Kolesterool – sõber või vaenlane?

Kas kolesterool on tõesti südamehaiguste peamine süüdlane või oleme talle liiga lihtsalt halva kuulsuse külge riputanud? Tõde on märksa mitmekihilisem. Kolesterool ei jagune mustvalgesse kategooriasse “hea” ja “halb” – tegemist on elutähtsa ainega, mille roll ulatub rakumembraanidest hormoonide tootmise ja närvisüsteemi toimimiseni. Miks siis numbrid vahel paigast lähevad ja millal tasub päriselt muret tunda?

Biotheka tootenõustajana kohtasin seda muret ikka ja jälle. Inimene tuli leti juurde sõnadega: “Mul on kõrge kolesterool… see on halb.” Aga milline oli HDL? Kuidas olid triglütseriidid? Ja mis tüüpi LDL-osakesed veres ringlevad? Just siin läks jutt enamasti ebamääraseks – ja täiesti arusaadavalt. Kolesterool ei mahu ühe punase numbri sisse, see pilt on palju laiem ja mitmekihilisem.

Sõna kolesterool tekitab inimestes automaatselt ärevust, justkui oleks see aine midagi, mida tuleb iga hinna eest alla suruda. Tegelikult on kolesterool kehale sama loomulik ja vajalik kui hapnik või vesi. Ilma selleta ei säilitaks rakud oma kuju, hormoonid ei valmiks ja närvisüsteem ei toimiks. (2)

Keha teab seda suurepäraselt. Seetõttu toodab kolesterooli iga rakk ise ja maks teeb seda eriti aktiivselt. Kui kolesterool oleks organismile ohtlik, ei panustaks keha selle tootmisse nii palju energiat ega looks spetsiaalseid transpordisüsteeme selle turvaliseks liigutamiseks. (2)

Aga kui kolesterool ise pole probleem, siis mis on?

Selles artiklis vaatame:
• mis kolesterool tegelikult on;
• miks LDL ei ole automaatselt “halb”;
• mis teeb väikestest tihedatest LDL-osakestest tõelise riski;
• kuidas suhkur, rasvmaks, lekkiv sool ja toksiinid soodustavad ateroskleroosi;
• kuidas oma vereanalüüse uue pilguga vaadata;
• mida saad päriselt teha, et südant ja veresooni kaitsta – loomulikult ja kehasõbralikult.

Mis peitub kolesterooli taga?

Kolesterool on lipiid, rasvalaadne molekul, mida sünteesib iga keharakk. Maks teeb seda eriti agaralt – mitte sellepärast, et keha tahaks Sulle “pahatahtlikult infarkti organiseerida”, vaid seetõttu, et kolesterool on ellujäämise seisukohast asendamatu. (2)

Kolesterooli on vaja:

rakkude membraanide ehitamiseks – ilma selleta oleks rakumembraan kas liiga jäik või liiga “pudrune” ega saaks korralikult töötada;

hormoonide tootmiseks – östrogeen, progesteroon, testosteroon, kortisool ja ka D-vitamiin sünteesitakse kolesteroolist;

sapphapete tootmiseks, millega me seedime rasvu;

rakkudevaheliseks suhtluseks – kolesterool annab rakumembraanile elava struktuuri, kuhu saab ehitada kanaleid ioonidele, glükoosile ja hormoonidele.

Ehk lihtne tõde on see: ilma kolesteroolita poleks elu. Geneetilised haigused, mis takistavad kolesterooli sünteesi, on sageli lootele surmavad – nii tähtis on see molekul. (2)

Süüdi pole kolesterool, vaid tema „taksojuht“

Kõige tuntumad lipoproteiinid on LDL (low-density lipoprotein) ja HDL (high-density lipoprotein). Kujundlikult selgitades on need justkui taksojuhid, kes veavad kolesterooli sinna, kus keha seda parasjagu vajab. Kolesterool, mis istub LDL-i sees, ja kolesterool, mis on HDL-i sees, on täpselt sama molekul. Seega pole olemas “head” ja “halba” kolesterooli – on erinevad transpordimasinad, mis käituvad erinevates olukordades erinevalt. (3)

HDL korjab kudedest üleliigseid lipiide ja viib need tagasi maksa, kus need lammutatakse ja töödeldakse ümber. Mida tõhusam see süsteem, seda paremini on veresooned kaitstud. Seepärast seostub madal HDL sageli kõrgema südameriskiga.

