Oled väsinud, kõik kohad valutavad, kurk on kare, võib-olla on paistes ka lümfisõlmed ja sind vaevab pisike palavik ning need sümptomid ei taha kuidagi taanduda.
Oled neid sümptomeid guugeldanud ning ühe võimalusena tuleb välja mononukleoos. Kuid kui keskkoolist on juba üksjagu aega möödas, pole mononukleoos kuigi tõenäoline diagnoos.
Kui sul on lisaks eelmainituile teisigi sümptomeid, oled ehk kaalunud ka kroonilise väsimuse sündroomi, fibromüalgiat ja isegi puukborrelioosi ehk Lyme’i tõbe. Kuid siis satud järsku taas aktiveerunud Epsteini-Barri viiruse kirjelduse peale, kus sümptomid kattuvad täpselt sinu omadega.
Kui tead, et Epsteini-Barri viirus (EBV) põhjustab mononukleoosi, võib sul tekkida küsimus: mis eristab kroonilist EBV-nakkust mononukleoosist. Ja järgmised küsimused on: mis muudab kroonilise EBV-nakkuse krooniliseks ning kuidas see on seotud teiste krooniliste haigustega.
Vastuste saamiseks loe edasi ning saad keerulise ja käändunud Epsteini-Barri viiruse kohta nii mõndagi teada, samuti selle kohta, miks ta võib kestvaid terviseprobleeme tekitada.
Epsteini-Barri viirus on peaaegu kõigil inimestel
Alustagem sellest, et EBV on oluliselt laiemalt levinud, kui arvata oskaks: seda nakkust on põdenud enam kui 95 protsenti maailma rahvastikust.
Teine huvipakkuv fakt on, et EBV on herpesviirus. Jah, sa ei lugenud valesti. EBV on genitaalherpest põhjustava viiruse lähisugulane. Tuntud erialakeeles ka inimese herpesviirus 4-na (Human Herpesvirus 4, HHV-4) on ta neljas üheksast herpesviirusest, millesse inimene võib nakatuda.
Herpesviirused koosnevad ümbrise sees paiknevatest DNA-ahelatest. Pärast esmakordset nakatumist jääb soikeseisundis viirus kudedesse kogu eluks, ning võib immuunsüsteemi talitluse pärssumise korral taas aktiveeruda.
Teisisõnu, kui oled kord herpesviirusesse, nagu EBV, nakatunud, jääb see sinu kudedesse alatiseks.
Epsteini-Barri viirus võib levida kulutulena
Enamasti nakatutakse EBV-sse imiku-või väikelapseeas. Viirus levib peamiselt oraalsel teel sülje kaudu. Organismi siseneb viirus läbi suud, kurku ja magu vooderdava limaskesta. Seal nakatab viirus antikehi tootvaid valgeliblesid – B-rakke. Vähemal määral toimub ka loomulike tapjarakkude, T-rakkude nakatumine. Nakatunud valgelibled kannavad EBV mööda kogu organismi laiali.
Selles, aktiivses faasis, mida nimetatakse lüütiliseks faasiks, võtab viirus üle nakatunud rakkude masinavärgi, et hakata tootma uusi viiruseid. Just sel ajal on inimesel kõige selgemad sümptomid ning ta on nakkusohtlik.
Viirus levib äärmiselt kiiresti, eriti laste seas. Levitajateks on peamiselt nakkusekandjad, kes sellest ise teadlikud pole – lasteaiatöötajad, lapsehoidjad ja lapsi musitavad vanaemad. Nakatunud laps nakatab kiiresti ka teised lapsed.
See on tegelikult hea, sest õrnas eas (ära unusta tänada oma vanaema) põetakse seda haigust tavaliselt väga kergelt. Nii kergelt, et on üsna vähe tõenäoline, et sa selle läbipõdemist hiljem mäletad.
