E. COLI EHK KOLIBAKTER EHK SOOLEKEPIKE – milliseid terviseprobleeme E. coli võib põhjustada ja kuidas temast jagu saada?

E. coli ehk kolibakter – see pisike ja kaval olend, kes on samaaegselt nii meie igapäevaelu vaikne kaaslane kui ka kangelane teadusmaailmas – võib mõnikord ka suurt peavalu tekitada.

Ehkki enamasti on see soolestiku truu elanik meile tagasihoidlikult kasulik ja tal puudub oma koduses keskkonnas virulentsus, võib ta teatud tingimustel ka tõeliseks paharetiks muutuda ja meile liiga tegema hakata. E. coli ongi tegelikult üks levinumaid baktereid, mis võib põhjustada näiteks nii reisijate kõhulahtisust kui ka põiepõletikku. Kuid mitte ainult – niisamuti on ta üks peamistest süüdlastest bakterveresuse tekkes ja võib olla kurikael mitmete teistegi sooleväliste haiguste ja infektsioonide taga. 

Õnneks ei ole see kavalpea aga võitmatu ja etteruttavalt ütleme kohe ära, et kõikvõimalike E. coli nakkuste ennetuseks ja nakkuse edasise leviku vältimiseks on oluline järgida hügieeninõudeid, reageerida kiiresti esmasele nakkusele, hoida oma immuunsüsteem tugev ja tekitada oma kuseteedes ja seedekulglas heade bakterite ülekaal!

Nüüd aga sukeldume mikroobide maailma veidi sügavamale ja räägime siinses loos sellest, kuidas need väikesed olendid meie igapäevaelu ja tervist mõjutavad, kuidas E. coli on oma kuulsuse saavutanud, milliseid protsesse ta oma elu jooksul läbib, milliseid terviseprobleeme ta võib põhjustada ja kuidas siis nendele probleemidele kõige parem lahendus leida.

Kuna neid kolibakteri poolt tekitatavaid võimalikke terviseprobleeme on mitmeid (milledest enamik on küll äärmiselt haruldased) ja enamik neist sind kindlasti ei puuduta, siis kliki julgesti allolevatele alapealkirjadele, et leida üles just sinu jaoks huvitav koht.

Siinses E.coli loos katame teemad nagu: 

• E. coli ehk kolibakter – kes ta täpsemalt on?
• E. coli – miks see väikseke nii palju tüli tekitab?
• E. coli elütsükkel ehk päev E. coli elus – kahekordistumine, vananemine ja areng
• E. coli positiivsed küljed
• Antibiootikumravi ja E. coli antibiootikumiresistentsus
• E. coli roll haigustes ja E. coli infektsioonid – mis on E. coli infektsioon?
• 1. E.coli ehk kolibakter ning kuseteede infektsioonid ja põiepõletik
• 2. E. coli ehk kolibakter ja neeruinfektsioon
• 3. E. coli ehk kolibakter ja seedetrakti infektsioonid
• 4. E.coli ja bakterieemia ehk bakterveresus (ka baktereemia)
• 5. E.coli ja meningiit ehk ajukelmepõletik
• 6. E. coli võimalik roll kolorektaalvähi ehk jämesoolevähi korral
• 7. E. coli ja kopsupõletik
• 8. E. coli ja prostatiit ehk eesnäärmepõletik
• 9. Kolibakter ja vaagnapõletik
• 10. E. coli ja sapipõie infektsioon ehk sapipõiepõletik ehk koletsüstiit
• 11. E. coli ja peritoniit ehk kõhukelmepõletik
• 12. E. coli ja hemolüütilis-ureemiline sündroom
• 13. E. coli naha- ja haavainfektsioonid
  
• Kuidas ennetada E. coli nakkusest ehk kolibakterist põhjustatud seedetrakti infektsioone ja kuidas nende ravi toetada
• Soovitused E. colist põhjustatud kuseteede nakkuse ja põiepõletiku koduseks raviks ja ennetuseks

E. coli ehk kolibakter – kes ta täpsemalt on?

Escherichia coli (E. coli) ehk kolibakter on üks paljudest enterobakterite (Enterobacteriaceae) sugukonda kuuluvatest bakterite liikidest. See on gramnegatiivne pulgakujuline bakter, mida leidub tavaliselt soojavereliste organismide alumises soolestikus ja mis teadaolevalt on osaks ka täiesti normaalsest soolefloorast. 

Enamik E. coli tüvesid on kahjutud ja ei ole tavaliselt inimestele patogeensed. Siiski võivad nende mitmed patogeensed tüved inimestel erinevaid soole- ja soolestikuväliseid haigusi nagu toidumürgitust, baktereemiat, meningiiti või kuseteede infektsioone nagu ka põiepõletikku põhjustada. Erinevalt normaalsest E. coli tüüpidest toodavad patogeensed sordid toksiine nagu Shiga toksiini ja muid virulentsusfaktoreid, mis võimaldavad neil asuda kehaosades, kus tavaliselt E. coli ei asu ning seeläbi peremeesrakkudele ka kahju teha (3).

Selle bakteri virulentsus (ehk tõvestusvõimelisus, mis on haigust põhjustava organismi (nt bakter, viirus või parasiit) võime tekitada haigust või selle võime tase) annab E. colile võime vältida peremeesorganismi kaitsemehhanisme. Lisaks on kolibakter aastakümnete jooksul muutunud järjest resistentsemaks ka antimikroobsete ainete suhtes (1).

Kuigi E. coli tüvesid on sadu ja nad võivad põhjustada mitmesuguseid haigusi, on enamik neist meie soolestikus täiesti ohutud. Nad on osa normaalsest soolefloorast ja selles koduses keskkonnas nad meile liiga ei tee. Lausa vastupidi, seal on kolibakter vajalik ja selles keskkonnas puudub kolibakteril ka virulentsus. Kuid väljaspool soolestikku võivad need bakterid põhjustada mitmeid infektsioone. 

E. coli ja sellega seotud bakterid moodustavad umbes 0,1% soolestiku mikrofloorast ning rooja-suu kaudu levimine on peamine tee, mille kaudu patogeensed bakteritüved haigusi põhjustavad. Rakud suudavad väljaspool keha ellu jääda vaid piiratud aja, mistõttu on need ideaalsed indikaatororganismid, et testida keskkonnaproove väljaheitega saastumise suhtes. Bakterit saab kergesti ja odavalt kasvatada ka laboritingimustes ning seda on intensiivselt uuritud juba üle 60 aasta.

Escherichia coli (E. coli) avastas tervetelt inimestelt väljaheiteproovidest Theodor Escherich juba 1885. aastal, kes tuvastas selle peamise soolestiku mikroobina. Sellest ajast alates on kolibakterist saanud molekulaarbioloogia kõige populaarsem mudelorganism ja väidetavalt ka kõige tuntum ja paremini uuritud bakter maailmas (3).

E. coli – miks see väikseke nii palju tüli tekitab?

E. coli on leidlik. Paljud E. coli tüved võivad tekitada biokilesid, kui neid stimuleerivad sellised tegurid nagu stressihormoonid, ja tänu oma igas suunas väljaulatuvatele sabakestele ehk viburitele (vibur ehk flagell on bakterite, arhede ja väiksemate eukarüootide väljaulatuv karvataoline liikumisorganell) on nad ka väga liikuvad. 

Lisaks, tänu oma rakuseinu katvatele pisikestele kleepuvatele jätketele (piilid), mis võimaldavad bakteril kinnituda (näiteks põie siseseinale) ja sealt isegi edasi liikuda (põiepõletiku korral näiteks ülespoole neerudeni) – on nad ka hästi kinnituvad.  

Osates kergesti oma mobiilseid geneetilisi elemente kohandanda – suurenevad ajas ka E. coli võimed. Need mobiilsed geneetilised elemendid võivad kodeerida tegureid, mis võimaldavad E. colil olla virulentsemad ja mikrobioomis ka tugevamad võitlejad.

Eriti murettekitavad on virulentsustegurid, mis võimaldavad patogeensetel E. coli tüvedel vältida organismi immuunvastust või olla resistentsed antibiootikumide ja säilitusainete suhtes. On olemas suur hulk ülekantavaid omadusi, mis koos muudavad muidu relvastamata ja kahjutu E. coli relvastatud ja ohtlikuks patogeeniks.

Kõige murettekitavam on plasmiidide evolutsiooni kiirus – see, kui kiiresti bakterite plasmiidid ehk väikesed DNA tükid, võivad muutuda. 

Bakterid, mis kannavad mitut sellist plasmiidi, on pidevalt surve all, et need plasmiidid omavahel seguneksid. Kui see juhtub, võivad uued segunenud plasmiidid põhjustada bakteripopulatsioonis suuri muutusi. On leitud, et üks oluline samm kahjutu E. coli bakteri muutumisel haigusi põhjustavaks Shigella bakteriks ongi just sellise plasmiidi omandamine. Plasmiid on väike kromosoomiväline DNA molekul rakus, mis on füüsiliselt kromosomaalsest DNA-st eraldatud ja suudab iseseisvalt paljuneda (20).

E. coli elütsükkel ehk päev E. coli elus – kahekordistumine, vananemine ja areng

Ideaalsetes tingimustes võib veidi piklik gramnegatiivne E. coli, mõõduga kõigest 0,4–0,73 µm, jaguneda iga 20 minuti järel. Kuigi see ei pruugi tunduda palju, võib üks E. coli bakter teoreetiliselt toota kuni 72 põlvkonda päevas – see moodustab 4 722 366 482 869 645 213 696 üksikut bakterirakku. 

Iga jaotus on peaaegu, kuid mitte täielikult sümmeetriline. Algsest vanemrakust saab jagunemisel moodustunud kahe raku nõrgem mitteidentne “kloon”. Kuigi näiliselt identne oma “klooniga”, sisaldab nõrgem bakter veidi erinevaid komponente. Sarnane asümmeetriline jagunemine toimub nende kahe uue raku jagunemisel ja kõigis nende järgnevates jagunemistes. Nõrgenenud rakkudel on aeglasem kasv ja ka suurem suremus. Seetõttu koosneb kasvav E. coli koloonia erineva nõrkuse staadiumiga E. coli rakkude segust ja päeva lõpuks võib neid põlvkondi (mida nagu juba alguses mainisime, on päeva lõpuks 72) pidada juba vananevaks kogukonnaks (20).

Üks huvitav käimasolev pikaajaline evolutsioonikatse alustas geneetiliste muutuste jälgimist 12 identses E. coli populatsioonis juba 1988. aastal ja see katse kestab siiani. Tulemused on näidanud, et kõik 12 populatsiooni suurendasid oma kasvukiirust ja rakkude suurust ning iga populatsioon täheldas sarnaseid kiireid paranenud vormis tippe, millele järgnes jätkuv järkjärguline langus. 

