Soolestiku mikrofloora on inimorganismis elavate mikroorganismide ehk bakterite kogum. Inimorganismis elavate kõikide bakterite kogumass võib olla koguses 3-4 kg. Oma mikrofloora on nahal, higi- ja rasunäärmetes, kõikidel limaskestadel, suus, bronhides, suguorganites, kõige suuremas koguses aga maos ja soolestikus. Inimese normaalne mikrofloora kujutab endast evolutsiooni käigus välja kujunenud sõbralikult kooseksisteerivate bakterite kooslust.
Kõige tähtsam mikrofloora inimesel on seedetraktis, mille mass on kokku ligikaudu 2 kg. Inimese soolestikus elutseb ligi tuhat bakteriliiki, mis tarvitavad samu aineid, mida organismgi või toituvad seedimata toidu jääkidest. Sellise suure biomassiga bakterite elutegevuseks kulub ligikaudu 20% soolestikku jõudnud toiduainetest. Soolestiku mikrofloora on terve nähtamatu süsteem, mis täidab väga olulist rolli ning lisaks nimetatakse soolestikku veel teiseks maksaks.
Soolestiku mikrofloora:
- sünteesib tohutul hulgal kasulikke aineid, toetades organismi kaitsejõude, mis on vajalikud tervisele ja organismi tasakaalule;
- muudab kahjutuks paljud kahjulikud ained, muutes need neutraalseks;
- akumuleerib ja viib organismist välja toksiinid, kantserogeenid, allergeenid, soolad ja raskemetallid.
Soolestiku biokile roll
Soolestiku normaalsel mikroflooral on iseloomulik anatoomiline ehitus biokile kujul. Kasulikud bakterid paiknevad seal mitmekihiliselt. Biokile katab soolestiku limaskesta seestpoolt kaitstes seda veetustumise, keemilise ja füüsilise rünnaku eest, aga samuti ka haigusttekitavate organismile kahjulike ja võõraste mikroorganismide ning parasiitide eest, takistades nende poolt eritatavate toksiinide ja allergeenide tungimist soolestiku limaskesta. Biokile on esmaseks kaitseliiniks infektsioonide vastu.
Gastroenteroloogiliste vaatluste kohaselt on inimese soolestikus tavaliselt 20% kasulikke, 30% kahjulikke ja 50% neutraalseid baktereid. Seejuures ilmneb, et olenevalt toidust võivad neutraalsed bakterid tegutseda nii kasulike kui kahjulikena. Vale toitumise korral liituvad nad kahjulike bakteritega ja suurendavad nende hulka, õige toitumise korral liituvad nad kasulike bakteritega. Seepärast tekib düsbakterioos ebaõige toitumise korral väga kiirelt.
Mikrofloora kasulike bakterite koostise muutumisel või nende arvu vähenemise tulemusel muutub biokile kergemini läbitavaks ning verre võivad tungida toidu makromolekulid ja ainevahetuse saadused, mille tulemusel häirub immunsüsteemi töö ning võivad tekkida autoimmuunsüsteemi haigused.
Normaalse mikrofloora (ca 95%) põhimassi moodustavad kasulikud piimhappebakterid nagu bifidobakterid, laktobakterid ja bakteroidid.
Piimhappebakterid jaotatakse kolme rühma:
- Grampositiivsed kokid, näiteks Lactococcus spp., Enterococcus spp., Pediococcus spp., Sacharococcus sp., Enterococcus spp. Jt;
- Spoore mittemoodustavad grampositiivsed pulgad (Lactobacillus spp.);
- Endospoore moodustavad grampositiivsed pulgad ja kokid: Bacillus spp., Sporolactobacillus spp.
Peamiste bakteriliikide ülesanded
Bifidobakterid – valmistavad piim- ja äädikhapet, luues ideaalse keskkonna soolestiku tööks, takistavad patogeensete mikroorganismide ja roisubakterite paljunemist, lagundavad laktoosi (võivad seetõttu olla erakordselt kasulikud võitluses laktoositalumatusega), sünteesivad paljusid vitamiine, soodustavad raua, kaltsiumi ja vitamiinide imendumist, aminohapete ja valkude sünteesi, kolesteroolitaseme alanemist ja aitavad ära hoida toidumürgitusi. Koos vanuse suurenemisega, stressi ja ebaõige toitumise tõttu väheneb organismis bifidobakterite hulk.
Laktobakterid – (piimhappebakerid) lagundavad laktoosi, valmistavad piimhapet, kaitsevad allergiliste reaktsioonide vastu, tagavad õigeaegse soolestiku tühjendamise, aitavad organismil välja töötada immuunsüsteemi elemente. Laktobakterid võivad neutraliseerida ensüümide tegevuse, mis soodustavad vähirakkude kasvu jämesooles ja piimanäärmetes. Kuigi laktobakterid on inimese organismis märgatavalt vähem kui bifidobaktereid, mängivad just nemad olulist rolli bifidobakteritele paljunemiseks soodsa keskkonna loomisel hoides ära organismi saastamise patogeense flooraga. Laktobaktereid on kõige rohkem just hapupiimatoodetes (hapupiim, ilma konservantideta värske keefir, mida soovitakse regulaarselt tarvitada üks klaasitäis päevas).
Soolestiku kasulik mikrofloora sisaldab samuti normaalsete ensümaatiliste omadustega a) soolekepikesi, mis võtavad osa vitamiinide valmistamisest, soodustavad immuunsuse tugevnemist, takistavad haigusttekitavate bakterite kasvu, loovad tingimused lakto – ja bifidobakterite arenguks; b) enterokokke, mis osalevad süsivesikute ainevahetuses; c) peptokokke, mis osalevad rasvhapete moodustumisel ning takistavad haigustekitavate bakterite kasvu; d) streptokokke, mis osalevad süsivesikute ainevahetuses ning takistavad haigustekitavate bakterite kasvu; e) klostriidiume, mis võtavad osa hapete, organismile endale vajalike alkoholide moodustumisest. Loe lähemalt siit, miks nt enterokokid ja streptokokid muutuvad vahel kahjulikeks tekitades haiguslikke nähte.
Tarvitseb normaalsel mikroflooral aga nõrgeneda, kui nende hulk järsult langeb ja neutraalsed bakterid lähevad haigustekitavate „poolele“ üle. Edaspidi hõivavad soolestiku „territooriumi“ patogeensed, haigustekitavad bakterid ja hoogsalt hakkavad arenema häired organismis ja tekkima haigused. Soolestiku mikroflooras tekkivad häired ei ole peaaegu üldse märgatavad, ainult organismi kaitsevõime nõrgeneb, tõuseb vastuvõtlikkus nakkushaiguste suhtes jms. Huvikorral loe lähemalt siit, millised haigused võivad tekkida soolestiku kaitsevõime vähenemisel ja millega end aidata sellisel korral.
Loe lisa: Piimhappebakterite liigid ja tüved
Kasutatud kirjandus:
V ja L. Mihkelsoo.“ Isetervendaja käsiraamat“
E.Reismaa. Eesti Arst 2005; 84 (3): 174-179 ”Piimhappebakterite mõju inimese tervisele”