Ainult juhul, kui inimene lapsena Epsteini-Barri viirusesse ei ole nakatunud ning sellega hiljem, kui ta immuunsüsteem parasjagu nõrk on, kokku puutub, on oht, et EBV võib põhjustada mononukleoosi.
Nakkuslik mononukleoos, tuntud ka kui suudlemisnakkus, levib lähikontakti kaudu viirust levitava inimesega. Kõige enam esineb seda noortel täiskasvanutel, kes pole viirusega varem kokku puutunud. Enamasti tabab EBV inimest ootamatult ajal, mil immuunsüsteem on nõrk, nt stressirohkel kooli- või ülikooliajal.
Võrreldes lapseea EBV-nakkusega, kulgeb nakkuslik mononukleoos märksa raskemalt. Sagedamad sümptomid on kurguvalu, palavik, tugev väsimus ja suurenenud lümfisõlmed. Haigus võib kesta kuid ning olla üsna kurnav.
Ükskõik, kas esmakohtumine EBV-ga toimub leebe lapseeanakkuse või kurnava mononukleoosina noore täiskasvanuna, saavutab peremeesorganismi immuunsüsteem lõpuks võidu ning nakkus taandub.
Viirus aga ei hävi. Ta eksisteerib edasi B-mälurakkudes, valgelibledes, mille ülesandeks on meeles pidada nakkuse kohta käiv teave selle hilisemaks äratundmiseks, kuid antud juhul saboteerib viirus neid säilitama teda ennast. Epsteini-Barri viirusega nakatunud B-mälurakud kogunevad lümfi- ja närvikudedesse ning säilivad seal kogu elu.
Sellist soikeseisundit nimetatakse latentseks faasiks. Varem arvati, et latentses faasis viirus nakkav ei ole. Kuid kuna kõik lasteaiatöötajad, õpetajad, vanaemad ja üliõpilased on enda teadmata viirust aktiivselt levitanud, on selgeks saanud, et EBV võib olla väga nakkav ka ilma haigustunnusteta. Viimastel andmetel on mandlikoes pesitseva viiruse aktiivseteks levitajateks sageli täiesti sümptomivabad inimesed.
Ükskõik, kas EBV on täiesti soikunud või kulgeb ilma sümptomiteta, ei tekita ta tavaliselt märkimisväärseid probleeme seni, kuni immuunsüsteem toimib normaalselt. Võid vabalt kogu elu viirusekandja olla seda ise teadmata nagu enamik inimesi.
Kuid niipea kui mõni tegur, nt stress, valed toitumisharjumused või mõni teine allpool kirjeldatud tegur, immuunsüsteemi nõrgestab, võib EBV uuesti aktiveeruda ning anda mononukleoosile iseloomulikke, kuid märksa raskemaid sümptomeid.
Taas aktiveerunud Epsteini-Barri viirus võib põhjustada kroonilise EBV-nakkuse
Krooniline EBV-nakkus on kui mononukleoosi põrgulikum variant.
Taas aktiveerunud EBV-nakkuse sümptomid on tugev krooniline väsimus, pidev nüri valu, krooniline kurguvalu ja 
limaskestade ärritus, suurenenud lümfisõlmed ning terve rida kurnavaid neuroloogilisi nähte. Sümptomid võivad kord tugevnedes, kord nõrgenedes kesta aastaid. Raskematel juhtudel võib esineda häireid maksatalitluses, immuunreaktsiooni pärssumist ja aneemiat.
Kõige tõenäolisem põhjus, miks krooniline EBV-nakkus kulgeb nii rakselt ega taha taanduda, on see, et Epsteini-Barri viirus ei ole siin ainus süüdlane.
Ja sellega muutuvad asjad ühtaegu nii põnevaks kui ka keeruliseks.