Nagu erinevate naha mikrobioomide koosluste puhul ikka, konkureerivad ka E. coli rakud pidevalt ressursside pärast. Loogiliselt võttes kasvavad kõige kiiremini just kõige paremini kohanenud rakud, ehk need mis kiiresti domineerivad. 2020. aasta märtsis oli see katse jõudnud 73 500 põlvkonnani!

Hoolimata sellest, et E. coli kasvas eelistatavalt anaeroobsetes tingimustes, koos paljude genotüüpiliste ja fenotüübiliste muutustega, mis teel toimusid, olid populatsioonid mingil hetkel – 31 000 ja 31 300 põlvkonna vahel – arenenud tsitraadil aeroobselt kasvama. Aeroobne organism ehk aeroob on organism, mis suudab ellu jääda ja kasvada ka hapnikurikkas keskkonnas. Tsitraadi test tuvastab organismi võime kasutada tsitraati ainsa süsiniku ja energia allikana.

Lisaks evolutsiooni etappidele, mille E. coli läbib isegi 1 päeva jooksul, hõlmas uuring ka E. coli piiratud toitainetega (nii et see oleks paigalseisvas ja surmafaasis) populatsiooni, kus meie loo kangelane näitas rütmilisi variatsioone umbes 24-tunnise perioodiga valguse/pimeduse tsüklites ja pidevas pimeduses, mis annab tunnistust sellest, et kolibakteril on olemas ka ajataju (20).

E. coli positiivsed küljed

E. coli bakterid, kes elavad meie kõikide soolestikus ja nahal ei põhjusta tavaliselt mitte mingeid probleeme. Vastupidi, näiteks jämesooles elavad E. coli bakterid ehk soolekepikesed aitavad kaasa jääkainete töötlemisele ja toidu imendumisele, samuti toodavad nad meile vajalikku K-vitamiini. E. coli on seedetrakti normaalse mikrofloora üks tuntumaid esindajaid, kelle kontsentratsioon jämesooles on 107–108 mikroobirakku/g. Lisaks seedetraktile võib E. coli esineda väikestes hulkades ka suguteedes. 

Sellele pisikesele organismile võlgnevad palju ka peamised teaduslikud verstapostid, nagu geneetilise koodi dešifreerimine ja läbimurded, mis võimaldavad biotehnoloogia abil toota mõningaid uusimaid kosmeetika koostisosi.

E. coli on bakterite seas kuulsus – see on võib-olla kõige tuntum bakter nii teadlaste kui ka mitteteadlaste seas. E. colil on isegi Guinnessi maailmarekord – võrreldes teiste bakteritega on see rekord kosmoses kõige kauem säilimise eest. Kirje väidab, et 7. aprillist 1984 kuni 11. jaanuarini 1990 elasid E. coli bakterirakud varjestamata NASA Long Duration Exposure Facility satelliidi pardal madalal Maa orbiidil (20).

Antibiootikumravi ja E. coli antibiootikumiresistentsus

Bakteriaalseid infektsioone ravitakse tavaliselt antibiootikumidega. Erinevate E. coli tüvede antibiootikumide tundlikkus on aga väga erinev. Nimelt gramnegatiivsete organismidena on E. coli bakterid resistentsed paljude antibiootikumide suhtes, mis on muidu tõhusad grampositiivsete organismide vastu. 

Antibiootikumid, mida võib kasutada E. coli infektsiooni raviks, on amoksitsilliin, aga ka teised poolsünteetilised penitsilliinid, paljud tsefalosporiinid, karbapeneemid, astreonaam, trimetoprim-sulfametoksasool, tsiprofloksatsiin, nitrofurantoiin ja aminoglükosiidid.

Antibiootikumiresistentsus on E.coli ravis kasvav probleem. Osa sellest on tingitud antibiootikumide ülekasutamisest inimestel, osa aga ilmselt antibiootikumide kasutamisest loomasöödas kasvustimulaatorina. 2007. aasta augustis ajakirjas Science avaldatud uuringus leiti, et E. coli adaptiivsete mutatsioonide määr on “suurusjärgus 10–5 genoomi kohta põlvkonna kohta, mis on 1000 korda kõrgem kui varasemad hinnangud”.

Antibiootikumiresistentne E. coli võib antibiootikumiresistentsuse eest vastutavad geenid horisontaalse geeniülekande kaudu edasi anda ka teistele bakteriliikidele, nagu Staphylococcus aureus (3).

Ka paljud rahvusvahelised tervishoiuasutused, nagu Maailma Terviseorganisatsioon ja Ameerika Ühendriikide Meditsiiniinstituut, on ametlikult väljendanud oma muret antibiootikumiresistentsete bakterite keskkonna- ja terviseohtude pärast, mis endast suuri tervise- ja majandusriske kujutavad.

Peamiseks E. coli isolaatide resistentsuse allikaks mitme antibiootikumi suhtes peetakse pastöriseerimata piima. Kinnitust on leidnud, et ligikaudu 7% toorpiimas tuvastatud E. coli isolaatidest on mitme ravimi suhtes resistentsed. Retrospektiivne uuring, mis hõlmas enam kui 8900 piimast saadud bakteriaalset isolaati, teatas E. coli tüvede resistentsuse suurenemisest erütromütsiini suhtes. 

Peaaegu igas vanuses patsientide nahas ja pehmetes kudedes diagnoositud infektsioonid on teistest mikroobsetest infektsioonidest kõige levinumad. Paljud kliiniliste haavainfektsioonide juhtumid võivad vajada ravi antibiootikumidega või parenteraalset ravi. Aga on teatatud, et 46%, 25% ja 21% haavainfektsioone põhjustavatest E. coli isolaatidest on resistentsed vastavalt ampitsilliini, tetratsükliini ja fluorokinoloonide suhtes. 

E. coli bakterid kannavad sageli mitmeid ravimiresistentsuse plasmiide ​​ja stressi korral kannavad need plasmiidid kergesti üle teistele liikidele. Liikide segunemine soolestikus võimaldab E. colil vastu võtta ja üle kanda plasmiide ​​teistelt bakteritelt ja teistele bakteritele. Seega on E. coli ja teised enterobakterid olulised ülekantava antibiootikumiresistentsuse reservuaarid (3).

Beeta-laktamaasi tüved

Resistentsus beetalaktaamantibiootikumide suhtes on viimastel aastakümnetel muutunud eriliseks probleemiks, kuna laia toimespektriga beetalaktamaase tootvad bakteritüved on muutunud levinumaks. Need beetalaktamaasi ensüümid muudavad paljud, kui mitte kõik, penitsilliinid ja tsefalosporiinid ravis ebaefektiivseks. Laiendatud toimespektriga beetalaktamaasi tootvad E. coli (ESBL E. coli) on väga resistentsed paljude antibiootikumide suhtes ja nende tüvede põhjustatud infektsioone on raske ravida. 

Paljudel juhtudel jäävad tõhusaks ainult kaks suukaudset antibiootikumi ja väga piiratud rühm intravenoosseid antibiootikume. 2009. aastal avastati aga Indias ja Pakistanis E. coli bakteritel geen nimega New Delhi metallo-beeta-laktamaas (lühendatud NDM-1), mis annab resistentsuse isegi intravenoosse antibiootikumi karbapeneemi suhtes (3).

Patogeensete E. coli tüvede serotüübid

Patogeenseid E. coli tüvesid saab liigitada elementide alusel, mis võivad esile kutsuda immuunvastuse, nimelt: 

• O antigeen: osa lipopolüsahhariidi kihist. O-antigeeni kasutatakse E. coli serotüpiseerimiseks ja need O-rühma tähistused ulatuvad O1-st O181-ni, välja arvatud mõned rühmad, mis on ajalooliselt eemaldatud, nimelt O31, O47, O67, O72, O93 (nüüd K84), O94, ja O122; rühmad 174–181 on esialgsed (O174=OX3 ja O175=OX7) või on uurimise all (176–181 on STEC/VTEC). Lisaks on paljude O-rühmade jaoks olemas alatüübid (nt O128ab ja O128ac). Mitmete O-antigeenide vastased antikehad ristreageerivad teiste O-antigeenidega ja osaliselt K-antigeenidega mitte ainult E. coli, vaid ka teiste Escherichia liikide ja Enterobacteriaceae liikide suhtes.
• K antigeen: kapsel. Happeline kapslipolüsahhariid (CPS) on paks, limaskestataoline polüsahhariidi kiht, mis ümbritseb mõnda E.coli  patogeeni. Kokku on tuvastatud 60 erinevat K-antigeeni (K1, K2a/ac, K3, K4, K5, K6, K7 (=K56), K8, K9 (=O104), K10, K11, K12 (K82), K13(=K20 ja =K23), K14, K15, K16, K18a, K18ab (=K22), K19, K24, K26, K27, K28, K29, K30, K31, K34, K37, K39, K40, K41, K42 , K43, K44, K45, K46, K47, K49 (O46), K50, K51, K52, K53, K54 (=K96), K55, K74, K84, K85ab/ac (=O141), K87 (=O32), K92, K93, K95, K97, K98, K100, K101, K102, K103, KX104, KX105 ja KX106).
• H antigeen: vibur. H-antigeen on viburi peamine komponent, mis osaleb E. coli liikumises. Vibur (ehk flagell) on bakteri väljaulatuv karvakese taoline liikumist võimaldav organell (mis teeb võimalikuks liikumise ka vedelas keskkonnas). Aga, viburil võib olla ka sensoorne funktsioon, mis tähendab, et  sellega tajub ta temperatuuri muutusi ja keskkonnas esinevaid kemikaale. On tuvastatud 53 H-antigeeni, mis on nummerdatud vahemikus H1 kuni H56 (H13 ja H22 ei olnud E. coli antigeenid, vaid Citrobacter freundii antigeenid ja H50 leiti olevat sama, mis H10) (3).

E. coli roll haigustes ja E. coli infektsioonid – mis on E. coli infektsioon?

E. coli infektsioon on mis tahes haigus, mille võib saada E. coli bakteri erinevatest tüvedest. Näiteks on olemas kahjulikud ehk virulentsed E. coli tüved, mis kogemata allaneelamisel vesist kõhulahtisust, kõhuvalu ja muid seedetrakti sümptomeid (gastroenteriit) põhjustavad ning sageli peavadki inimesed silmas just kõhuprobleeme kui kolibakterist ehk E. colist räägivad.

