SELEEN – Eesti muld on seleenivaene, mistõttu võib eestlastel olla veres vähe seleeni

Seleen avastati 1817. aastal Rootsi keemik Jöns Jacob Berzeliuse poolt, kes pani sellele tähtsale mikroelemendile nime kuu järgi – kreeka keeles selene. Ent inimesele eluliselt vajalikuks tunnistati seleen oluliselt hiljem. Seleeni esmane funktsioon organismis on kaasatus antioksüdantsetesse süsteemidesse ja kilpnäärme hormoonide ainevahetusse. Inimorganism seda väärtuslikku ainet ise sünteesida ei oska, seetõttu peab selle saama toiduga. Seleeni leidub kõige rohkem maksas, neerudes, spermatosoidides, lihastes.

Seleeni antioksüdantsus väljendub teda sisaldavate ensüümide toime kaudu. Need kaitsevad organismi oksüdatiivset stressi põhjustavate osakeste eest ehk teisisõnu vabade radikaalide tekitatavate kahjustuste eest. Vabade radikaalide rohkus nõrgendab immuunsüsteemi ning põhjustab enneaegset vananemist. Seleeni kogusest organismis sõltub, kas viirushaiguste perioodil üldse haigestume ning kui raskelt haigust läbi põeme. 1996 aasta alguses selgus Ameerika meditsiiniühingu ajakirjas avaldatud uuringust, et seleen kaitseb meid paljude ohtlike haiguste ja rakkude vananemise eest ning vastutab organismi eri osades toimuvate protsesside toimimise eest. Seleeni loetakse nooruse mikroelemendiks, mis annab tagasi jõu ja pikendab elu.

Seleen puudus mõjutab südame-veresoonkonna haiguste esinemissagedust, kilpnäärme alatalitlust ja meeste viljatust. Madalat seleenitaset on leitud ka reumatoidartriiti põdevatel haigetel. Kõigi nende kurjade haiguste eest kaitseb seleen ennetusperioodil. Mõningatel juhtudel, nagu keemiaravi korral, ei tohi seleeni lisaks tarbida, sest see annab vähirakule hoopis elujõudu juurde.

Seleeni puuduse tunnused

• Sagedased nakkushaigused
• Kõrge vererõhk
• Pigmendilaigud ja enneaegne kortsude teke
• Viljatus
• Läätsekae 
• Kõõm

Seleeni raviomadused

Nakkused – seleen suurendab nakkustega võitlevate vere valgeliblede moodustumist, parandades nii immuunsüsteemi toimimisest.

Menopaus – seleenirikkad toidud ja seleeniga toidulisandid leevendavad menopausi sümptomeid, muu hulgas ka kuumahooge. 

Juuksed, nahk ja küüned – seleen parandab juuste, naha ja küünte seisundit, aitab vähendada peanaha ketendamist ja säilitab nahaelastsust. Arvatakse, et seleen aitab aknest paraneda. 

Artriit – põletikku vähendav seleen on kasulik artriidi ravis. 

Viljatus – seleen on seotud mehe sugutungiga ja seda on vaja sperma moodustumiseks. Uurimistulemused näitavad, et täiendav seleeni võtmine suurendab mehe madala viljakuse korral viljastumise võimalust. 

Raskmetallide mürgitus- seleen likvideerib organismis tekkiva ohtliku olukorra, kui sinna satuvad kahjulikud metallid nagu plii, plaatina ja elavhõbe. 

Kilpnäärme põletik – kilpnäärmes sisaldub  mineraalidest ühe grammi koe kohta kõige rohkem just seleeni. Seleeni tase kehas sõltub elukeskkonnast ja toitumisest, geograafilisest piirkonnast ja mulla koostisest. Kilpnäärmes on seleen vajalik antioksüdantsete funktsioonide täitmiseks ja kilpnäärmehormoonide metabolismiks.

Kilpnäärme haiguste osas on seleeni tarbimist seostatud just autoimmuunsete häirete puhul. Kirjandus viitab sellele, et autoimmuunse türeoidiidiga patsientidel seleeni täiendav manustamine on seotud kilpnäärme peroksüdaasi (AT-TPO) antikehade taseme languse, kilpnäärme ultraheli omaduste paranemise ja elukvaliteedi paranemisega. Seleeni lisamine Gravesi orbitopaatias on seotud elukvaliteedi ja silmadega seonduva paranemisega, samuti silmahaiguste edasilükatud progresseerumisega. Seleeni orgaaniline vorm (selenometioniin) näib andvat paremaid tulemusi (imenduvus üle 90%) kui anorgaanlised vormid (seleniidid, selenitid ja selenaadid – imenduvus mitte rohkem kui 50% ning mis võivad inimesele olla ka toksilised). 