Inimese organismis leidub sageli lisaks EBV-le teisigi herpesviirusi. Siia kuuluvad Herpes simplex’i viiruse tüübid 1 ja 2 (huule- ja genitaalherpes), Varicella zosteri viirus (mis põhjustab nii tuulerõugeid kui ka vöötohatist), tsütomegaloviirus (CMV), HHV-6 variandid a ja b, HHV-7 ja HHV-8.
Kuigi kõik need viirused kuuluvad samasse sugukonda, toimub nakatumine neisse erinevalt ning seetõttu on neil ka veidi erinevad sümptomid. Olulisimas on nad aga kõik märkimisväärselt sarnased – nad peituvad kudedes soikeseisundis ning, nagu EBV-gi, võivad taas aktiveeruda.
Kui immuunsüsteemi nõrgenemine võimaldab aktiveeruda mitmel herpesviirusel korraga, võivad sümptomid olla rasked ja väga varieeruvad.
Kuid see pole veel kõik.
Paljudel, kes põevad kroonilist puukborrelioosi ehk Lyme’i tõbe või kannatavad fibromüalgia või kroonilise väsimuse sündroomi all, leitakse taas aktiveerunud EBV ja teisigi herpesviiruseid, samuti erinevaid baktereid, sh Mycoplasma’t, Bartonella’t ja Chlamydia’t, ning nimekirja lisandub aina uusi baktereid.
See viitab üsna ilmselt sellele, et EBV uuesti aktiveerumine ei seisne tõenäoliselt ainult EBV aktiveerumises.
Seoseid Epsteini-Barri viiruse ja krooniliste haiguste vahel
Seoseid Epsteini-Barri viiruse ja krooniliste haiguste vahel on palju. Kroonilise EBV-nakkuse ja teiste krooniliste haiguste vaheliste seoste uurimine on alles algusjärgus, kõige enam on uuritud EBV ja hulgiskleroosi vahelist seost. Paljude uuringute käigus on leitud mitmeid mehhanisme, kuidas viirus hulgiskleroosi esile kutsub ja süvendab, olemasolevad tõendid ei võimalda küll EBV-d hulgiskleroosi ainutekitajaks nimetada, kuid viitavad suure tõenäosusega viiruse olulisusele haiguse tekkel ja kulus.10
Samuti on uuringud näidanud kõrget aktiivse EBV taset veres paljudel autoimmuunhaigusi, sh reumatoidartriit, süsteemne lupus erythematosus, Sjögreni sündroom ja autoimmuuntüreoidiit, põdevatel patsientidel.14 Siingi esineb selge seos, kuid pole samuti piisavalt tõendeid väitmaks, et EBV on haiguse ainsaks põhjustajaks.
Kuid see pole haigustekitajate koosmõjude kohta veel kõik.
Viimaste uuringute andmed annavad alust arvata, et hulgiskleroosi korral võib rolli mängida EBV ja HHV-6a koosmõju.29 Hulgiskleroosi on seostatud ka mitmete bakteritega, sealhulgas, kuid mitte ainult, Chlamydia pneumoniae,35, 37 Mycoplasma sp., Spherula insularis ja paramüksoviirus.14, 36
Ka autoimmuunhaigusi seostatakse mitmete mikroobidega, sh EBV, kuid lisaks ka herpesviiruste ja teiste viirustega, sh parvoviirus; ainurakse parasiidiga Toxoplasma ning bakteritega, sh Mycoplasma, Yersinia jt, keda tavaliselt seostatakse kroonilise puukborrelioosiga.14
Mainitutele ja paljudele teistelegi mikroobidele, mida sageli varjatud patogeenideks kutsutakse, on ühine madal virulentsus.
- Nad suudavad elada raku sees.
- Nad nakatavad vere valgeliblesid, mis kannavad nakkuse laiali üle kogu organismi, eriti aga põletikupiirkonda.
- Nad suudavad organismis pikka aega soikeseisundis olla.
- Nad manipuleerivad meisterlikult immuunsüsteemi.
- Terve inimese organismis võivad nad peituda haigust tekitamata.