LDL viib kolesterooli kudedesse. See ei ole iseenesest halb – ilma selleta ei saaks rakud end parandada, hormoone sünteesida ega uusi membraane kasvatada. LDL on nagu ehitusmaterjali kohale toimetaja. Probleem tekib siis, kui LDL-i kuju ja keskkond muutub. (1, 3)

LDL-i kaks nägu

Lihtsustatult on LDL-i kahte tüüpi:

Suured, kohevad LDL-id
Need ujuvad veres nagu väikesed õhupallid, ei mahu kergesti veresoonte seinapragudesse ja oksüdeeruvad aeglaselt. Nad on südamele pigem neutraalsed. (1, 3)
Väikesed, tihedad LDL-id
Need on kompaktsemad ja raskemad, libisevad kergesti arteriseina kihtide vahele ja oksüdeeruvad kiiresti – eriti siis, kui ümbrus on põletikuline. (1, 3)

Oksüdeerunud LDL on immuunsüsteemile häiresignaal. Kohale tormavad makrofaagid – “koristusrakud” –, kes hakkavad kahjustunud LDL-i “sööma”. Aja jooksul täituvad nad rasvaga ja muutuvad nn “vahtrakkudeks”. Just nendest, koos põletikuainete ja oksüdeerunud rasvadega, hakkabki kasvama aterosklerootiline naast. See naast võib aastaid vaikselt küpseda, kuni ühel päeval rebeneb – ja sellest piisab, et vallandada infarkt või insult. (1, 3)

Seega pole probleem “kõrge kolesterool” kui selline, vaid kui palju on just väikseid tihedaid LDL-osakesi ja kui põletikuline on keskkond, kus nad liiguvad. (1, 3)

Kust tulevad väikesed tihedad LDL-id?

Hea uudis on, et kahjustunud, väikesed tihedad LDL-id ei teki tühjalt kohalt – neid toidavad üsna konkreetsed tegurid, mida on võimalik mõjutada.

1. Krooniliselt kõrge veresuhkur: insuliiniresistentsus, rasvmaks ja glükatsioon

Kui veres ringleb pidevalt palju glükoosi ja insuliini, tekib insuliiniresistentsus – rakud ei reageeri enam insuliinile ja maks on sunnitud üle töötama. (4)

Mis siis juhtub?

kui triglütseriidid on veres kõrged, pakib maks need VLDL-osakestesse – pisikestesse rasvavedajatesse, mille töö on liigsed rasvad kudedesse laiali kanda;
VLDL vahetab vereringes lipiide LDL-osakestega. Triglütseriididerikkad LDL-osakesed lagundatakse kergesti väikesteks ja tihedateks LDL-ideks. (6)

Samal ajal käib kehas teinegi protsess – glükatsioon. Kõrge veresuhkur hakkab sõna otseses mõttes „kleepuma“ valkude, rasvade ja ka LDL-i külge. Kõrge veresuhkur muudab need struktuurid jäigaks, hapraks ja talitlushäiretele vastuvõtlikuks nagu oleks keha aeglaselt suhkrukoorikuga kaetud. (5)

Sama reaktsioon toimub, kui toitu suurel kuumusel praadida või grillida — tekivad glükatsiooni lõpp-produktid ehk AGE-d, mis:

• suurendavad oksüdatiivset stressi,
• koormavad immuunsüsteemi,
• soodustavad väikeste tihedate LDL-ide teket ja veresoonte põletikku. (5)

2. Oomega-6 ülekaal ja rafineeritud taimeõlid

Paljud töödeldud taimeõlid (päevalill, mais, soja jne) sisaldavad rohkelt oomega-6 polüküllastumata rasvhappeid, mis:

oksüdeeruvad kergesti,
soodustavad põletikku,
muudavad LDL-osakese koostise ebastabiilsemaks.

Kui sellised rasvhapped seonduvad LDL-iga, on tulemus osake, mis oksüdeerub kergemini ja käivitab lihtsamini põletiku – ideaalne “materjal” ateroskleroosiks. (7)

3. Lekkiv sool ja LPS – bakterite “sõjajäänused”

Soolestik on ühtaegu nii seedimis- kui immuunorgan. Kui soolebarjäär on kahjustunud (nn lekkiv sool), pääsevad vereringesse bakterite rakuseina tükid ehk lipopolüsahhariidid (LPS). (8, 9)

LPS:

on tugevalt põletikku tekitav,
kahjustab veresoonte sisepinda,
soodustab väikeste tihedate LDL-ide teket.

