Viha ja solvumine – me võime päevas mitmeid kordi kellegi peale solvuda ja vihastuda. Solvumine ja vihatunne on normaalsed nähtused. Need käivad meie laialdaste tunnete spektrite hulka ja neid tundeid tunda on normaalne. Neid ei saa eitada ja allasuruda nagu neid ei oleks enam olemas või elada neid tundeid kellegi teise peale välja nii, et me küll ise võime neist vabaneda, aga paneme teised kannatama. Väga tihti aga kanname me viha ja solvumist endaga pikalt kaasas mõeldes tunde, isegi päevi ja kuid selle peale, kuidas meile tehti haiget. Need pikalt kaasas kantud rasked tunded võivad tekitada kehas blokeeringuid, depressiooni ja haigusi.
Ühes India koolis tegi õpetaja lastele ülesandeks kirjutada tomatitele nende laste nimed, keda nad vihkavad. Järgmisel päeval tulid lapsed tomatitega kooli. Kellel oli siis kaasas üks tomat, kellel kolm ja kelle kakskümmend vastavalt sellele, kui paljude suhtes viha ja solvumist tunti. Õpetaja andis lastele järgmiseks ülesandeks võtta need tomatid igale poole kaasa ühe nädala jooksul. Igale poole kuhu laspsed läksid, tomatikott oli neil kaasas. Nädala pärast arutati, mis siis oli toimunud. Lapsed kurtsid, et selle tomatikotiga oli väga raske ringi käia, lisaks tuli kotist kohutavat haisu, sest tomatid olid haisema ja mädanema läinud. Õpetaja ütles lastele: “Nii on ka viha ja solvumisega, mida te kaasas kannate igapäevaselt. Need lähevad teie sees roiskuma ja haisema”.
Pikaaegne negatiivsus hoiab eemale heade asjade tulemist ja kogemist
Kujutage nüüd ette, kui te päevade kaupa ketrate oma peas kellegi peale solvumisi ja viha. Terve päeva olete hõivatud negatiivsete emotsioonidega. Mida see põhjustab? See takistab kõige hea ligipääsu teie elule. Te hoiate end halva poolel. Isegi kui teile pakutakse või saadetakse ellu häid võimalusi, te ei pruugi märgatagi neid võimalusi, rääkimata nende vastu võtmisest, sest te olete hõivatud oma murede veeretamisega.
Negatiivsete emotsioonidega nagu viha ja solvumine katkestame automaatselt armastuse voolu, eriti selle inimese suunas, kelle suhtes me seda tunnet tunneme. Ei saa korraga vihata ja armastada. Viha ja solvumist tundes ja seda endas pikalt hoides hakkame me sellest inimesest kaugenema, oleme läbilõiganud armastuse voolu, aga kui neid inimesi on palju, kelle suhtes me neid tundeid tunneme, kas me siis lõhume ära kõik suhted? Sära ja positiivsus tõmbab veel rohkem sära ja positiivsust meie ellu, paraku on sama ka negatiivsusega! Miks hoida kramplikult kinni halvast, kui seda on võimalik lahendada minutite või vajadusel päevaga?
Mida siis teha solvumise ja viha tunnetega?
Viha ja solvumisega saab teha järgmisi praktikaid:
- Kõige pealt tuleb saada teadlikuks nende tunnete tundmisest. Märgata neid! “Aa ma solvusin praegu” või “ma kogen praegu viha”. Kogegi seda tunnet, märka, et sa oled solvunud ja vihane. Neid tundeid kogedes, lubades kogeda ja mitte midagi tehes, lihtsalt jälgides selle emotsiooni kulgu ja alistudes sellele, see tunne vaibub ning asendub millegi paremaga nt vabanemise või rahuga. Koge ja lase lahti, liigu edasi, koge, lase lahti ja liigu edasi. Ära anna jõudu sellele tundele kogu päevaks! Koge raske emotsioon läbi ja lase järgmistel positiivsematel või neutraalsematel tunnetel tulla, või veel parem, loo neid ise.
