Me oleme oma blogipostitustes rääkinud füüsiliste haiguste tekkimisest, kui keha ei saa oma toimimiseks vajalikke toitaineid. Oleme rääkinud,  kuidas inimese immuunsüsteem nõrgeneb, kui kasulikud bakterid asenduvad kahjulikega ja kuidas selle tagajärjel arenevad erinevad haigused, oleme rääkinud positiivsetest tulemustest, kui anda kehale vajalikke toitaineid mitmekülgse toitumise ja toidulisandite nagu vitamiinide, mineraalide, rasv – ja aminohapete ning taimsete ekstraktide näol jne.  Aga räägime täna tervisest ja haigustest väheke teise nurga alt. Sellest, mis on ikkagi see peamine põhjus, miks meie immuunsüsteem nõrgeneb?

See on enesearmastamise oskus ja võime. Kas me oleme saanud kaasa oma vanematelt oskuse ennast tõeliselt armastada ja mida üldse tähendab – armastada iseennast?  Armastada iseennast tähendab, et ma hoolin oma kehalistest, hingelistest ja emotsionaalsetest vajadustest. Aga millised on minu vajadused? Kas meil on aega küsida, selles kohustuste rohkes maailmas-mida mina vajan?

Me tuleme hiljutisest ühiskonnast, kus esikohal on olnud punaneriik ja plaanitäitmine. Enne seda oleme olnud sunnimaalised, kus õigus omada maalappi, on tulnud läbi kõrgete koormiste ja töörügamise varavalgest hilisõhtuni. Ja uskuge, see ei olegi nii kerge küsida endalt, mida vajan mina? Me ei ole siin Eestis kõrget enesehinnagut pärandina kaasa saanud. Paljud inimesed vaevlevad armastuse, tähelepanu, läheduse, puudutuste ja vähese eneseväärtustamise küüsis. Armastuse tegelik tähendus tuleb alles selgeks saada.

Tihtipeale ei ole meil isegi julgust küsida, mis on see, mis mind õnnelikuks teeb ilma süütunneteta, et ma olen isekas, kui ma mõtlen iseenda  ja oma vajaduste peale. On kujunenud sügav varjatud uskumus, et meil polegi õigust enda peale mõelda, sest kõigi teiste vajadused on tähtsamad – laste, abikaasa, vanemate, ülemuste, riigi jne. Mida arvavad teised, kuidas reageerivad või millest ma kõigest ilma võin jääda, kui ma hakkan rääkima oma vajadustest. See uskumus ja programm on juurdunud meisse nii sügavele, et seda enda kestade alt kätte saada on päris keeruline.

Aga alustame kõige pealt eneselt küsimisega, mis on ikkagi see, mida ma vajan praegu, täna, homme, tulevikus?

Kas me võtame endale aega, et istuda maha ja päriselt mõelda, mida ma hetkel  vajan, millest on mul puudu ja siis seda reaalselt ka endale küsida või luua? See on elumuutev küsimus, mida võib endalt küsida absoluutselt igal hetkel!

Kas on see puhkus või sunnin ma end vaatamata suurele väsimusele tööle? Või kas mu keha soovib hetkel hoopis jooksma minna või millist spetsiifilist toiduainet või jooki vajab praegu mu organism,  või vajab mu hing praegu mänglevust ja naeru. Ikka selleks, et leida eneses üles lapselik rõõmsameelsus,  vabadus ning muretus, mille baasilt saab omakorda tekkida uued loovad mõtted ja ideed, sest ainult puhanud meel ja kehaline lõõgastunud olek hakkab sünnitama uusi loovaid mõtteid, millest tegelikult saavad uut jõudu minu keha ja vaim, kui ka kõik teised lähedased minu ümber. Stressis keha ja pinges meel ei suuda midagi luua. See tähendab aga, et iga inimese sünniõigus on võtta endale aega – puhkamiseks, mõtlemiseks  ja küsimiseks, mida ma vajan, nii, et sellest vajaduse täitmisest ja loovuse vabaks laskmisest ning rakendamisest tekib ülev ja sügav armastustunne enda vastu.  Kust tuleb meile see õigus? See tuleb loojast, sest looja tahab luua ja inimeste mitmekesisus on loodud just selleks, et luua erinevusi. Kõik piirangud on loonud inimesed ise. Siit tuleb järgmine küsimus:

Kas ma julgen käia oma unistuste ja loovate mõtete järgi?

Tihtipeale nõuavad loovad mõtted uusi julgeid samme – näiteks vestlust partneriga või ülemusega, vanemate või lastega, töövahetust, ettevõtjaks hakkamist, enda mugavustsoonist väljatulemist jne.  Tihti jääb meie unistuste elu lihtsalt julgusetuse taha. Loomulikult tekivad igasugused põhjused, miks ei saa midagi teha, aga ega enne midagi ei juhtu ka, kui me ei hakka endale lubama seda, mida vajame.

Järgmine elumuutev nüanss – lahtilaskmine ja usaldus elu vastu, et elu mind kannab.

Ja uskuge, elu tõepoolest kannab. Elu ei lase kellelgi langeda musta auku, kes julgeb heita end usalduse lainetesse. Mida see usaldus tegelikult  tähendab? See tähendab, et ma lasen kõigest lahti – kõigest oma hirmudest, mis kõik võib juhtuda, kui ma räägin, teen või järgin oma sisetunnet ja südamekutset.  Ma lihtsalt usaldan, et kõik mu vajadused saavad imelisel moel kaetud ja lasen headel võimalustel ellu tulla. Ja kui elu siis pakub mulle neid võimalusi, siis ma märkan neid ja  päriselt võtan need ka vastu, mitte ei hakka hirmude tõttu leidma vabandusi, miks ma ei saa seda pakutut vastu võtta.

Näiteks on depressioon enamjaolt tingitud julgusetusest liikuda elus edasi ja teha seda, mida hing tegelikult teha tahab. Hing tahab areneda, see on ainus, mida hinge huvitab. Kui inimene ei taha areneda, muutub elu nii raskeks ja vaevaliseks, et  lõpuks oleme sunnitud muutuma ja endalt küsimusi esitama, miks minuga see kõik toimub? Seetõttu ei pruugi antidepressandid alati olla parimad lahendused, sest see tuimestab meele ja ei ole võimalik tajuda oma vaikset sisehäält, mis juhatab tegema loovaid ja elumuutvaid samme, kuid kui meel on väga tume ja seda juba pikka aega, siis on antidepressandid kindlasti omal kohal ja väga vajalikud, mida ei tohiks karta võtta.

Armastusega,
Agnes

Kas sellest postitusest oli abi?

Lisa kommentaar

×

Ostukorv

´