On üha rohkem tõendeid, et just krooniliselt põletikuline soolestik on seotud suurenenud arterite lubjastumise ja südameriskiga. (8, 9)

4. Keskkonnatoksiinid ja mükotoksiinid

Meie kehale on uus hulk sünteetilisi kemikaale, millega evolutsioon ei ole harjunud:

hallitusseente toksiinid (mükotoksiinid) niisketes ja kopitavates eluruumides,
pestitsiidid, herbitsiidid ja glüfosaat,
plastifikaatorid (ftalaadid, BPA, BPS) kosmeetikas ja pakendites,
raskmetallid vee ja toidu kaudu. (10,11)

Keha ei näe neid “süütute kaasreisijatena”, vaid käivitab põletikulise reaktsiooni. Pika aja jooksul mõjutab see mitokondreid, maksa, soolestikku ja otseselt ka lipiidide ainevahetust, sealhulgas väikese tihedusega LDL-i teket. (10, 11)

5. Krooniline stress ja vähene uni

Kui keha on pikalt stressis või magab liiga vähe, tõuseb stressihormooni kortisooli tase. Kortisool ei tõsta üksnes veresuhkrut, vaid mõjutab otseselt ka lipiidide ainevahetust. (12, 13)

Mis siis juhtub?

kortisool tõstab glükoosi tootmist maksas → veresuhkur ja insuliin püsivad kõrgemal;
maks hakkab tootma rohkem triglütseriide ja VLDL-i;
kõrgenenud põletikumarkerid kahjustavad LDL-i struktuuri;
LDL muutub väiksemaks, tihedamaks ja kergemini oksüdeeruvaks. (12, 13)

Miks tavaline kolesteroolitest ei räägi kogu lugu?

Selleks, et anda Sulle võimalikult selge ja praktiline juhis, milliseid vereanalüüse südame tervise hindamisel vaadata, konsulteerisin ennetusmeditsiini arsti dr Sergey Saadiga.

Tavaline vereanalüüs annab enamasti viis näitajat:

kogukolesterool
LDL-kolesterool
HDL-kolesterool
triglütseriidid
mitte-HDL (st kogu aterogeensete lipoproteiinide hulk)

See võib olla stardipunktiks, kuid neist näitudest üksi ei piisa, et mõista, millises vormis rasva- ja kolesterooliosakesed tegelikult veres liiguvad. Põhjalikuma ja täpsema ülevaate saamiseks tuleks teha lipoproteiinide profiili analüüsi, mis näitab kolesterooliosakeste tegelikku suurust ja arvu. Samuti soovitab dr Saadi hinnata põletiku taset nii kehas kui veresoontes ning oksüdeerunud ehk kahjustunud kolesterooli hulka. Just need näitajad peegeldavad kõige paremini südame-veresoonkonna tegelikku riski.

Mida vereanalüüsist üldse vaadata – ja miks?

1. Triglütseriidid – ainevahetuse seisundi peegel

Triglütseriidid annavad aimu, kuidas keha suhkrut ja rasvu käsitleb. Kui nende tase on tõusnud, tähendab see enamasti, et maks toodab liiga palju VLDL-osakesi.

Dr. Sergey Saadi sõnul on triglütseriidide optimaalne tase alla 1,0 mmol/L. Tase üle 1,7 mmol/L on sageli märk maksa rasvastumisest ja võimalikust insuliiniresistentsusest.

2. HDL – keha “koristustiim”

Kõrgem HDL viitab üldjuhul paremale ainevahetusele ja väiksemale veresoonte kahjustuse riskile.

Terve inimese HDL on tavaliselt 2,0 mmol/L ümber. Samas, väga kõrge HDL (üle 2,5) ei ole ka hea – see võib viidata maksas toimuvatele kolesterooli tootmise häiretele.

3. Triglütseriidide ja HDL-i omavaheline suhe

Triglütseriidide ja HDL-i suhe on üks täpsemaid markereid, mis näitab keha insuliinitundlikkust. Kui triglütseriide on palju ja HDL-i vähe, on organismil raskem suhkrut ja rasvu tasakaalustada, mis viitab sageli insuliiniresistentsusele.