- Neid leidub kõigis populatsioonides üle maailma.
Mida enam teemasse süveneda, seda rohkem seoseid krooniliste haiguste ja varjatud mikroobide vahel ilmsiks tuleb. Kuid mõne aja pärast jõuad arusaamisele, et küsimus pole niivõrd mikroobides, kes probleeme põhjustavad, kuivõrd peremeesorganismi nõrgestatud immuunsüsteemis, mis neil mikroobidel vohada laseb.
Teisisõnu, inimese organismis võib pesitseda terve armee varjatud mikroobe – EBV, CMV, HHV-7, Borrelia, Bartonella, Mycoplasma, Chlamydia jt – kuid ta ei jää haigeks, kuni ta immuunsüsteem töötab täiskäigul.
Kuid niipea kui miski immuunsüsteemi nõrgestab, keeks nagu pott pliidil üle – toimub mikroobide plahvatuslik paljunemine, mis põhjustab haigestumise.
Kroonilise immuunsushäire vallandab ebasoodsate asjaolude kokkulangemine
Tänu isiklikule kogemusele puukborrelioosi seljatamisel mõistan nüüd krooniliste haiguste olemust enamikust arstidest täiesti erinevalt.
Läbielatu õpetas mulle, et mikroobe leidub organismis alati – minu omad olid seal ilmselt mugavalt pesitsenud juba mu lapsepõlvest. Kuid haigestumine ei toimu enne, kui mitme ebasoodsa asjaolu kokkulangemine immuunsüsteemi nõrgestab. Minu jaoks olid nendeks asjaoludeks üleöistest sünnitusosakonna öövalvetest põhjustatud aastatepikkune krooniline magamatus ja jooksu pealt söödud viletsad eined, lisaks veel mõned väiksemad stressorid.
Paranema ei hakanud ma enne, kui asusin tegelema algpõhjuse – kroonilise immuunsushäirega.
Kui muutsin suunitlust ja hakkasin tegelema krooniliste haigetega, märkasin üha enam sarnaseid mustreid ka oma patsientidel, mitte tingimata samu stressoreid, kui ma ise olin kogenud, kuid siiski stressoreid, mis täpselt samamoodi immuunsüsteemi lammutavad. Hakkasin stressoreid kataloogima ning jõudsin järeldusele, et on vaid seitse rühma, mis seostuvad krooniliste haigustega.
Nii uskumatu kui see ka poleks, jõudsin järeldusele, et kõigi krooniliste haiguste tekkepõhjused viivad nende seitsme tegurini, mille ma otsustasin nimetada organismi lõhkujateks. Olen testinud oma teooriat üle kümne aasta ning alati on see paika pidanud. Olen oma teooriale leidnud ka kindlaid teaduslikke tõendeid.
Seitse organismilõhkujat:
- Vale toitumine. Elame maailmas, mis on üle ujutatud kunstlikult manipuleeritud toiduga. Sellise toidu pidev tarbimine lööb sassi kogu organismi talitluse.
- Toksiinid. Kunstlikke mürgiseid ühendeid leidub tänapäeval kõikjal ning need halvavad kõik organismi iseparanemismehhanismid.
- Emotsionaalne stress. Lõputu põgenemine selle nn kolli eest pärsib seedimist, nõrgestab immuunsüsteemi, segab und ning sillutab sellega teed kroonilistele haigustele.
- Füüsiline stress. Organismi kahjustavad traumade kuhjumine ja äärmuslik kuumus või külm, kuid ega istuv eluviiski parem ole.
- Oksüdatiivne stress. Energiatootmise kõrvalsaadusena toodab iga keharakk pidevalt vabu radikaale. Vabad radikaalid aga lõhuvad raku sisestruktuure. Ka põletik on vabade radikaalide põhjustatud kahjustus.