Kuid mitte ainult kahjulikud E. coli tüved, vaid ka täiesti tavalised – sinu enda soolestikus igapäevaselt elavad E. coli bakterid võivad valedesse kohtadesse sattudes, kus nad muidu olema ei peaks (näiteks kuseteedesse) infektsioone nagu näiteks kuseteede infektsiooni ja põiepõletikku põhjustada. 

Kui haigust tekitavad kolibakteri tüved pärinevad inimese enda sooletraktist, nimetatakse sellist infektsiooni endogeenseks nakkuseks. Saastunud toidust või veest pärinev nakkus on fekaal-oraalne seedeinfektsioon ning haigla personali kätelt või määrdunud instrumentidelt saadud nakkus on hospitaalinfektsioon. Esineb ka kaasasündinud infektsioone, mis on saadud ema sünniteedest.

Paljud E. coli tüved põhjustavad vaid kergeid infektsioone ja kõige levinumad E. coli infektsioonid ongi seedetrakti (kuigi ka mõned seedetrakti infektsioonid võivad olla raskekujulised), kuseteede infektsioonid ja põiepõletik. Kuid mõned tüved, nagu need, mis toodavad Shiga toksiini, võivad põhjustada ka tõsiseid haigusi. Näiteks USA-s esineb igal aastal umbes 265 000 Shiga toksiini tootvat E. coli (STEC) nakkust ja STEC ongi kõige levinum E. coli puhangute ja E. coli põhjustatud raskete haiguste põhjustaja USA-s (3, 7)

Harvematel juhtudel võivad virulentsed E. coli tüved olla vastutavad näiteks ka vastsündinu meningiidi, hemolüütilis-ureemilise sündroomi, peritoniidi, mastiidi, baktereemia ja kopsupõletiku eest. Neist kõigist räägimegi siin loos ka veidi pikemalt (3, 7).

Erinevad E. coli poolt põhjustatud infektsioonid

• 1. Kuseteede infektsioonid ja põiepõletik
• 2. Neerupõletik
• 3. Seedetrakti infektsioonid (gastroenteriit)
• 4. E.coli ja Verevoolu infektsioonid ehk bakterieemia ehk bakterveresus (ka baktereemia)
• 5. Meningiit ehk ajukelmepõletik
• 6. Kolorektaalvähk ehk jämesoolevähk
• 7. Pneumoonia ehk kopsupõletik
• 8. Prostatiit ehk eesnäärmepõletik
• 9. Vaagnapõletik
• 10. Sapipõie infektsioon ehk sapipõiepõletik ehk koletsüstiit
• 11. Peritoniit ehk kõhukelmepõletik
• 12. E. coli ja hemolüütilis-ureemiline sündroom (harvaesinev sündroom, mis põhjustab neerupuudulikkust lastel)
• 13. Naha- ja haavainfektsioonid (3, 7).

1. E. coli ehk kolibakter ning kuseteede infektsioonid ja põiepõletik

Enam kui 90% kuseteede nakkuste põhjustajaks on Escherichia coli ehk E. coli bakter (täpsemalt uropatogeenne E. coli (UPEC)), mille esinemine näiteks soolestikus on täiesti normaalne. Probleeme tekitab see bakter vaid siis, kui ta hakkab vohama seal, kuhu tal tegelikult üldse asja olla ei tohiks, antud juhul siis kuseteedes.

Kuseteede infektsiooni korral koloniseerivad kolibakterid kusiti ja levivad kuseteede kaudu nii põide, kui vahel ka neerudesse või meestel eesnäärmesse. 

UPEC võib vältida organismi kaasasündinud immuunkaitset (nt komplemendi süsteemi) ja neil on ka võime moodustada K-antigeeni, kapsli polüsahhariide, mis aitavad kaasa biokile moodustumisele. Biokilet tootvad E. colid on immuunfaktorite ja antibiootikumravi suhtes tõrksad ning on seepärast tihti ka just krooniliste kuseteede infektsioonide põhjustajateks. K-antigeeni tootvaid E. coli infektsioone leitakse tavaliselt ülemistes kuseteedes.

Teist tüüpi kuseteede infektsioonid, kuigi need on suhteliselt haruldased, tekivad siis, kui E. coli rakud sisenevad vereringest ülemiste kuseteede organitesse (neerud, põis või kusejuhad). 

E.coli infektsioonist tulenev põiepõletik kimbutab paljusid maailma naisi. Näiteks on kuseteede nakkused oma leviku poolest nakkuste seas lausa teisel kohal.

Kuna naistel on lühem ureetra kui meestel, on neil ka 14 korda suurem tõenäosus kannatada kuseteede infektsioonide all ja üle 50% naistest põeb mõnda kuseteede nakkust elu jooksul vähemalt korra. Neist 20% jaoks muutub aga nakkus korduvaks ning mõnda kimbutavad kuseteede nakkused lausa kolm või enam korda aastas. See on mõistagi murettekitav, kuna tavameditsiin soovitab kuseteede nakkusi ravida enamasti antibiootikumidega – see aga suurendab antibiootikumiresistentsuse tekkimise ohtu. 

Lisaks hävitavad antibiootikumid organismis ka kasulikke mikroorganisme, põhjustades hoopis teistlaadi terviseprobleeme (naistel lisaks muudele probleemidele ka suurenenud pärmseene vohamise ohtu). 

Aga, kui sa põed aeg-ajalt või ka sageli kuseteede nakkusi, siis tea, et siin on õnneks olemas ka looduslik abivahend, mis aitab 90% juhtudest. See looduslik abivahend on D-mannoos ja sellest nüüd kohe lähemalt kirjutamegi.

Kuidas E. coli põiepõletikku ja kuseteede infektsioone põhjustab ja kuidas D-mannoos seda takistab?

E.coli bakteri rakuseinad on kaetud tillukeste sõrmekujuliste jätketega, mida kutsutakse fimbriateks. Need fimbriad võimaldavad kolibakteritel liikuda ning põiest isegi ülespoole, kusejuhasse ja neerudesse reisida. Kuna nendel kavalatel bakteritel on fimbriatele abiks ka kleepuvad piilid, tänu milledele nad end kõvasti kuseteede seintele kleebivad, siis ei ole neid niisama lihtne uriiniga kehast välja lopudada.

Mis on fimbria ja piili vahe?

Fimbriad ja piilid on mõlemad õhukesed valgutorukesed, mis pärinevad paljude bakterite tsütoplasmaatilisest membraanist. Mõlemad suudavad baktereid pindadele kleepida, kuid piilid on tavaliselt pikemad ja väiksema arvuga kui fimbriad. Neid leidub peaaegu kõigis gramnegatiivsetes bakterites, kuid mitte paljudes grampositiivsetes bakterites.

Need tillukesed sõrmjad jätked moodustuvad lektiinist, mis on glükoproteiin ja koosneb aminohapetest ja polüsahhariidide ahelatest ning teeb need kleepuvaks. 

E. coli fimbriate koostises olev lektiin seondub rakkude poolt toodetava mannoosiga, mis katab kuseteede limaskesta. See mannoos võimaldab bakteritel takjakinnise põhimõttel kuseteede sisepinnale kinnituda.

Dr Wright selgitab, et tarbides D-mannoosi, seob see E. coli bakteri nii, et selle saab uriiniga edukalt organismist välja uhtuda: „E. coli õnnetuseks kleepub D-mannoos E. coli lektiinidele veel paremini kui E. coli bakteri lektiinid kleepuvad inimrakkude külge. Kui tarbida piisavalt suures koguses D-mannoosi, satub lõviosa sellest läbi neerude uriini ja katab kõik seal leiduvad E. coli rakud ja D-mannoosi kihiga kaetud E.coli bakterid ei saa enam põie ja kuseteede sisepindadele kinnituda. Niimoodi pestakse E. coli bakter tavalise urineerimise käigus kuseteedest välja.“

Tuleb aga meeles pidada, et D-mannoosist on abi vaid kolibakteri poolt põhjustatud kuseteede nakkuste korral (kuigi need moodustavad nakkustest 90% või isegi enam). Seega, kui tahad enne ravi alustamist oma infektsiooni põhjustajas kindel olla, võid lasta arstil kolibakteri kindlaks tegemiseks uriinikülvi teha. Sealt saadki teada, kui tegu peaks olema erandjuhuga, mis ei ole põhjustatud E. coli poolt.

Põiepõletiku ja kuseteede infektsiooni sümptomid ja komplikatsioonid

Kui normaalne E. coli bakter satub kuseteedesse ja hakkab seal paljunema, ilmnevad allolevad tavalised kuseteede nakkuse sümptomid (kuseteede infektsioonide ja põiepõletiku sümptomite kohta saad põhjalikumalt lugeda siit).

• Põletav kipitus urineerimisel.
• Sage urineerimisvajadus.
• Valu või pakitsus alakõhus.
• Veri uriinis (mõnikord, kuid mitte alati).
• Hägune uriin.
• Hoolimata ennetusabinõudest võib vahel siiski tekkida ka neerupõletik, mille sümptomiteks on palavik ja selja-, külje-, kubeme- või kõhuvalu. Sellisel juhul võib vajalikuks osutuda arstilkäik ja antibiootikumide tarvitamine. Neerupõleikust siin loos lähemalt peagi ka kirjutame.

Mis on D-mannoos ja kuidas seda tarbida?

D-mannoos ise on looduslikult esinev suhkur, mis on glükoosi epimeer. See on kuseteede nakkuste ennetamisel sama tõhus kui antibiootikumid ja kasutades D-mannoosi, saab enamikul juhtudest kuseteede nakkusi edukalt ravida ka ilma antibiootikumideta. Seetõttu võikski kuseteede nakkuste ja põiepõletiku korral esmajärjekorras just D-mannoosile võimalus anda. 

Näiteks uuringus, kus osales üle 300 naise, kellel oli korduvalt esinenud kuseteede vaevusi, jagati naised kolme rühma: kuue kuu jooksul sai esimene rühm 2 g D-mannoosi, teine 50 mg antibiootikumi ja kolmas ei saanud üldse ravi. Vaid 15% D-mannoosi saanutest jäid kuseteede nakkusesse korduvalt, antibiootikumi saanud naiste seas oli see protsent 20 (mõlemad tulemused olid oluliselt paremad kui ravi mittesaanute rühmal). Siiski esines D-mannoosi saanute rühmas oluliselt vähem kõrvaltoimeid kui antibiootikume saanute rühmas.

D-mannoosi on abiks ka korduva nakkuse ennetamiseks naistel, kellel on selleks kalduvus, vahekorrajärgse kuseteede nakkuse ennetamiseks, ägedate kuseteede nakkuste korral ning seda on ohutu tarbimida nii täiskasvanutel kui ka lastel. 