Dr Saadi hinnangul on optimaalne suhe alla 0,87. Näiteks triglütseriidid 1,8 ja HDL 1,1 annavad suhte 1,6 – see on halb. Kui triglütseriidid on 1,1 ja HDL 1,8, on suhe 0,6, mis on juba hea. Üldine põhimõte: mida madalam tr/HDL suhe, seda parem ainevahetuse seisund.

4. Veresuhkur ja HbA1c – kui “magus” on keha seestpoolt

Tavaline veresuhkur näitab hetkeolukorda, samas kui HbA1c peegeldab viimase kahe kuni kolme kuu keskmist veresuhkru taset. Mida kõrgemad need näidud on, seda enam toimub glükatsiooni – protsessi, kus suhkur seondub valkude ja ka LDL-osakestega, muutes need jäigemaks ja põletikku soodustavaks. Kõrge glükoositase kahjustab ka veresoonte sisemist kihti ehk endoteeli, kuhu oksüdeerunud LDL kleepub eriti kergesti.

Optimaalne HbA1c tase on 5,0 juures ning alates 5,7 algab eeldiabeet.

5. Maksaensüümid – vihjed rasvmaksale

Maksaensüümid annavad märku sellest, kui hästi maks oma tööga hakkama saab. Kui nende tase püsib kõrgemana, võib see viidata rasvmaksale – seisundile, mis käib sageli käsikäes insuliiniresistentsuse ja lipiidide tasakaaluhäiretega.

Dr Saadi sõnul võiks kolme peamise maksanäitaja (ALAT + ASAT + GGT) summa ideaalis jääda alla 45. Rasvmaksale viitab ka kõrgenenud kusihape, mille optimaalne tase on alla 300 μmol/L. Oluline meelespea: rasvmaks ei teki rasva söömisest, vaid eeskätt süsivesikute – eriti fruktoosi ja muude kiirete suhkrute – liigtarbimisest.

6. Paastusinsuliin – ainevahetuse varjatud näitaja

Insuliini ei mõõdeta rutiinselt, kuid see annab ainevahetuse kohta väga väärtuslikku infot. Kõrge paastusinsuliin võib hoida veresuhkru küll näiliselt “normis”, kuid teeb seda suure hinnaga: maks hakkab rasva talletama, triglütseriidid tõusevad ja LDL muutub kergemini väikseks, tihedaks ja põletikku soodustavaks.

Optimaalne paastusinsuliini tase on alla 6 μIU/mL. Samas tasub olla tähelepanelik: isegi kui number jääb “normi”, ei pruugi see alati kajastada tegelikku seisundit. Kui Sul esineb insuliiniresistentsusele viitavaid sümptomeid (nt ülekaal, väsimus, depressioon, tsüklihädad), tuleb insuliinitaset hinnata koos teiste analüüside ja üldpildiga.

7. Põletikunäitaja (nt hs-CRP) – kas tuli hõõgub sees?

Kõrgenenud hs-CRP viitab kehas toimuvale madalale põletikule, mis muudab veresoonte sisekihi haavatavamaks ning soodustab LDL-i muutumist ohtlikumaks.

Isegi väike tõus – üle 1,0 mg/L – võib anda märku, et organismis on midagi tasakaalust väljas, kuigi labori ametlik “norm” ulatub kuni 5,0 mg/L. Kui hs-CRP on korduvalt kõrgenenud, tasub kindlasti otsida põletiku põhjust ja hinnata organismi üldist koormust.

Mida siis päriselt teha, kui tahad oma südant kaitsta?

Kui kogu biokeemia lühidalt kokku võtta, kõlab peamine sõnum nii: ära sõdi kolesterooliga, vaid muuda keskkonda, milles ta toimetab. Kolesterool on keha tööriist. Kui sisekliima rahuneb, rahuneb ka kolesterool.

Järgnevad 10 soovitust on praktilised ja kehasõbralikud suunad, mis toetavad nii maksa, veresuhkrut, põletiku taset kui ka mikrobioomi.

