ja laibad. Kogu see mürk teie kehas käivitab viimaks immuunsüsteemi ja ühtlasi viib selle täielikku segadusse, sest sellel pole aimugi, kust toksiinid tulevad. Kui immuunsüsteem on segi paisatud, kasutab EBV kaost, et lahkuda elundist, milles ta pesitses, ja põgeneda teise elundisse või näärmesse, milleks antud juhul on kilpnääre.

Meditsiiniringkonnad ei ole veel teadlikud, et EBV on enamiku kilpnäärmehäirete ja – haiguste, eriti Hashimoto tõve, aga ka Graves´i tõve, kilpnäärmevähi ja teiste kilpnäärmehaiguste põhjustaja.

Kui EBV on kilpnäärmesse jõudnud, hakkab ta ennast selle kudedesse puurima. Viirusosakesed keerlevad ja pöörlevad  sõna otseses mõttes nagu puur, et kaevuda sügavale kilpnäärmesse, hävitades teel kilpnäärmerakke ja tekitades selles elundis armkudet ning põhjustades hüpotüreoidismi miljonitel naistel, alates leebetest juhtumitest kuni äärmuslikeni. Immuunsüsteem märkab seda ja püüab sekkuda, tekitades põletiku; kuid kuna EBV neurotoksiin, kõrvalproduktid ja mürgised laibad muudavad asja segaseks ja EBV peidab ennast kilpnäärmes, ei suuda immuunsüsteem viirust selle täielikuks hävitamiseks märgistada.

NB! Kuigi ülalöeldu võib kõlada kõhedust tekitavalt, ärge laske ennast masendada; kilpnäärmel on võime taastuda ja ennast tervendada, kui talle antakse seda, mida ta vajab. Ja ärge kunagi alahinnake oma immuunsüsteemi jõudu, mis raamatu “Meditsiinimeedium” lõpus  lihtsalt tõe teadasaamisega aktiveeritakse.

Vastulöögi võimalusena püüab immuunsüsteem viirust kaltsiumist müüriga ümbritseda, tekitades kilpnäärmes sõlmekesi. Kuid see ei tee EBV-le suurt viga. Esiteks, enamik viirusosakesi hoiab sellest rünnakust kõrvale ja jääb vabaks. Teiseks, viirusosake, mille immuunsüsteem edukalt müüriga ümbritseb, jääb tavaliselt ellu ja muudab oma kaltsiumist vangla mugavaks koduks, kus toitub kilpnäärmest, kurnates selle energiat. Viirusosake võib muuta vangla isegi elusaks puhkevormiks, mida nimetatakse tsüstiks ja mis lisab kilpnäärmele survet.

Samal ajal võivad need rünnakud EBV vastu teid kahjustada, kui te ei tarbi küllaldaselt kaltsiumi. See juhtub sellepärast, et kui immuunsüsteem ei saa piisavalt kaltsiumi verest, tõmbab ta endale vajaliku luudest….põhjustades osteoporoosi ehk luuhõrenemist.

Mõned eriti haruldased agressiivsed EBV variandid lähevad veel kaugemale. Nad tekitavad kilpnäärmes vähi. USA-s on kilpnäärmevähi juhtumite arv kiiresti tõusnud. Meditsiiniringkonnad ei tea, mis on haruldaste agressiivsete EBV vormide suurenemise põhjus.

Epstein-Barri viirus tungib kilpnäärmesse strateegilistel põhjustel: ta püüab immuunsüsteemi segadusse ajada ja surve alla panna. Surve neerupealistele tekitab rohkem adrenaliini, mis on EBV lemmiktoit ning teeb teda tugevamaks ja suutlikumaks ründama oma lõppsihtmärki: närvisüsteemi.   

Epstein-Barri viiruse neljas staadium

Epstein-Barri viiruse ülim eesmärk on lahkuda kilpnäärmest ja tekitada põletikku kesknärvisüsteemis.

Tavaliselt ei lase immuunsüsteem sellel juhtuda. Aga EBV on kolmandas staadiumis kilpnäärmesse sisenedes teid edukalt ära kurnanud ja kui lisaks sellele tabab teid ootamatult mõni füüsiline või ränk emotsionaalne kahjustus, kasutab viirus teie haavatavuse ära ja hakkab tekitama hulgaliselt kummalisi sümptomeid, mis ulatuvad südamekloppimisest üldiste valude ja vaevuste ning närvivaludeni.

Tavaline tsenaarium on õnnetusjuhtumisse sattumine, operatsiooni läbitegemine  või mõni muu füüsiline vigastus, mille järel tunnete ennast väga halvasti palju kauem, kui vigastusest endast oodata võiks. Tavaline reaktsioon on tunda, “otsekui oleks veoauto minust üle sõitnud”.

Vereuuringud, röntgen ja MRT ei avasta midagi, mistõttu ei ole arstid viiruslikust närvipõletikust teadlikud. Epstein-Barri viiruse neljas staadium on seetõttu mõistatuslike haiguste peamine allikas – probleem, mis arste massiliselt segadusse ajab.

Tegelikult juhtub see, et kahjustatud närvid vallandavad “häirehormooni”, andmaks kehale märku, et närvid on kaitsetud ja vajavad parandamist. Neljandas staadiumis EBV avastab selle hormooni ja kiirustab kahjustatud närvide kallale.

Närv sarnaneb lõngaga, millest harunevad väikesed närvijuured. Kui närv on kahjustatud, kukuvad närvijuured närvikestast välja. EBV otsib neid avausi ja haarab need endale. Kui see õnnestub võib ta aastaid seda piirkonda põletikus hoida. Selle tulemusena võib suhteliselt väike kahjustus ägeneda ja pidevat valu põhjustada.  

Sellest viiruslikust põletikust tulenevate probleemide hulka võivad kuuluda:

• lihase- ja liigesevalu,
• valulikud hellad punktid,
• seljavalu,
• käte ja jalgade kirvendus ja/või tuimus,
• migreen,
• pidev väsimus,
• peapööritus,
• nägemise ähmasus,
• unetus
• rahutu uni
• öine higistamine

Nende probleemidega patsientidel diagnoositakse sageli:

• fibromüalgia,
• kroonilise väsimuse sündroom
• reumatoidartriit, mis kõik on sümptomite kogumid, mda arstid arusaamatuteks  tunnistavad ja mille jaoks neil ei ole ravi.

Niisugustel juhtudel määratakse patsientidele ebasobiv ravi, mis ei ole suunatud tõelise süüdlase vastu – sest need mõistatuslikud haigused on tegelikult Epstein-Barri viiruse neljas staadium.

Üks kõige aegade suurimaid eksisamme on EBV sümptomite pidamine naistel perimenopausiks ja menopausiks. Niisuguseid sümptomeid, nagu kuumahood, öine higistamine, südamekloppimine, peapööritus, juustekaotus ja ärevus, on sageli ekslikult peetud ja peetakse hormonaalseks muutuseks – mis on päästnud valla hukutava hormonaalasendusravi (HAR) kasutamise.

Massiliselt on suurenenud ka kroonilise väsimuse sündroomiga inimeste arv, kus EBV kurnab keha neurotoksiini tootmisega ja tekitades kesknärvisüsteemis põletikku. See võib lõpuks nõrgestada neerupealiseid ja seedeelundkonda ning tekitada tunde, et teie patareid on tühjad.

Tekst on võetud raamatust A.William “Meditsiinimeedium”.