Üks esimesi, kes juba 20 aastat tagasi kuseteede nakkuste ravis D-mannoosi kasutama hakkas oli Dr Jonathan Wright ning tema pikaajaline kogemus näitas, et D-mannoos võib olla tõhus 85–90% juhtudest. D-mannoos ise on ohutu, küll aga tuleb D-mannoosi toidulisandite soetamisel jälgida, et sul ei oleks allergiat sealsete teiste komponentide suhtes, sest näiteks Ecoshi D-mannoosis sisalduv punase päevakübara ekstrakt võib põhjustada allergiat korvõieliste suhtes tundlikel.

Dr Wright soovitab ägedate kuseteede nakkuste korral järgmisi annuseid:

• Kuseteede infektsiooni raviks: täiskasvanud peaksid iga kahe-kolme tunni järel võtma 4 kapslit ehk ühe teelusikatäie (umbes 2 g) ja lapsed iga kahe-kolme tunni järel 2 kapslit ehk 1/2–1 teelusikatäit (0,5-1 g) lahustatuna klaasitäies vees. Pärast sümptomite taandumist on D-mannoosi vaja tarvitada veel kaks kuni kolm päeva.
• Korduva kuseteede infektsiooni ennetamiseks: ravi peaks alustama ülaltoodud annustes ning siis annust järk-järgult vähendama.
• Vahekorrajärgse kuseteede infektsiooni ennetamiseks: 8 kapslit ehk 1 supilusikatäis (umbes 4 g) D-mannoosi tuleks võimalusel võtta 1 tund enne enne vahekorda ja veelkord 8 kapslit ehk 1 supilusikatäis (umbes 4 g) kohe pärast vahekorda.

Kui tarbid Ecoshi D-mannoosi kapsleid, siis võta 1-4 kapslit päevas koos vee või suhkruvaba mahlaga ja joo päeva jooksul tavapärasest rohkem vett või taimeteed. Ära tarbi Ecoshi D-mannoosi, kui oled allergiline korvõieliste nagu punase päevakübara suhtes.

Kas D-mannoos on ohutu?

Nagu dr Wright selgitas: „ D-mannoos’i tarvitamine on äärmiselt ohutu isegi pikaajaliselt, kuigi enamik naisi (ja vahel ka mõni üksik mees), kellel on ühekordne põie- või kuseteede nakkus, ei vaja seda rohkem kui mõne päeva jooksul. Olenemata sellest, et D-mannoos on lihtsuhkur, metaboliseerub sellest siiski äärmiselt vähe. Niisamuti ei sekku D-mannoos veresuhkru regulatsiooni (seda isegi mitte diabeedi korral) ega riku organismi normaalse mikrofloora tasakaalu. D-mannoos on ohutu isegi rasedatele ja väikelastele. Alla 10% juhtudest, kus infektsiooni põhjustajaks ei ole E. coli bakter, on veel piisavalt aega, et alustada ravi antibiootikumidega”.

Küll aga võib ülitundlikkust või allergiat põhjustada mõni D-mannoosi toidulisandis sisalduv kaaslane. Ecoshi D-mannoosi toidulisand sisaldab näiteks lisaks ka punase päevakübara ekstrakti, mis ei pruugi sobida neile, kellel on allergia korvõieliste vastu.

Soovitused E. colist põhjustatud kuseteede nakkuse ja põiepõletiku koduseks raviks ja ennetuseks

Kuna üha enam on tekkinud ülimikroobe, mis antibiootikume üle kavaldada suudavad, siis hakkavad viimased end juba nii mõneski valdkonnas ammendama. 

Seega, alusta oma ravi D-mannoosi tarbimisest ja allolevatest kodustest meetmetest, sest nende nõuannete järgimisel – kohe kui sümptomid ilmnevad – saab enamik kuseteede nakkustest ennetatud või, siis välja ravitud. Kui sa siiski paranemise märke ei näe, pöördu komplikatsioonide vältimiseks kindlasti perearsti poole.

Allolevalt jagame sinuga soovitusi kuseteede tervise hoidmiseks ja infektsioonide ennetamiseks Enamik siinseid soovitusi on suunatud pigem naistele. Soovitused meeste kuseteede infektsiooni nagu prostatiidi ennetuseks leiad alapealkirja “8. E. coli ja prostatiit ehk eesnäärmepõletik” alt.

Optimaalne kuseteede tervis algab tervislikust eluviisist. Mida siis lisaks D-mannoosi võtmisele veel on võimalik tervete kuseteede nimel teha?

• Joo piisavalt puhast, filtreeritud vett terve päeva vältel. Seda, kas oled joonud piisavalt vett, näitab sinu uriini värvus – mida heledam, seda parem.
• Kui tunned vajadust urineerida, tee seda ja ära lükka tualettiminekut edasi.
• Pühi ettevaatlikult eestpoolt tahapoole.
• Eelista duši all pesemist vanniskäigule.
• Väldi kuuma vanni ja mulllivanni.
• Kuseteede infektsioonide korral on parim saun just kuiva õhuga infrapunasaun.
• Puhasta intiimpiirkond enne ja pärast seksuaalvahekorda.
• Võimalusel ja vajadusel käi pärast seksi pissil.
• Ära kasuta keemilisi hügieenipihuseid ega teisi hügieenitooteid, mis võivad intiimpiirkonda ärritada, sh lõhnastamata naturaalsest puuvillast tampoone.
• Kasuta pleegitamata ja lõhnastamata tualettpaberit.
• Eelista tualettpaberi kasutamisele bidee kasutamist.
• Kuseteede infektsiooni kahtluse korral ära unusta D-mannoosi võtta (need, kes on tundlikud punase päevakübara suhtes peaksid vaatama, et D-mannoosi toidulisand seda ei sisaldaks).
• Väldi tupe seespidist pesemist, et vältida bakterite surumist tupest ülespoole emakasse ja munajuhadesse, kus need võivad vaagnapõletikku põhjustada.

Järgides siinseid soovitusi ja kasutades regulaarselt D-mannoosi toidulisandit, on kuseteedes võimalik luua tervist toetav ja heade bakterite kasvu soodustav keskkond. Vaevuste ja ebamugavustunde jätkumisel kuseteedes ja intiimpiirkonnas pöördu perearsti, günekoloogi või naha- ja suguhaiguste arsti poole. Põiepõletiku põhjuste (sealhulgas ka emotsionaalsete), sümptomite ja ravi kohta saad põhjalikumalt lugeda meie blogiloost “PÕIEPÕLETIK – sümptomid, põhjused ja 25 looduslikku ravinippi (ecosh.ee)”.

2. E. coli ehk kolibakter ja neeruinfektsioon

Neerupõletik on valulik ja ebameeldiv haigus, mida tavaliselt võibki põhjustada just täiesti tavaline põiepõletik. Enamik põiepõletikku põdevaid inimesi muidugi neeruinfektsiooni ei saa, kuid mõnikord võivad bakterid põiest tõepoolest ühte või mõlemasse neeru edasi liikuda ja seal põletikku põhjustada.

Kohe raviga alustamisel (see on nüüd juba tõepoolest see koht kus on vaja sekkuda antibiootikumidega) neerupõletik tõsist kahju ei põhjusta – küll aga halba enesetunnet. Kui neerupõletikku aga ei ravita, võib see süveneda ja mõnikord ka püsivat neerukahjustust põhjustada (12).

Neeruinfektsiooni sümptomid

• Neeruinfektsiooni sümptomid ilmnevad sageli mõne tunni jooksul. Sa võid tunda palavikutunnet, külmavärinaid, iiveldust ja valu seljas või küljel. 
• Lisaks sellisele halvale enesetundele võivad sul esineda ka kuseteede infektsiooni, nagu põiepõletiku sümptomid, mis hõlmavad vajadust pissida äkitsi või tavalisest sagedamini; valu või põletustunnet pissimisel; haisvat või hägust pissi või verd pissis (12).

Millal pöörduda perearsti poole?

• Pöördu perearsti poole kohe, kui sul on palavik ja valu, mis ei kao kõhus, alaseljas ega suguelundites.
• Peaksid pöörduma perearsti poole ka siis, kui sul on kuseteede infektsiooni sümptomid, mis ei ole mõne päeva pärast leevenenud, või kui uriinis esineb verd.
• Võta kohe ühendust perearstiga, kui arvad, et neerupõletik võib olla sinu lapsel. 
• Kui sa ei saa perearsti vastuvõtule kohe aega ja vajad kiiret arstiabi, mine lähimasse kiirabikeskusse (12).

Neeruinfektsiooni ravi

• Selleks, et peatada neerude kahjustumine või infektsiooni vereringesse levik, vajab enamik neeruinfektsioone kiiret ravi antibiootikumidega. Kui oled infektsiooni tagajärgede suhtes eriti haavatav (näiteks kui sul on mõni pikaajaline tervislik seisund või oled rase), võidakse sind haiglasse paigutada, kus neeruinfektsiooni ravitakse antibiootikumidega tilguti kaudu.
• Samuti võib vaja olla ka valuvaigisteid.

Enamik inimesi, kellel neeruinfektsioon diagnoositakse ja seda viivitamatult antibiootikumidega ravitakse, tunnevad end täielikult paranenuna juba umbes 2 nädala pärast. Vanematel või haigusseisunditega inimestel võib taastumine võtta kauem aega (12).

Neeruinfektsiooni põhjused

Neeruinfektsioon tekib tavaliselt siis, kui bakterid, sageli just E. coli tüüpi, satuvad ureetrasse ehk torusse, mis uriini sinu kehast välja viib. Ureetrast liiguvad bakterid edasi põide, põhjustades esmalt põiepõletikku, ja seejärel sealt edasi sinu neerudesse. Sellest kuidas bakterid esmalt ureetrasse satuvad oleme põhjalikumalt kirjutanud siin.

Neeruhaigused võivad aga mõnikord areneda ka ilma põiepõletikuta. Seda näiteks siis kui sul on neerukivid, nõrgenenud immuunsüsteem; krooniline kurgumandlite põletik; viirushaigused või neerukahjustus teiste haiguste puhul nagu diabeet ehk suhkurtõbi või hüpertoonia ehk kõrgenenud vererõhk (12).