1. Stabiliseeri veresuhkrut – see on kolesterooli tasakaalu võti

Kui sööme suhkrut või tärklist, muudab maks liigse glükoosi rasvaks. See soodustab rasvmaksa ja vistseraalse ehk kõhuõõnerasva teket – seisundeid, mis omakorda süvendavad insuliiniresistentsust. Ülekoormatud maks hakkab tootma üha rohkem triglütseriide, mis pakitakse VLDL-osakestesse. Edasi läheb ahelreaktsioon juba tuttavat rada: triglütseriididerohked VLDL-id muudavad LDL-i koostist nii, et LDL-ist saab väike ja tihe osake, mis oksüdeerub kergemini, jääb veresoonte seintele kinni ja soodustab põletikku.

Seega: pole vaja karta kvaliteetset rasva ega kaloreid. Kolesterooli tasakaalu ja tervema ainevahetuse jaoks on kõige olulisem vähendada suhkrukoormust, et maksa mitte üle koormata ja hoida veresuhkrut rahulikult stabiilsena. Selleks hoidu kiiretest süsivesikutest ja suurenda kiudainete, valgu ja heade rasvade osakaalu.

2. Vaata üle toiduõlid – vali põletikku vähendavad rasvad

Piira rafineeritud taimeõlisid (päevalill, mais, soja jms), mis on oomega-6 rikkad ja kergesti oksüdeeruvad. Eelista:

külmpress-oliiviõli,
mõõdukalt kookosõli,
kvaliteetseid loomseid rasvu heast toorainest.

3. Toeta seedimist ja soolebarjääri – tugevda keha kaitsemeeskonda

Soolestiku tervis ja kolesterooli ainevahetus on tihedalt seotud.

Väldi ultratöödeldud toitu ja alkoholi.
Lisa taldrikule päris köögivilju, kiudaineid ja hapendatud toite.
Vajadusel tarvita juurde kvaliteetseid probiootikume.
Võta tõsiselt kroonilist kõhulahtisust, -kinnisust ja puhitusi – need on sageli märk, et soolebarjäär vajab abi.

Mida tugevam ja tervem on soolebarjäär, seda vähem pääseb verre LPS-i (bakterite rakuseina fragmente), mis tähendab ka rahulikumaid, vähem põletikulisi veresooni.

4. Vähenda toksiinikoormust – anna maksale kergem tööpäev

Maksa koormavad lisaks alkoholile ja ravimitele ka kosmeetika, lõhnaained, kodukeemia ja keskkonnamürgid.

eelista lihtsamat ja läbipaistvama koostisega kehahooldustooteid;
väldi võimalusel tugevalt lõhnastatud tooteid;
tegele hallituse ja niiskusprobleemidega kodus;
filtreeri joogivett, kui see on võimalik.

Mida vähem “müra” maksas, seda paremini saab ta tegeleda rasvade ja kolesterooli tervisliku ümbertöötlemisega.

5. Korva võimalikud puudujäägid – toeta keha võtmetoitainetega

Tänapäeva toidulaual jäävad sageli vajaka:

D-vitamiin (mida keha toodab eelkõige UVB-kiirguse toimel — seega aitab ka pilvise ilmaga keskpäevane 15–20-minutiline õuesviibimine taset toetada).
magneesium,
oomega-3 rasvhapped,

Need toetavad insuliinitundlikkust, vähendavad põletikku ja aitavad vältida rasva ladestumist maksa ja siseelundite ümber.

6. Liigu järjepidevalt — see on “ainevahetuse vaikne mootor”

Regulaarne liikumine on üks tõhusamaid viise, kuidas parandada insuliinitundlikkust, vähendada maksa- ja vistseraalset rasva ning toetada kolesterooli tasakaalu loomulikku rütmi. Isegi mõõdukas liikumine muudab LDL-osakesed suuremaks ja vähem kahjulikuks. Regulaarne koormus aitab lihastel glükoosi kasutada ilma insuliinita, vähendab maksa VLDL tootmist, hoiab veresuhkru ühtlasena ja leevendab põletikku.

Ideaalne: 30–45 minutit tempokat kõndi päevas, lisaks paar korda nädalas jõutreeningut või keharaskusega harjutusi.

7. Tee vahelduvat paastu — anna kehale aega “hooldustöödeks”

Vahelduv paast ei ole näljutamine, vaid söögikordade vahele mõeldud ruum, mis võimaldab ainevahetusel üle minna parandustöödele.