Kilpnäärmehaiguste ennetamise ja üldise tervise säilitamise eeltingimus on seleeni kontsentratsiooni säilitamine kehas. Täiendamine orgaanilise vormiga on tõhusam ja autoimmuunse türeoidiidiga patsientidel näib olevat immunoloogiliste mehhanismide eeliseid. Seleeni lisamine osutus kliiniliselt kasulikuks kerge või mõõduka Gravesi orbitopaatiaga patsientidel.

Seleeni allikad

Peamised seleeni allikad on õllepärm (nn elavas õlles), kalad, krevetid, krabid, tailiha, piimaproduktid, teravili, sibul, küüslauk. Samuti roheline salat ja kapsas. 

Seleeni sisaldavad kõige rohkem:

• Parapähklid e. Brasiilia pähklid (sisaldab: Mg, Cu, Se, B1 (tiamiin), Fe, K, Zn, B2 (riboflaviin), Ca, B3 (niatsiin), B6 ja E -vitamiin)
• Kala ja koorikloomad
• Päevalilleseemned
• Täisteraleib ja – sai
• Kreekapähklid
• Piimatooted
• Puu – ja köögiviljad

Seleen toimib efektiivselt väga paljude vitamiinide ja mineraalainetega ning omastamist soodustavad B6, A ja C-vitamiin. Võimsa antioksüdandi seleeni ja E-vitamiini vahel on sünergia, see tähendab, et mõlemad on kõige tõhusamad siis, kui võtta neid koos. 

Seleeni päevane vajadus 

Sedamööda, kui põhjalikult on seleeni uuritud, on selle vajaliku koguse numbrit aina tõstetud. Räägitakse seleeni päevasest ohutu koguse ülempiirist 0,200 mg ehk 200mcg, aga ka juba 0,400-st ehk 400mcg. Mehed vajavad seleeni rohkem kui naised, sest nad kaotavad seda koos spermaga. Seleeni ületarbimine on kahjulik, kuna seleen on mürgine ühend. 

Seleeni soovituslikud päevased tarbimiskogused toidus (RDA)

Seleeni defitsiidi sümptomid on närvikoerakkude pigmenteerumine (vaimne alaareng, nägemisvõime vähenemine), kardiomüopaatia (Keshani tõbi), lihaste valulisus ja nõrkus, hüpotüroidism, isutus.

Seleeni liigtarbimisele võivad viidata dermatiit, seedetrakti distress, palavik, selenoos (juuste, küünte, hammaste väljalangemine), kaaries, letargia, halvatus, seljaajupõletik. Üledoosist annab märku suust erituv küüslaugulõhn.

Eestlastel on seleeni vähe

Eestis tehti seleeniuuringuid viimati aastatel 2006–2008. Selle käigus uuriti 392 Tallinna, Pärnu- ja Järvamaa, Põlva- ning Raplamaa elanikku. Uuringu tulemusel selgus, et Eesti elanike veres on seleeni keskmiselt 65 mikrogrammi liitri kohta (μg/l). Vajalikuks peetakse aga 80–120 μg/l. Vaid 15%-l uuritutest oli seleeni tase normis, st kõrgem kui 80 μg/l.  Et Eesti muld on seleenivaene, ei saa me taimedest vajalikku kogust seleeni, mida kinnitas ka uuring, kus võrreldi seleeni sisaldust toitudes teiste riikidega ja selgus, et Eestis toiduained sisaldavad kordades vähem seleeni. Soomes tuldi samale järeldusele paarkümmend aastat tagasi, seal hakati 1980ndatel seleeni lisama põlluväetistele. Samalaadse otsuse Eesti kohta saab teha vaid riik. Keskmisest veelgi vähem seleeni on veres suitsetajatel, üle 70-aastastel, südame-veresoonkonna haiguste põdejatel ja üliõpilastel.

Seleeni defitsiiti põhjustavad lisaks: 

• Alkohol
• Suitsetamine
• Palju ravimid
• Rafineeritud toitainete tarbimine
• Liialdamine kondiitritoodetega
• Gaseeritud jookidega

Defitsiidiga kaasnevad geneetilise haiguste tekkimine, häired kilpnäärmetöös, maksa ja pankrease töö aktiivsuse langus, soodumuste tekkimine düsbakerioosi, suhkruhaiguse, katarakti, hajutatud skleroosi ja paljude teiste haiguste arenguks. 

Allikad:

1. Raamat “Vitamiinide ja mineraalainete käsiraamat”.
2. V ja L. Mihkelsoo raamat “Isetervendaja käsiraamat”. 
3. https://www.seleniumselect.com/bioavailability.htm
4. https://ods.od.nih.gov/factsheets/Selenium-HealthProfessional/
5. https://sport.delfi.ee/news/liikumine/toitumine/milleks-meile-seleen?id=26948021
6. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5307254/
7. https://tervis.postimees.ee/2916121/eluliselt-oluline-seleen
8. https://toitumine.ee/energia-ja-toitainete-vajadused/mineraalained/seleen