Neeruinfektsiooni riskirühmad

• Neeruinfektsioonid võivad küll tekkida iga soo esindajatel, aga enamasti on need siiski levinud naiste seas. Põhjus on lihtsalt selles, et naise kusiti on lühem, mistõttu on bakteritel lihtsam sealt edasi ka neerudesse jõuda.
• Enim on ohustatud just nooremad naised, kuna nad kipuvad olema seksuaalselt aktiivsemad ja sagedane seksimine suurendab neeruinfektsiooni riski. 
• Niisamuti on ohus väikelapsed kuna nad ei pruugi veel osata õigesti (eestpoolt tahapoole) peput pühkida ja nii võivad muidu kahjutud E. coli bakterid soolestikust valesse kohta ehk kuseteedesse sattuda (12).

Neeruinfektsiooni ennetamine

Parim viis neeruinfektsiooni ärahoidmiseks on ravida kohe esimeste sümptomite ilmnemisel välja põiepõletik ja hoida ka muidu oma põis ja kusiti bakteritest vabana. Seda saad teha nii:

• Joo palju vedelikku (parim on tavaline vesi).
• Mine tualetti niipea, kui selle järele vajadust tunned ja ära mitte mingil juhul hoia pissi kinni.
• Käi tualetis ka kohe pärast seksi.
• Pärast tualetis käimist pühi suunaga eest taha.
• Pese oma suguelundeid igapäevaselt ja tee seda võimalusel ka enne seksi.
• Ravi oma kõhukinnisust – mis tahes kõhukinnisus võib suurendada sinu võimalust ka kuseteede infektsiooni tekkeks. Kõhukinnisuse korral võib tihti olla abi kiudainetest ja probiootikumidest.
• Kui sul on kalduvus kuseteede infektsioonideks, siis ära kasuta spermitsiidiga kaetud diafragmat ega kondoome – arvatakse, et spermitsiid võib suurendada kuseteede infektsioonidesse haigestumise riski (12).

Kõikvõimalike E. coli nakkuste ennetuseks ja nakkuse edasise leviku vältimiseks on oluline järgida hügieeninõudeid, reageerida kiiresti esmasele nakkusele, hoida oma immuunsüsteem tugev ja tekitada oma seedekulglas heade bakterite ülekaal! See kõik võib aidata vältida infektsiooni taastumist või infektsiooni neerudesse levikut. Põhjalikumate kuseteede infektsioonide ja põiepõletiku ennetusmeetmete kohta loe edasi siit.

3. E. coli ehk kolibakter ja seedetrakti infektsioonid (gastroenteriit)

Escherichia coli põhjustab soolehaigusi ja nakatumist nii seedesüsteemis kui ka väljaspool soolestikku. E. coli põhjustatud soolehaigusi põhjustab tavaliselt üks viiest alatüübist ning need identifitseeritakse nende O- ja H-antigeenide järgi (1, 2).

• Teatud E. coli tüved, nagu O157:H7, O104:H4, O121, O26, O103, O111, O145 ja O104:H21, toodavad potentsiaalselt surmavaid toksiine nagu Shiga toksiini. E. coli põhjustatud toidumürgitus võib tuleneda pesemata juurviljade või halvasti tapetud ja alaküpsetatud liha söömisest.
• O157:H7 on kurikuulus ka tõsiste ja isegi eluohtlike tüsistuste, näiteks hemolüütilis-ureemilise sündroomi põhjustajana. See konkreetne tüvi on seotud värske spinati tõttu 2006. aastal Ameerika Ühendriikides puhkenud E. coli puhanguga.
• O104:H4 tüvi on sama virulentne. See võib olla väga enterohemorraagiline nagu O157:H7, põhjustades verist kõhulahtisust, kuid on ka enteroagregatiivsem, mis tähendab, et see kleepub hästi soolemembraanidele. O104:H4 oli ka 2011. aasta juunis Euroopas surmava E. coli puhangu põhjuseks. Haiguse raskusaste on märkimisväärselt erinev – see võib lõppeda halvasti, seda eriti väikelastele, eakatele või nõrgenenud immuunsüsteemiga inimestele, kuid on sagedamini kerge (3).
• E. coli võib sisaldada nii kuumusstabiilseid kui ka kuumuslabiilseid enterotoksiine.

Kui E. coli bakterid pääsevad soolestikku perforatsiooni kaudu (näiteks haavandist, pimesoole rebendist või kirurgilise vea tõttu) kõhtu, põhjustavad nad seal tavaliselt kõhukelmepõletikku, mis võib ilma kiire ravita lõppeda halvasti.

Soole limaskestaga seotud E. colit on täheldatud ka suurenenud arvukuses põletikuliste soolehaiguste, Crohni tõve ja haavandilise koliidi korral. Invasiivseid E. coli tüvesid esineb põletikulises koes suurel hulgal ja bakterite arv põletikulistes piirkondades on korrelatsioonis soolepõletiku raskusastmega (3).

Seedetrakti infektsioonid võivad põhjustada T-mälurakkude arengut organismis, et rünnata soolestiku mikroobe, mis asuvad sooletraktis. Toidumürgitus võib vallandada immuunvastuse mikroobsetele soolebakteritele. Mõned teadlased viitavad sellele, et see võib põhjustada ka põletikulist soolehaigust. Allpool on loetletud peamised E. coli kõhulahtisust põhjustavad patotüübid (3).

Patogeensed E. coli tüved ehk E. coli seedetrakti infektsioone põhjustavad alatüübid

Gastroenteriiti põhjustavad E. coli tüved jagatakse 5 gruppi:  enteroinvasiivne E. coli (EIEC),  enterohemorraagiline E. coli (EHEC),  enterotoksigeenne (ETEC), enteropatogeenne E. coli (EPEC) ja enteroagregatiivne E. coli (EAEC): 

1. Enteroinvasiivne E. coli (EIEC) tungib (läbib) sooleseina, põhjustades rasket kõhulahtisust.
2. Enterohemorraagiline E. coli (EHEC), mis on tuntud ka kui Shiga toksiini produtseeriv Escherichia coli (STEC) ja millele viidatakse vahel ka kui EHEC/ STEC. Üks teatud tüüpi EHEC, nagu O157:H7, võib põhjustada verist kõhulahtisust ja hemolüütiliselt ureemilist sündroomi (aneemia ja neerupuudulikkus).
3. Enterotoksigeenne E. coli (ETEC) toodab toksiini, mis toimib soolestiku limaskestale ja on kõige levinum reisijate kõhulahtisuse põhjus.
4. Enteropatogeenne E. coli (EPEC) võib kõhulahtisuse puhanguid põhjustada enamasti lastel.
5. Enteroagregatiivne E. coli (EAggEC) võib lastel põhjustada ägedat ja kroonilist (pikaajalist) kõhulahtisust (1). Allolevalt kirjutame neist kõigist ka veidi lähemalt.

3.1. Enteroinvasiivne E. coli ehk EIEC (ingl Enteroinvasive Escherichia coli) ja verine või mitteverine kõhulahtisus

Enteroinvasiivne Escherichia coli (EIEC) on teatud tüüpi patogeenne bakter, mille infektsioon põhjustab shigelloosiga identset sündroomi, millega kaasneb tugev kõhulahtisus ja kõrge palavik. EIEC-d on väga invasiivsed ja kasutavad soolerakkudega seondumiseks ja neisse sisenemiseks adhesiini valke. Nad ei tooda toksiine, kuid kahjustavad tõsiselt sooleseina selle rakkude mehaanilise hävitamise tõttu.

Pärast seda, kui see E. coli tüvi läbi epiteeli seina tungib, paljuneb EIEC peremeesraku abil ja ulatub ka külgnevasse epiteelirakku. 

Nagu kõik teisedki E. coli bakterid on ka EIEC tihedalt seotud Shigellaga. Shigelloosiga sarnane patoloogia võib tuleneda sellest, et mõlemal bakteritüvel on mõned virulentsed tegurid. Hiljutised uuringud näitavad, et EIEC-st põhjustatud kõhulahtisus võib olla aladiagnoositud (1, 3).

Rakkude sissetung võib vallandada kerge kõhulahtisuse või düsenteeria vormi, mida sageli peetakse Shigella liikide põhjustatud düsenteeriaks. Seda haigust iseloomustab vere ja lima ilmumine nakatunud inimeste väljaheitesse või haigusseisund, mida nimetatakse koliidiks. Praegu pole teada, täpselt millised toidud EIEC-it sisaldada võivad, kuid iga haige inimese väljaheitega saastunud toit võib kas otseselt või, siis saastunud vee kaudu põhjustada haigusi ka teistel. Puhanguid on seostatud hamburgeriliha ja pastöriseerimata piimaga, osadel allikatel aga ka alaküpsetatud liha ja saastunud köögiviljade söömisega (1, 3).

EIEC nakkuse tunnused ja sümptomid (12–72 tunni jooksul pärast nakatumist):

EIEC-nakkus põhjustab sündroomi, mis on identne šigelloosiga (varasemalt nimetatud verine kõhutõbi ehk düsenteeria) ja millega kaasneb tugev kõhulahtisus ja kõrge palavik. EIEC põhjustatud düsenteeria tekib tavaliselt 12–72 tunni jooksul pärast saastunud toidu allaneelamist (1, 3). Haigust iseloomustavad: 

• kõhukrambid, 
• kõhulahtisus, mõnikord ka vesine või verine kõhulahtisus,
• oksendamine, 
• palavik, 
• külmavärinad,
• üldine halb enesetunne (1, 3).

Selle organismi põhjustatud düsenteeria taandub üldiselt ilma teadaolevate tüsistusteta.

Kellel võib EIEC esineda:

Enteroinvasiivne E. coli (EAEC) leidub ainult inimestel.

Kõhulahtisuse tüüp: 

EIEC põhjustab verist või mitteverist kõhulahtisust (1, 3).

EIEC ravi:

E. coli nakkuse ennetuse ja toetava ravi kohta loe täpsemalt alapealkrja “Kuidas ennetada E. coli nakkusest ehk kolibakterist põhjustatud seedetrakti infektsioone ja kuidas nende ravi toetada”.

Kõikvõimalike E. coli nakkuste ennetuseks ja nakkuse edasise leviku vältimiseks on oluline järgida hügieeninõudeid, reageerida kiiresti esmasele nakkusele, hoida oma immuunsüsteem tugev ja tekitada oma seedekulglas heade bakterite ülekaal!

3.2. Enterohemorraagiline E. coli ehk EHEC (ingl Enterohemorrhagic Escherichia coli) ja verine või mitteverine kõhulahtisus

Enterohemorraagiline E. coli (EHEC) ehk STEC (Shiga-taolisi toksiine produtseeriv E. coli) on toidu kaudu levivate haiguste üks peamisi põhjustajaid. EHEC kasutab kinnitumiseks bakteriaalseid fimbriaid, on mõõdukalt invasiivne ja sisaldab Shiga toksiini, mis võib esile kutsuda intensiivse põletikulise reaktsiooni ning seeläbi ka just verise kõhulahtisuse. 