Vahelduv paast:
• vähendab maksa rasvumist ja triglütseriide
• alandab insuliini ja stabiliseerib veresuhkru kõikumisi
• toetab põletiku taandumist
• soodustab rakkude puhastusprotsesse (autofaagiat)

Hea algus: 12–14-tunnine öine söögipaus, näiteks õhtusöök kell 19 ja hommikusöök kell 8–9. See on kehale pehme, ent väga mõjus.

8. Toeta maksa – keha vaikset keemialaborit

Maks mängib olulist rolli kolesterooli ja rasvade ainevahetuses. Kui maks saab töötada tasakaalukas rütmis, on ka rasvade ja lipiididega seotud protsessid kehas sujuvamad. Maksa loomulikku talitlust aitavad toetada eelkõige:

Kibedad taimed (artišokk, sigur, võilill), mis soodustavad sapieritust ja aitavad kaasa rasvade tavapärasele seedimisele.
Berberis aristata (berberiinirikas taim), mida kasutatakse traditsiooniliselt maksa ja sapiteede talitluse toetamiseks.
Kurkumiin, mis on tuntud oma antioksüdantsete omaduste poolest ja toetab organismi loomulikke kaitsemehhanisme.
Koliin, inositool ja NAC, mis mis osalevad rasvade normaalses ainevahetuses ja maksa talitluses.
Pikemad söögivahed, mis annavad organismile, sh maksale, võimaluse oma tavapäraseid puhastus- ja ainevahetusprotsesse tõhusamalt läbi viia.

9. Alanda põletikku – vaigista sisemine hõõgumine

Põletik on nagu madalal hõõguv tuli, mis ei löö suurde leeki, kuid kõrvetab pidevalt seestpoolt. Selles keskkonnas oksüdeerub LDL kiiremini ja muutub ohtlikumaks.

Põletikutasakaalu toetamisel on olulisel kohal:

oomega-3 rasvhapped (näiteks kvaliteetne kalaõli),
magneesium (aitab närvisüsteemil rahuneda),
järjepidev liikumine ja stabiilne ööpäevarütm,
stressijuhtimine ja piisav uni.

10. Tugevda vagus-närvi – lülita sisse “rahurežiim”

Sageli pole kõrge kolesterool pelgalt biokeemiline näit – see võib peegeldada ka sisemist tunnet: “Ma pean hakkama saama. Keegi ei toeta mind. Ma hoian end kuidagi koos.” Sellistes seisundites läheb keha üle kaitserežiimi: ta püüab lappida haavu, hoida süsteemi püsti ja luua lisatuge seal, kus inimene end haprana tunneb. Kui aga inimene saab taas kogeda turvatunnet ja hoitust – ka nendel tasanditel, mida ükski vereanalüüs ei mõõda – hakkab keha tasapisi vabastama seda, mida tal enam vaja pole.

Üks olulisemaid viise keha rahu- ja taastumisrežiimi toetada on vagus-närvi tugevdamine. Vagus on justkui organismi sisemine piduripedaal, mis annab sõnumi: “Kõik on korras. Võid lõdvestuda.” Kui see süsteem töötab hästi, rahuneb närvipinge, stressihormoonid taanduvad ja ka kolesterooli tootmine liigub tasakaalukamasse rütmi.

Vaguse toetamiseks sobivad eriti hästi lihtsad, kuid järjepidevad harjumused:
• aeglane sügav hingamine,
• jooga või tai chi,
• teadveloleku ja kohaloluharjutused,
• teadlik lõõgastus ja päris puhkus.

Kui keha saab märku, et ohtu pole, ei pea ta enam “soomust” ülearu paksuks ehitama. Rahu loob ruumi taastumiseks – nii biokeemilisel, emotsionaalsel kui ka füüsilisel tasandil.

Kolesterool ei ole tegelik vaenlane. Ta on sõnumitooja ja ehitusmaterjal, kes teeb täpselt seda, mida keha tal teha palub. Probleem tekib siis, kui sõnum saabub keskkonda, mis on täis liigset suhkrut, põletikku, toksiine ja stressi.

Kui toetad maksa, stabiliseerid veresuhkrut, vähendad põletikku, hoolitsed soolestiku ja närvisüsteemi eest, hakkab kolesterool käituma taas nii, nagu loodus on ette näinud. Ja siis ei ole enam vaja teda iga hinna eest alla suruda – vaid toetada keha tervikuna.

Artikli autor: Agnes Kajander, Ecoshi holistiline ilu- ja terviseekspert