- Kunstlik kiirgus. Tavaline päikeselt ja päikesesüsteemist tulev ning maa enda taustkiirgus on võimendunud, kallates meid üle liigse kiirgusega.
- Mikroobid. Need organismi lõhkujad valmistavad ette pinnase kroonilisele haigusele.
Iga kroonilise haigusega patsiendi puhul suudan ma alati leida asjaolud, mille kokkulangemine inimese haigestumiseni on viinud. Milline krooniline haigus patsiendil arenes, sõltus alati kolmest tegurist.
- Inimese geenidest, mis määravad ära soodumuse, kuid mitte selle, kas haigus ka välja lööb.
- Erinevatest madala virulentsusega nn varjatud patogeenidest, mis elu jooksul organismi on kogunenud.
- Kuidas organismi lõhkujad põhjustavad immuunsushäire, mis laseb madala virulentsusega, nn varjatud patogeenidel vohada ning organismi mikrobioomi tasakaalust välja lüüa ja homöostaasi rikkuda.
Kroonilise EBV-nakkuse diagnoosimine ja ravimine polegi päris must-valge
Kroonilise EBV-nakkuse kindlakstegemisel tuleb alustada nakkusliku mononukleoosi välistamisest. Definitsiooni järgi on nakkuslik mononukleoos äge, ainult Epsteini-Barri viiruse põhjustatud nakkus ning selle raviks on viirusvastased ained (nt atsikloviir, gantsikloviir ja vidarabiin), mis toimivad nakkusliku mononukleoosi ja teiste ägedate herpesviirusnakkuste korral äärmiselt tõhusalt, seetõttu on mõistlik mononukleoosi eristamiseks kroonilisest EBV-nakkusest analüüsid teha.
Mononukleoosi tuvastamiseks tehakse analüüs viiruse antikehadele; erinevate antikehade järgi saab mononukleoosil ja taas aktiveerunud EBV-nakkusel vahet teha. Kuid mononukleoosi tuvastamine polegi alati nii lihtne – mononukleoosisarnaseid sümptomeid võivad anda ka teised herpesviirused (CMV, HHV-6), muud viirused (enamasti adenoviirused) ja ainurakne parasiit Toxoplasma gondii.26 Teisisõnu, paljud viirused võivad anda EBV-nakkusele sarnaseid haigusnähte.
Kui sul esinevad kõik kroonilise EBV-nakkuse sümptomid, on äärmiselt tõenäoline, et su organismis leidub Epsteini-Barri viirus ning teisigi mikroobe.
Mis puudutab kroonilise EBV-nakkuse ravi, siis võiks ju arvata, et kuna on olemas mononukleoosi korral tõhusad viirusvastased ained, aitavad need ka kroonilise EBV-nakkuse korral.
Paraku pole viirusvastastest ainetest kroonilise EBV-nakkuse korral abi.
Teadlased on leidnud sellele ka teadusliku põhjenduse. Viirusvastaste ainete toime põhineb DNA polümeraasi, ensüümi, mida viirus kasutab rakusiseseks paljunemiseks, blokeerimisel. Latentse või kroonilise EBV-nakkuse korral ei vaja viirus paljunemiseks DNA polümeraasi ning seetõttu tänapäevased viirusvastased ained kroonilise EBV-nakkuse vastu ei aita.1
Teised tavaravimeetodid, mida kroonilise EBV-nakkuse korral on kasutatud, sh steroidid (prednisoon) ja immunosupressandid, on andnud vähe tulemusi.1 Nende ravimitega on küll võimalik pärssida tasakaalust väljas immuunsüsteemi destruktiivseid protsesse, kuid need ei suuda taastada immuunsüsteemi normaalset talitlust.