EHEC tüved on äärmiselt virulentsed ja nakkuse tekkeks on tarvis vähem kui 100 mikroobirakku. See hõlbustab mikroobi levikut keskkonnast inimestele ja inimestelt inimestele ja ilmselt seetõttu on EHEC tänapäeval arenenud riikides ka peamine verise kõhulahtisuse tekitaja. Veised on EHEC-i jaoks oluline looduslik reservuaar, kuna nad on asümptomaatilised.

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on 2014. aasta seisuga maailmas ligikaudu 2,8 miljonit EHEC/STEC-nakkuse juhtumit. CDC andmetel oli USA-s 2019. aastal väidetavalt 3127 juhtumit. 

Kui teatatud O157:H7 (enamus rasketest haigusjuhtudest ongi põhjustatud just O157:H7 serogrupi kolibakterite poolt) juhtude arv vähenes Ameerika Ühendriikides 2019. aastal, siis mitte-O157:H7 EHEC/STEC juhtude arv kasvas eelmise aastaga võrreldes 35%. 

Selle põhjuseks on tõenäoliselt hõlpsamini kättesaadavad PCR-põhised analüüsid organismide tuvastamiseks, mis võimaldavad laboritel eristada E. coli O157:H7 tüvedest, mis ei ole O157:H7 tüved (1, 3, 13).

EHEC infektsioonid on levinud kõikides vanuserühmades, kuid EHEC infektsioonidest tulenev hemolüütilis-ureemiline sündroom esineb kõige sagedamini alla viieaastastel lastel ja üle 60-aastastel täiskasvanutel. EHEC bakterid paljunevad hästi temperatuuridel 7°–50°C ja hävivad temperatuuridel üle 70°C. Mõned haigustekitajad võivad paljuneda isegi happelises keskkonnas (pH < 4,4) (1, 3, 13).

EHEC-i toksiinid:

EHEC/STEC sisaldab serotüüpe O157:H7 (aga ka teisi) ja toodab Shiga-toksiini, mis ongi infektsiooni patogeneesi aluseks ja EHEC-i peamiseks virulentsusteguriks. Toksiinid  sisenevad rakku (seonduvad rakupinna glükolipiidide retseptoriga Gb3, mis paneb rakku toksiini endasse võtma) ja võivad vereringesse sattudes põhjustada inimestel süstemaatilisi tüsistusi, nagu hemolüütilis-ureemiline sündroom (HUS) ja aju talitlushäireid. 

Shiga toksiinid on suunatud ribosomaalsele RNA-le, mis pärsib valgusünteesi ja põhjustab apoptoosi (programeeritud ehk loomulik rakusurm). Põhjus, miks EHEC on veistel sümptomiteta, on see, et erinevalt inimestest ei esine veistel Gb3 vaskulaarset ekspressiooni. Seega ei pääse Shiga toksiinid läbi nende sooleepiteeli vereringesse (1, 3).

EHEC nakkuse tunnused ja sümptomid (3–8 päeva pärast nakatumist):

Selle patotüübi kurikuulsaim esindaja on tüvi O157:H7, mis põhjustab verist kõhulahtisust ja palavikku. Inimeste jämesoole nakatamisel põhjustavad nad sageli gastroenteriiti, enterokoliiti ja verist kõhulahtisust (sellest ka nimetus “enterohemorraagiline”) ning mõnikord (umbes 10% juhtudest) rasket tüsistust, mida nimetatakse hemolüütilis-ureemiliseks sündroomiks (HUS). Kliiniline pilt ulatubki kergest ja tüsistusteta kõhulahtisusest hemorraagilise koliidini koos tugeva kõhuvaluga, mis mõnikord tüsistub ka hemolüütilis-ureemilise sündroomi tekkega. 

• Pärast seda, kui bakter kinnitub epiteeli või niudesoole, pimesoole ja käärsoole külge tekib algselt mitteverine kõhulahtisus.
• Järgnev toksiinide tootmine tekitab verist kõhulahtisust ja kõhukrampe.
• Suurem osa haigestunutest paraneb 10 päeva jooksul, kuid 5–15 % haigetest (peamiselt alla 5-aastastel lastel ja vanemaealistel inimestel) võib tüsistusena tekkida hemolüütilis-ureemiline sündroom (HUS), mille korral vere punalibled lagunevad, vereliblede arv väheneb ning tekib äge neerupuudulikkus. Kõhulahtise HUS-i kliinilisteks ilminguteks on seega äge neerupuudulikkus, mikroangiopaatiline hemolüütiline aneemia ja trombotsütopeenia kuna verotsütotoksiin (Shiga toksiiniga sarnane toksiin) võib otseselt kahjustada neeru- ja endoteelirakke. Trombotsütopeenia tekib siis, kui vereliistakuid tarbitakse hüübimise teel. Hemolüütiline aneemia tuleneb intravaskulaarsest fibriini ladestumisest, punaste vereliblede suurenenud haprusest ja killustatusest (1, 3, 13).

EHEC nakkusallikad:

Tõenäoliselt pärineb haigus koduloomadelt ja kandub inimesele üle toidu ja määrdunud kätega. Infektsioonid on kõige levinumad soojematel kuudel ja alla viieaastastel lastel ning need saadaksegi tavaliselt kuumtöötlemata veiselihast ning pastöriseerimata piimast ja mahlast. 

• EHEC/STEC leidub tavaliselt alaküpsetatud veisehakklihas, mis võib olla saastunud ka töötlemise käigus. 
• Samuti on EHEC/STEC seotud toorpiimatoodete tarbimisega. 
• Ka köögiviljad ja puuviljad võivad olla saastunud (nt spinat, idud, salat, puuviljad) kui põllukultuure väetatakse EHEC/STEC baktereid sisaldava sõnnikuga. 
• Nende põllukultuuride vee äravool põhjustab jälle veesüsteemides leiduvat EHEC/STEC-i. 
• Hügieeninõuete mittetäitmisel võib inimene nakatuda ka haige poolt saastatud pindade või esemetega kokku puutumisel kuna täiskasvanud nakkusekandja eritab EHEC baktereid väljaheidetesse umbes nädal aega ja lapsed kuni kolm nädalat.
• Nakatuda võib ka suplemisel saastunud vees (1, 3, 13).

Kellel võib EHEC esineda:

Enterohemorraagilist E. coli (EHEC) on leitud inimestel, veistel ja kitsedel, aga see võib esineda ka teistel loomadel (nagu lambad, hirved ja muud loomad) (1, 3, 13).

Kõhulahtisuse tüüp: 

EHEC põhjustab verist või mitteverist kõhulahtisust (1, 3).

EHEC ravi:

EHEC nakkusega on antibiootikumid küsitava väärtusega ja neil pole selget kliinilist kasu. On näidatud, et DNA sünteesi häirivad antibiootikumid, nagu fluorokinoloonid, indutseerivad Stx-i kandvat bakteriofaagi ja põhjustavad hoopis suurenenud toksiinide tootmist. Katsed blokeerida toksiini tootmist antibakteriaalsete ainetega, mis on suunatud ribosomaalse valgu sünteesile, on seega kontseptuaalselt atraktiivsemad. 

Plasmavahetus pakub vastuolulist, kuid võib-olla kasulikku ravi. Alla 10-aastastel lastel või eakatel patsientidel tuleks vältida motoorikavastaste ainete (ravimid, mis pärsivad kõhulahtisust, aeglustades soole liikumist) kasutamist, kuna need suurendavad EHEC-nakkusega HUS-i riski (1, 3).

E. coli nakkuse ennetuse ja toetava ravi kohta loe edasi alapealkrja “Kuidas ennetada E. coli nakkusest ehk kolibakterist põhjustatud seedetrakti infektsioone ja kuidas nende ravi toetada”.

Kõikvõimalike E. coli nakkuste ennetuseks ja nakkuse edasise leviku vältimiseks on oluline järgida hügieeninõudeid, reageerida kiiresti esmasele nakkusele, hoida oma immuunsüsteem tugev ja tekitada oma seedekulglas heade bakterite ülekaal!

3.3. Enterotoksigeenne E. coli ehk ETEC (ingl Enterotoxigenic Escherichia coli) ja vesine kõhulahtisus

Enterotoksigeenne Escherichia coli (ingl Enterotoxigenic Escherichia coli (ETEC) on samuti E. coli alatüüp ja üks peamisi bakteriaalseid kõhulahtisuse põhjustajaid arengumaades ning ka kõige levinum reisijate kõhulahtisuse põhjus. Igal aastal on arengumaades hinnanguliselt 840 miljonit ETEC juhtu. ETEC-ks nimetatakse mitmeid patogeenseid isolaate, kuid seda tüüpi bakterite peamised tunnused on ühe või mitme enterotoksiini tootmine ja fimbria olemasolu, mida kasutatakse peremeessoolerakkude külge kinnitamiseks. Bakteri tuvastas Bradley Sacki labor Kolkatas 1968. aastal (1, 2).

Seda tüüpi E.coli põhjustab vesist kõhulahtisust ning seda leidub tavaliselt toidus ja vees piirkondades, kus puudub piisav kanalisatsioon. Haigestumiseks tuleb tervel inimesel alla neelata ligikaudu 100 000 000 E.coli organismi. Piiratud ressurssidega tingimustes ja arengumaades aitab ETEC märkimisväärselt kaasa ka imikute ja laste kõhulahtisuse tõttu dehüdratsiooni tekitamisele (1, 2, 3).

ETEC võib toota kahte valgulist enterotoksiini:

• Kahest valgust suurem, LT enterotoksiin, sarnaneb struktuurilt ja funktsioonilt kooleratoksiiniga.
• Väiksem valk, ST enterotoksiin, põhjustab cGMP akumuleerumist sihtrakkudes ja sellele järgnevat vedeliku ja elektrolüütide sekretsiooni soole luumenisse. ETEC tüved on mitteinvasiivsed, mis tähendab, et nad ei lahku soolestikust (3).

ETEC nakkuse tunnused ja sümptomid (10–72 tundi pärast nakatumist):

ETEC-ga nakatumine võib põhjustada:

• tugevat vesist kõhulahtisust ilma vereta,
• kõhukrampe,
• palavikku,
• iiveldust koos oksendamisega või ilma,
• külmavärinaid, 
• isutust,
• peavalu,
• lihasvalusid,
• puhitust (2).

Kellel võib ETEC kõhulahtisust põhjustada:

ETEC võib ilma palavikuta ja vesist kõhulahtisust põhjustada inimestel, sigadel, lammastel, kitsedel, veistel, koertel ja hobustel (3).

