Laval näib baleriinide liikumine peaaegu kaalutu, justkui sünniks iga samm iseenesest. Tegelikkuses peitub selle kerguse taga aga aastatepikkune töö, distsipliin ja lugematu hulk eneseületusi. Rootsi päritolu baleriin Selma Strandberg räägib oma teest lavale ning sellest, kuidas ballett on õpetanud teda iseennast mõistma, usaldama ja hoidma.
Kahekümnekolmeaastane Selma Strandberg on noorusele vaatamata jõudnud Vanemuise teatri balletitrupis juba märkimisväärse teekonna läbida. Tahes-tahtmata tekib küsimus – kas ta sündis juba tantsupisikuga? Selgub, et tõde ei olegi sellest kuigi kaugel.
„Lapsena ei olnud ma eriti seltskondlik ja mind tõmbasid alati tegevused, kus sain omaette süveneda,“ meenutab Selma. Muigega räägib ta loo ajast, kui vanemad viisid ta tennisetrenni. Väljakul veetis tüdruk aga suure osa ajast hoopis ringi joostes ja mängides. „Tennis ei olnud minu jaoks lihtsalt piisavalt tõsine,“ naerab ta.
Tantsuga oli aga kohe teine lugu. Ballett andis talle midagi, mida ta tegelikult otsis – fookuse. „See oli midagi, millele keskenduda,“ ütleb ta. Lapsena oli Selma enda sõnul üsna kangekaelne ja armastas teha asju omal moel. Just see sihikindlus aitas tal kiiresti areneda ning sobis hästi ka tema introvertse loomuga.
„Kohe algusest peale tundus ballett mulle loomulik. Ja kui ma kord alustasin, ei ole ma tegelikult kunagi kahelnud, et just see on tee, mida tahan käia.“
Balletist sai kogu maailm
Kümneaastaselt astus Selma Rootsi Kuninglikku Balletikooli. Nii noorelt eliitõppesse jõudmine tähendas, et ballett ei olnud enam lihtsalt harrastus, vaid sellest sai elu telg, mille ümber hakkas tasapisi keerlema kõik muu. Päevad möödusid treeningute ja koolitöö vahel ning sõpruskond kujunes loomulikult peamiselt samast maailmast.
„Balletist sai üsna kiiresti kogu minu maailm,“ ütleb ta.
Samas tähendas balletikoolis kasvamine ka varajast eneseteadlikkust ning paratamatut enese võrdlemist teistega. „Stuudiote seintel rippuvad peeglid ei näita ju ainult liikumist, need panevad märkama ka iseennast ja teisi enda kõrval,“ räägib Selma. Aastate jooksul muutusid võrdlemine ja konkurents peaaegu märkamatult igapäeva osaks.
Eriti teravalt tuli see esile teismeeas. Balletimaailmas on siiani tugev traditsiooniline kuvand pikast ja peenest baleriinist, millega Selmal ei olnud alati lihtne samastuda. Tema keha oli pigem tugev ja sportlik kui habras ja õrn.
„Noorena on lihtne uskuda, et just välimus määrab, kas oled tantsijana piisav,“ tunnistab ta. „Ja kui veedad iga päev tunde peeglite ees, võivad need mõtted väga valjuks muutuda.“
Tallinn kui teekond iseenda juurde
Viieteistkümneaastaselt kolis Selma Tallinnasse, et jätkata õpinguid siinses balletikoolis. Tehniliselt kujunes see tema jaoks üheks kõige arendavamaks perioodiks, kuid emotsionaalselt oli see ka üks keerulisemaid. „See oli aeg, mil püüdsin aru saada, kes ma olen nii tantsija kui inimesena,“ ütleb ta.
Enesemääratlus ei lõppenud aga kooli lõpetamisega. Selma kandideeris mitmesse teatrisse, kuid ei saanud üheltki konkursilt vastust. Pärast lõpueksamit hakkas ta tõsiselt mõtlema, kas tema teekond balletis ongi läbi. „Tundsin end täiesti väärtusetuna ja olin veendunud, et ma lihtsalt ei ole piisavalt hea,“ meenutab ta.
Siis juhtus aga midagi ootamatut. Juba järgmisel päeval helistas talle Vanemuise teatri toonane juht Mare Tommingas ja pakkus võimalust liituda trupiga Tartus.
„Korraga oli minus nii elevus kui ka hirm,“ ütleb Selma. See on tunne, mida teavad paljud. Hetk, mil seisad oma unistuse lävel, kuid pole päris kindel, kas julged üle selle astuda. Selma naeratab, meenutades, kuidas isegi lepingut lugedes tabas ta end mõttelt, kas oleks võimalik nädala pärast loobuda, kui kõik tundub liiga üle jõu käiv.