- Järgmiseks võimaluseks on rahulikult vaadelda seda emotsiooni oma kehas, kus see tunne hetkel on ja rääkida sellest ausalt sellele, kelle peale see solvumine või viha tekkis. Katsu jäilile jõuda, mis Sind riivas, millist Sinu vajadust ei märgatud. Väljenda seda, aga räägi alati enda seisukohast, ilma teist süüdistamata nt “Ma tundsin ennast halvasti, kui Sa minu aeglase jutu peale kannatamatuse krimasse tegid”. Ma tean, et ma olen aeglane, aga mulle teeb haiget, kui mind ei jõuta kannatlikult ära kuulata. Mul tekib tunne, et mind ei väärtustata sellisena nagu ma olen ja ma ei julge teinekord enam oma arvamust välja öelda”.
Oma tunnete aus väljendamine loob suurt väärtust Sinu ellu
NB! Meil tuleb endale teadvustada, et me vastutame oma tunnete eest ise. Läbi aus olemise anname teisele inimesele võimaluse tunda Sinu valu ja see tervendab. Aus vestlus aitab teisel olla Sinu suhtes edaspidi tähelepanelikum. Aus vestlus annab võimaluse ka teinepool ära kuulata ja mõista tema seisukohta. Me ei tea kunagi, miks teine inimene sellel hetkel nii käitus nagu ta käitus. See võis olla millest iganes ja me jääme sellest sõltuvusse ja teadmatusse aastateks ja muudkui veeretame peas enda väljamõeldud lugusid. Absurdne ju! Me ei saa muidugi alati ausal vestlusel oodata, et see teine inimene Sind mõistab, See oleneb väga palju küpsusastmest, aga Sa oled enda eest seisnud, enda valust teada andnud ja sellega iseennast aidanud ja väärtustanud. Aus vestlus annab ka teisele poolele võimaluse kasvada – mõista, märgata, aktsepteerida ja enda sisse vaadata. Ausad vestlused loovad lähedust.
Teised inimesed on peeglid meie elus, et õppida ennast paremini mõistma ja tundma
Ka võib aidata mõte, et me oleme alati teistele õpetajaks ja teised meile õpetajaks. Me oleme alati üksteisele peegliks. Teised toovad minus välja tunde, mis kuulub mulle, mitte sellele teisele inimesele. Näiteks oletame, et see kannatamatu inimene rääbib alati ühte moodi, ühes ta toob solvumise esile, teises hoopis ärgitab dialoogile, kolmandal ei teki üldse mingit emotsiooni st see oli minu otsus solvuda või tunda nii nagu ma tundsin. Järelikult on see minu koht kasvamiseks. Võib olla on mul vaja tegeleda oma madala enesehinnanguga, võib olla on mul endal vaja õppida ennast aktsepteerima ja väärtustama sellisena nagu ma olen. Kui ma selle koha endas ära lahendan, et teki enam kunagi sama situatsiooni, sest see, mis andis põhjuse solvuda on lahenenud.
Tavaliselt me solvume teise inimese tundetuse peale. Sellel puhul tuleb alati küsida, kus mina olen tundetu? Tundetus tuleb meile alati mingilmoel tagasi. Näiteks kui me ei märka lapse vajadust olla märgatud, oleme me tundetud. Kui me jookseme korraks läbi oma vanemate juurest, et öelda lihtsalt tere ja kui nemad soovivad veel rääkida, siis me oleme tundetud. Kui naine on terve päeva kodus toimetanud, süüa teinud, lapsi hoidnud ja mees tuleb õhtul, viskab ennast televiisori ette pikali ja ei tee naisest välja vaatamata naise püüdlustele rääkida, on mees tundetu ja nii oleme me lugematul moel tundetud teiste inimeste suhtes. Elu vaimne seadus ütleb nii, et mõista teise inimese valu, peame seda ise kõigepealt tunda saama ja kogema, siis suudame ka teistpoolt mõista. Kui me tunneme näiteks, et mees on meie suhtes tundetu ja tähelepanematu, siis võib endalt küsida, kus mina olen tundetu mehe suhtes või teiste inimeste suhtes?
Aususe praktiseerimist ja oma emotsioonide jälgimist kehas saab praktiseerida Eestis ja mujal maailmas Circling gruppides. Oma sisemaailma saab õppida tundma ja juhtima Teadliku Muutumise Kunsti (TMK) kursustel ning Ühtsuse Keskuses.
Loe ka teist endasse vaatamise lugu: “Elumuutvad küsimused ja uskumused!”
Päikest ilusasse suveilma!
Ecosh!