Kõhulahtisuse tüüp: 

ETEC põhjustab vesist kõhulahtisust (3).

ETEC ravi

Tüüpiline ETEC-nakkuse ravi hõlmab rehüdratsioonravi ja antibiootikume, kuigi ETEC on tegelikult sageli tavaliste antibiootikumide suhtes resistentne (2).

E. coli nakkuse ennetuse ja toetava ravi kohta loe edasi alapealkrja “Kuidas ennetada E. coli nakkusest ehk kolibakterist põhjustatud seedetrakti infektsioone ja kuidas nende ravi toetada”.

Kõikvõimalike E. coli nakkuste ennetuseks ja nakkuse edasise leviku vältimiseks on oluline järgida hügieeninõudeid, reageerida kiiresti esmasele nakkusele, hoida oma immuunsüsteem tugev ja tekitada oma seedekulglas heade bakterite ülekaal!

3.4. Enteropatogeenne E. coli ehk EPEC (ingl Enteropathogenic Escherichia coli) ja vesine kõhulahtisus 

Enteropatogeenne E. coli ehk EPEC oli esimene E. coli patotüüp, mis tuvastati piiratud ressurssidega tingimustes ja arengumaades vesise kõhulahtisuse põhjustajana peamiselt imikutel ja väikelastel ning mis põhjustab nii juhuslikke kui ka epideemiapuhanguid siiani. EPEC-i põhjustatud kõhulahtisusesse nakatutakse kõige sagedamini allaneelamise kaudu, kuid see võib levida ka inimeselt inimesele (1).

Kuigi sarnaselt ETEC-iga, tekitab ka EPEC vesist kõhulahtisust, on selle kolonisatsiooni molekulaarsed mehhanismid ja põhjused on erinevad. 

EPEC nakkuse tunnused ja sümptomid (6-48 tundi pärast nakatumist):

EPEC-i põhjustatud infektsioone on raske eristada muude põhjustega nakkustest, sest selle tunnusteks on ka teistest patogeenidest tingitud tihtiesinevad sümptomid nagu vesine kõhulahtisus, millega mõnikord kaasneb madal palavik ja oksendamine. 

Siiski võib EPEC-nakkus olla tõsine, oksendamine võib raskendada suukaudset rehüdratsiooni ja erandlikel juhtudel võib tekkida ka eluohtlik dehüdratsioon (14).

EPEC-i toksiinid:

EPEC-il puuduvad ST ja LT toksiinid, kuid nad kasutavad peremeessoolerakkude sidumiseks adhesiooni ehk kleepumist. 

Sellel patotüübil on terve rida virulentsusfaktoreid, mis on sarnased Shigella bakterites leiduvate teguritega. Soole limaskestale kinnitumine põhjustab peremeesrakus aktiini ümberkorraldamise, põhjustades märkimisväärset deformatsiooni. EPEC-rakud on mõõdukalt invasiivsed (st sisenevad peremeesrakkudesse) ja kutsuvad esile põletikulise vastuse (3).

Kellel võib EPEC kõhulahtisust põhjustada:

Enteropatogeenne E. coli (EPEC) on kõhulahtisuse põhjustaja inimestel, küülikutel, koertel, kassidel ja hobustel (3).

Kõhulahtisuse tüüp: 

EPEC põhjustab vesist kõhulahtisust.

EPEC ravi:

Enamik inimesi paraneb ainult toetava raviga ega vaja muud ravi. E. coli nakkuse ennetuse ja selle kohta, millised need toetavad meetmed on loe edasi alapealkrja “Kuidas ennetada E. coli nakkusest ehk kolibakterist põhjustatud seedetrakti infektsioone ja kuidas nende ravi toetada”.

Kõikvõimalike E. coli nakkuste ennetuseks ja nakkuse edasise leviku vältimiseks on oluline järgida hügieeninõudeid, reageerida kiiresti esmasele nakkusele, hoida oma immuunsüsteem tugev ja tekitada oma seedekulglas heade bakterite ülekaal!

3.5. Enteroagregatiivne E. coli ehk EAEC (ingl Enteroaggregative Escherichia coli) ja vesine kõhulahtisus

Enteroagregatiivne Escherichia coli (EAEC või EAggEC) on Escherichia coli patogeeniline tüüp, mis põhjustab ägedat ja kroonilist kõhulahtisust nii arengumaades kui ka arenenud maades. Viimasel ajal on seda üha enam tuvastatud ka reisijate kõhulahtisuse põhjustajana. EAEC on mitteinvasiivne. Niisamuti võib EAEC põhjustada ka kuseteede infektsioone. EAEC patogenees hõlmab bakterite agregatsiooni ja kleepumist soole limaskestale, kus nad toodavad enterotoksiine ja tsütotoksiine, mis kahjustavad peremeesrakke ja kutsuvad esile vesist kõhulahtisust tekitavat põletikku ilma palavikuta. 

EAEC on nüüdseks tunnistatud esilekerkivaks seedekulglas esinevaks patogeeniks. Eelkõige on EAEC-st teatatud kui teisest ​​​​kõige levinumast reisijate kõhulahtisuse põhjusest, teisel kohal pärast enterotoksigeenset E. coli’t (ETEC) ja sagedasest kõhulahtisuse põhjusest laste seas. 

Laste ja ka immuunpuudulikkusega peremeesorganismide (näiteks HIV-nakkusega inimeste) seas on seda seostatud ka krooniliste infektsioonidega. Teadlikkust EAEC-ist suurendas tõsine haiguspuhang Saksamaal 2011. aastal, põhjustades üle 5000 juhtumi. Puhangu oletatav põhjus oli tookord idandatud lambaläätse seemned.

EAEC toksiinid:

EAEC tüved on geneetiliselt väga heterogeensed ja patogeneesi jaoks oluliste virulentsusfaktorite tuvastamine on osutunud keeruliseks. EAEC virulentsusega on seostatud mitmeid toksiine (kuigi nende tegurite edasised uuringud ei ole suutnud selgitada nende toksiinide rolli patogeneesis), sealhulgas: 

• ShET1 (Shigella enterotoksiin 1),
• Pet (plasmiidiga kodeeritud toksiin),
• EAST-1 (1, 3).

EAEC nakkuse tunnused ja sümptomid (8–52 tundi pärast nakatumist):

Enteroagregatiivne Escherichia põhjustab sooleinfektsioone, mis hõlmavad kõhulahtisust, palavikku ja kõhuvalu. 

Harvadel juhtudel võib nakkus põhjustada ka verist kõhulahtisust, dehüdratsiooni või isegi neerupuudulikkust. Selliste tüsistuste tekkerist on suurem nõrgenenud immuunsüsteemiga inimestel, väikelastel, vanematel täiskasvanutel ja rasedatel. Sooleinfektsiooni sümptomid algavad tavaliselt 8–52 tundi pärast E. coli’ga nakatumist.

EAEC nakkuse sümptomid:

• Kõhukrambid, valu või hellus.
• Vesine või limane kõhulahtisus.
• Osadel inimestel ka iiveldus ja oksendamine
• Verist kõhulahtisust on täheldatud ainult lastel ja sedagi harva. Teisest küljest põhjustas 2011. aasta Saksamaa haiguspuhangus tuvastatud STEC-EAEC hübriidtüvi just verise kõhulahtisuse (1, 3).

EAEC nakkusallikad:

• Saastunud vesi – inimeste ja loomade väljaheited võivad saastada põhja- ja pinnavett, sealhulgas ojasid, järvi, jõgesid ja vett, mida kasutatakse põllukultuuride kastmiseks või niisutamiseks. Kuigi avalikud veesüsteemid kasutavad selliste organismide nagu E. coli tapmiseks kloori ja muid kemikaale, on mõned puhangud seotud siiski just saastunud veevarustusega.
• Saastunud toit – kõige levinum viis E.coli infektsiooni saamiseks on saastunud toidu, näiteks veisehakkliha, pastöriseerimata piima ja värskete toodete söömine.
• Toidu ebaõige käitlemine – toore toidu tarbimine või toidu, eriti liha ja linnuliha mittenõuetekohane küpsetamine. See võib levida ka siis, kui ei puhastata kööginõusid korralikult, põhjustades seeläbi ristsaastumist.
• Inimeselt inimesele – E. coli võib kergesti inimeselt inimesele edasi kanduda ja seda eriti juhul, kui nakatunud lapsed ja täiskasvanud ei pese korralikult käsi (1, 3).

Kellel võib EAEC kõhulahtisust põhjustada:

Enteroagregatiivne E. coli (EAEC) leidub ainult inimestel (1, 3).

Kõhulahtisuse tüüp: 

EAEC põhjustab vesist kõhulahtisust (1, 3).

EAEC ravi:

Enamiku inimeste jaoks hõlmab ravi puhkust ja vedeliku ning probiootikumide tarbimist. Tugeva kõhulahtisuse või oksendamisega patsiente tuleb rehüdreerida, juues palju vett või rehüdratsioonilahuseid.

Muude E. coli poolt põhjustatud seedeinfektsioonide ennetuse ja ravinippide kohta loe täpsemalt siit: “Kuidas ennetada E. coli nakkusest ehk kolibakterist põhjustatud seedetrakti infektsioone ja kuidas nende ravi toetada”.

Mikroorganismide hävitamiseks või nende kasvu pärssimiseks kasutatakse tihti ka antibiootikume. Antibiootikume ei soovitata aga kasutada kergetel juhtudel, kuid arstid võivad neid välja kirjutada mõõduka kuni raske haiguse korral.

Uuringud on näidanud, et kõige tõhusamad antibiootikumid enteroaggregatiivse E.coli (EAEC) infektsioonide ravimisel võivad olla asitromütsiin või tsiprofloksatsiin. Kuigi kahjuks on mitmetes uuringutes enteroaggregatiivsete E.coli (EAEC) tüvede puhul teatatud resistentsusest tsiprofloksatsiini suhtes. Kui kumbki antibiootikum ei ole 24 tunni pärast efektiivne, on soovitatav läbida 3-päevane rifaksimiini kuur. 

Kõikvõimalike E. coli nakkuste ennetuseks ja nakkuse edasise leviku vältimiseks on oluline järgida hügieeninõudeid, reageerida kiiresti esmasele nakkusele, hoida oma immuunsüsteem tugev ja tekitada oma seedekulglas heade bakterite ülekaal!