Täna, viis aastat hiljem, seisab ta endiselt Vanemuise laval. Just siin saabus sel hooajal üks tema karjääri tähenduslikumaid hetki, võimalus tantsida esimest korda Maria peaosa balletis „Pähklipureja“. See oli roll, millest ta oli unistanud juba lapsena.
„Seista stuudios ja mõista, et sammud, mis kunagi tundusid võimatud, on nüüd minu jaoks saavutatavad, oli väga emotsionaalne hetk,“ ütleb ta. „See oli nagu vaikne kohtumine oma noorema minaga, kes kunagi kahtles, kas ta on piisav.“
Keha kuulamise kunst
Aastate jooksul on muutunud ka Selma suhe oma kehaga. Nooremana kaotas ta rolle ja võimalusi just selle tõttu, kuidas ta välja nägi, ning see mõjutas tugevalt tema enesekindlust. Täna on ta õppinud oma keha täielikult omaks võtma ja töötama sellega, mitte selle vastu.
„Olen mõistnud, et hea tantsimine tähendab palju enamat kui välimust,“ ütleb Selma. „Sama olulised on tugevus, musikaalsus, vastupidavus ja see, kuidas sa suudad end laval väljendada.“
Paradoksaalsel kombel on just see keha, mis kunagi pani teda tundma, et ta on teistsugune, olnud see, mis on teda läbi aastatepikkuse treeningu kandnud ja aidanud tal tantsijana tugevamaks kasvada.
Täna keskendub ta jõule, kontrollile ja liikumise rõõmule. „Kõige olulisem ei ole enam see, kuidas ma välja näen, vaid see, kuidas ma liigun ja laval esinen.“
Sama oluline on tema jaoks õppida kuulama nii keha kui ka meelt. Emotsionaalne kurnatus, ärrituvus või kergesti nutma puhkemine on märgid, et tempot tuleb maha võtta. „Taastumine on sama oluline kui treening ise,“ ütleb ta. Rahulikud hommikud, vaimne ettevalmistus ja väikesed rutiinid enne etendust aitavad tal püsida keskendununa ja tasakaalus.
Teadlikud valikud
Professionaalse tantsijana sai Selma üsna kiiresti aru, et taastumine ei tule enam nii kergesti kui varem. Õhtud, mil lihased olid äärmiselt väsinud, õpetasid talle midagi olulist – keha eest hoolitsemine ei ole luksus, vaid osa tööst.
Nii lisas ta oma igapäevasesse rutiini ka toidulisandid. „Kõige sagedamini kasutan magneesiumi ja ashwagandhat, mida võtan õhtuti enne magamaminekut,“ ütleb ta. „Sellest ajast, kui selle rutiiniga alustasin, magan palju paremini ja ärkan hommikul värskena.“
Selma jaoks on oluline ka toodete kvaliteet. Ta eelistab Ecoshi tooteid nende läbipaistvuse ja usaldusväärsuse tõttu. „Teadlik valik tähendab minu jaoks seda, et ma mõistan, mida oma kehasse panen ja miks see mulle vajalik on.“
Vabadus olla sina ise
Kuigi Selma on laval enesekindel ja kohal, ütleb ta, et inimesena on ta endiselt pigem introvertne, nii nagu lapsepõlveski. Ometi on just ballett aidanud tal aja jooksul avaneda. Tants on toonud tema ellu palju inspireerivaid inimesi ning aastatega on märgatavalt kasvanud ka tema sõpruskond.
Ballett, mis algas kunagi vaikse alana, kus ta sai lihtsalt omaette keskenduda ja areneda, on kujundanud teda palju sügavamalt, kui ta lapsena oleks osanud ette kujutada. See on õpetanud teda oma emotsioone väljendama, iseennast paremini kuulama ning usaldama nii oma keha kui ka võimeid.
Aastatega on talle üha selgemaks saanud ka üks lihtne tõdemus: vabadus ei tähenda, et kõik oleks kerge, vaid seda, et sa ei lase teiste ootustel end määratleda. „Minu jaoks tähendab vabadus, et ma ei mõtle enam nii palju sellele, mida teised arvavad. Kui teed midagi iseenda pärast, saad seda ka päriselt nautida,“ ütleb ta.
Just seda vabadusemõtet tahab Selma edasi anda ka teistele noortele tantsijatele – ja tegelikult igale noorele naisele, kes alles otsib oma teed. Tema sõnul on balletimaailm muutumas ning enam ei pea sobituma ühte kindlasse kuvandisse.
„Võid julgelt omaks võtta oma eripära – oma tugevused, isiksuse ja omadused, mis sind teistest eristavad. Pole vaja end teistega võrrelda.“ Sest just sinu ainulaadsus võib sind kõige kaugemale viia.
Loo pani kirja Agnes Kajander, Ecoshi holistiline ilu- ja terviseekspert.