Paljud teadlased püüavad välja töötada ka EBV-vastast vaktsiini. Siin on probleemiks see, et sõltuvalt geograafilisest piirkonnast on viirus väga erinev, mis teeb ühe, kõigile sobiva vaktsiini loomise keeruliseks.8
Teised EBV-nakkuse väljajuurimise viisid, mida tänapäeva meditsiinis on kaalutud, on nakatunud B-rakkude hävitamine monokloonsete antikehadega (sihtides immunoglobuliinidega EBV-ga nakatunud B-rakke) ning uute viirusvastaste ravimite väljatöötamine.11, 16, 20
Kuid kogu energia suunamine EBV-nakkuse hävitamisele on lühinägelik. Seega asja iva on selles, et haiguse tekkepõhjus on krooniline immuunsushäire ning tervis ei hakka paremuse poole liikuma enne, kui immuunsüsteemi normaalne talitlus on taastunud.
Praktiline tee tervise taastamiseks
Kuni immuunsüsteem laitmatult töötab, Epsteini-Barri viirus probleeme ei põhjusta.1, 14, 20, 23 Seetõttu on ükskõik milliste organismis leiduvate ja/või vohavate bakterite kontrolli alla saamiseks vaja taastada immuunsüsteemi normaalne talitlus.
Esimene ja kõige olulisem samm on seitsme organismilõhkuja ohjeldamine. Kõige olulisem kroonilisest EBV-nakkusest või mis tahes kroonilisest haigusest jagu saamisel on luua organismis toitumist optimeerides ja eluviisi muutes tervenemist toetav keskkond.
Taastusravi nurgakiviks peaks olema tänapäevane taimravi. Taimeekstraktidel on uskumatult häid toimeid, sh:
- destruktiivse põletiku alandamine;
- loomulike tapjarakkude ja teiste immuunreaktsioonide, mis on vajalikud mikroobide, nagu EBV, kontrolli all hoidmiseks, toetamine;
- kroonilise haiguse tagajärjel rikutud hormonaalse tasakaalu taastamine;
- nn varjatud mikroobide otsene pärssimine mikrobioomi tasakaalu taastamiseks.
On küll leitud, et paljud taimed pärsivad Epsteini-Barri viirust, kuid EBV esineb harva üksinda – krooniline immuunsushäire soosib mitmete madala virulentsusega, nn varjatud patogeenide vohamist. Seetõttu on vajalik põhjalik raviskeem mitme taimeekstraktiga.
Mõned tõhusad taimeekstraktid immuunsüsteemi normaalse talitluse taastamiseks, mikrobioomi tasakaalustamiseks ja viiruste, nagu EBV, pärssimiseks:
- läikvaabik e. Reishi seen
- india kibelill
- vooljas konnatatar
- rahustav tihashein
- ingver
- surinami küünisväät
- tiivuline füüsal
Enamikul juhtudel annab raviefekti juba ainult taastusravi. Medikamentoosne ravi on vajalik vaid raskematel juhtudel või siis, kui haigus taastusravile ei allu. Siiski on vajalik arstiga koostööd teha kogu tervenemisprotsessi vältel.
Lõppkokkuvõttes on see hea uudis kroonilise EBV-nakkuse all kannatajatele. See tähendab, et oma tervise kontrolli alla saamine ja parema enesetunde saavutamine on inimese enda kätes. Õppides vähendama organismilõhkujaid oma elus, asud sa tugevdama oma immuunsüsteemi, et saaksid mikroobidega, nagu EBV, kooskõlas elada.
Dr Rawls on arst, kes tervenes taimravi toel puukborrelioosist. Rohkem teavet puukborrelioosi ehk Lyme’i tõve ning dr Rawlsi tervenemise kohta leiad tema uuest menukist Unlocking Lyme (Puukborrelioosi paljastamine).
Dr Rawlsi teekonna kohta puukborrelioosi ja fibromüalgia seljatamisel saad lugeda tema populaarsest blogipostitusest My Chronic Lyme Journey.
Allikas: https://rawlsmd.com/health-articles/epstein-barr-virus-a-key-player-in-chronic-illness