E. coli levik – kuidas E.coli sinuni jõuab ja seedetrakti infektsioone põhjustab

Patogeense E. coli edasikandumine toimub sageli fekaal-suu kaudu. Levinud levikuteed on järgmised: 

• Ebahügieeniline toidu valmistamine.
• Põllumajandustoodete saastumine sõnnikuga väetamisest.
• Põllukultuuride niisutamine saastunud hallvee (hallvesi on olmereovesi (sh pesu-, kümblus- ja köögireovesi) ilma WC-st pärit reoveeta, mis ei sisalda inimeste fekaale) või toorreoveega (toorreovesi on peamiselt vesi, mis sisaldab nii väljaheiteid kui ka tööstuslikke jäätmeid)
• Metssead põllumaal.
• Kanalisatsiooniveega saastunud joogivee otsene tarbimine. 
• Peamised E. coli O157:H7 reservuaarid on piima- ja lihaveised, kes võivad seda bakterit asümptomaatiliselt edasi kanda ning ka väljaheitega väljutada.
• E. coli puhangutega seotud toiduainete hulka kuuluvad seega enamasti toores veisehakkliha, toorpiim, pastöriseerimata juust, pastöriseerimata mahl, toored seemned või spinat, kurk ja teisedki toiduained mis võivad olla ise nakkuse saanud või, siis toidutöötlejate poolt fekaal-suu kaudu saastunud.
• Shiga toksiini tootvat E. colit (STEC), täpsemalt serotüüpi O157:H7, on edastanud ka kärbsed. Niisamuti võib nakatuda otsese kokkupuute kaudu põllumajandusloomadega või lemmikloomadega. Loomade kasvatuskeskkonnas võib leiduda ka õhus lenduvaid osakesi (3).

Kuidas ennetada E. coli nakkusest ehk kolibakterist põhjustatud seedetrakti infektsioone ja kuidas nende ravi toetada

Parim ennetus E.coli nakkuse vältimiseks on selle nakkusallikate vältimine ja fekaal-suu kaudu leviva tsükli häirimine. Kõik allolevad ennetusmeetmed kehtivad eelkõige just reisimisel piiratud ressurssidega riikidesse.

1. Pudelivesi ja hüdreeritus. Kuna selle bakteri edasikandumine on toidu- ja veevarude fekaalne saastumine, siis üks lihtsaim viis nakatumist vältida just reisides, on tehases toodetud pudelivee joomine – see on eriti oluline nii reisijate kui ka sõjaväelaste jaoks –, kuigi see ei pruugi olla teostatav arengumaades, kus on kõige suurem haiguskoormus. Kui nakkus juba käes, siis on piisav vedelikutarbimine kohe eriliselt olulisel kohal.
2. Toidu õige küpsetamine. Lihatooted tuleb korralikult läbi küpsetada vähemalt 70 kraadi juures.
3. Puhtus toidu valmistamisel. Veel üks lihtne viis nakkuse ennetamiseks on enne nende söömist ka puu- ja köögiviljade korralik pudeliveega pesemine ning seejärel nende koorimine. Toitu valmistades on kindlasti alati vaja puhtana hoida nii tööpinnad kui ka töövahendid.
4. Ristsaastumise vältimine. Et vältida ristsaastumist tuleb toored toiduained, eriti liha, hoida valmistoitudest ja muudest toiduainetest eraldi.
5. Toidu hoiustamine. Valmistoitu ei tohi pikka aega hoida soojas. Soovitav on valmistoitu hoida ainult külmkapis ja sealgi mitte rohkem kui 1–2 päeva.
6. Hügieen. Üks tõhus ennetusmeede on mõistagi ka käte pesemine pärast tualeti kasutamist, enne söömist, pärast asjade katsumist ja peale ühiselt kasutatavates ruumides viibimist.
7. Probiootikumid. Et halbadel bakteritel oleks keerulisem sinu seedesüsteemis võimust võtta, oleks hea vähemalt paar nädalat enne kokkupuuteohtu alustada probiootikumide tarvitamist. Siiski, kunagi pole liiga hilja ja viimane aeg probiootikume võtta ongi siis, kui juba oled nakatunud.
8. Immuunsus. Kui sinu immuunsüsteem on tugev, on sinu kehal kordades lihtsam kõikvõimalike sissetungijate vastu võidelda. Seepärast hoolitse oma immuunsüsteemi eest, pakkudes oma kehale piisavalt puhkust (7-9 tundi ööpäevas), ära muretse ega stressa, liigu piisavalt värskes õhus ja söö toitaineterikkaid värskeid toiduaineid. Immuunsuste tugevdamiseks on Ecoshil pakkuda ka mitmeid toidulisandeid ja toitainete komplekse  (2, 13).

Kõikvõimalike E. coli nakkuste ennetuseks ja nakkuse edasise leviku vältimiseks on oluline järgida hügieeninõudeid, reageerida kiiresti esmasele nakkusele, hoida oma immuunsüsteem tugev ja tekitada oma seedekulglas heade bakterite ülekaal!

4. E.coli bakterieemia ehk bakterveresus (ka baktereemia)

E. coli poolt põhjustatud soolevälised infektsioonid on tavaliselt tingitud E. coli liikumisest väljaspoole soolestikku. E. coli baktereemia ehk elujõuliste bakterite esinemine veres ongi sageli esmase E. coli infektsiooni tagajärg, mis esines esialgu teises kohas. 

Kõige sagedamini on E.coli baktereemia just vanemate täiskasvanute kuseteede infektsioonide tagajärg, samas kui haiglaravil olevatel patsientidel tekib baktereemia tõenäoliselt alumiste hingamisteede infektsioonide tagajärjel (1, 7).

Bakterieemia on infektsioon, mis tekib siis, kui bakterid sisenevad vereringesse ja seal levima hakkavad. See võib põhjustada sepsist, keha reaktsiooni infektsioonile (kuigi sepsist ei pruugi põhjustada ainult bakterid vaid ka viirused või seened), mis võib tekitada elundikahjustusi ja hullemal juhul ka halvasti lõppeda. Bakterieemia on tavalisem inimestel, kes on haiglaravil või kellel esinevad ka muud haigusseisundid. See nõuab viivitamatut arstiabi ja antibiootikumravi (1, 7).

Bakterieemia vs. sepsis – kuidas neil vahet teha?

Mõned inimesed kasutavad sõnu bakterieemia (varem septitseemia) ja sepsis (veremürgitus) nii, nagu tähendaksid need sama asja. Kuid tehniliselt on baktereemia infektsioon, mis tekib siis, kui bakterid või muud mikroobid sisenevad vereringesse ja levivad kogu kehas. See võib omakorda vallandada sepsise (veremürgituse), mis on keha reaktsioon infektsioonile (7).

Bakterieemia riskirühmad

Kuigi baktereemia võib ohustada kõiki, on see siiski tavalisem inimestel:

• kes viibivad haiglas või on hiljuti opereeritud (eriti need, kellel on kateetrid või muud intravenoossed manustamisviisid);
• kes on väga vanad või väga noored;
• kes on varem bakterieemiat põdenud;
• kes põevad ka teisi infektsioone või muid kroonilisi haigusseisundeid (nt diabeet või vähk);
• kellel on rasked vigastused, näiteks ulatuslikud põletused või lahtised haavad;
• kellel on nõrk immuunsüsteem (7).

Millised mikroobid võivad bakterieemia põhjustada?

Bakterieemiat võivad põhjustada peaaegu igat tüüpi mikroobid. Kõige sagedamini vastutavad selle eest aga bakterid nagu:

• Staphylococcus aureus.
• Streptococcus pneumoniae.
• E. coli (7).

Bakterieemia võib põhjustada sepsist, mis on eluohtlik meditsiiniline hädaolukord. See võib põhjustada koekahjustusi, elundipuudulikkust ja olla letaalne (3, 7).

Kuidas bakterieemia tekib ehk kuidas E. coli vereringesse pääseb?

Viirused, seened ja bakterid nagu E. coli võivad vereringesse sattuda mitmel viisil, näiteks:

• Hamba abstsess. Hamba abstsess on bakteriaalse infektsiooni põhjustatud mädatasku. Abstsess võib erinevatel põhjustel tekkida erinevates hamba lähedal asuvates piirkondades. Juure tipus tekib periapikaalne abstsess. Parodontaalne abstsess tekib igemetes hambajuure küljel.
• Mikroobid meditsiiniseadmetel (nt kirurgilised tööriistad ja nõelad).
• Neeruinfektsioon.
• Kopsupõletik.
• Nahahaavandid või muud haavad.
• Kuseteede infektsioon ja põiepõletik.
• Inimestel, kellel on bakterveresus varem olnud  ja kes on paranenud, on selle esinemine tõenäolisem ka tulevikus (7).

Tavaliselt suudab sinu keha väikese arvu mikroobidega ise hakkama saada ja need täielikult loomulikul teel kehast eemaldada. Kuid kui mikroobid jätkavad kasvamist ja levikut, võib see põhjustada bakterieemiat, mis võib soodustada ka bakterite mujale edasi levimist (7).

Millised on bakterieemia tunnused?

Bakterieemia on meditsiiniline hädaolukord. Seega ole märkidest teadlik ja helista tervishoiuteenuse osutajale kohe, kui märkad mõnda järgmistest bakterieemia varajastest sümptomitest:

• Kõrge palavik
• Külmavärinad
• Nõrkus
• Higistamine
• Vererõhu langus (7).

Bakterieemia ravi

Et vältida seisundi halvenemist sepsiseks, siis nõuab bakterieemia viivitamatut ravi. Bakterite põhjustatud infektsioone ravitakse antibiootikumidega. Vajalik antibiootikumi tüüp sõltub aga juba infektsiooni põhjustanud bakterite tüübist. Kui selle põhjustajaks on viirus või seen, koosneb ravi viiruse- või seenevastastest ravimitest. Sinu tervishoiuteenuse osutaja võib samuti soovitada nakatunud piirkonnast vere ja vedeliku äravoolu.

Tõhusa ravi korral tunnevad inimesed endid paremini juba nädalate või kuude pärast. Tõsisemad juhtumid võivad võtta kauem aega (7).

Bakterieemia tekkeriski vähendamine ja ennetus

Bakterieemia tekkimise võimalust saad vähendada, kui:

• Hoiad kõik haavad puhtad ja kaetud.
• Järgides oma tervishoiuteenuse osutaja juhiseid, hoolitsed hästi kõigi haigusseisundite eest.
• Pesed korrapäraselt käsi (7).

Kõikvõimalike E. coli nakkuste ennetuseks ja nakkuse edasise leviku vältimiseks on oluline järgida hügieeninõudeid, reageerida kiiresti esmasele nakkusele, hoida oma immuunsüsteem tugev ja tekitada oma seedekulglas heade bakterite ülekaal!

Kas bakterieemia on nakkav?

Bakterieemiat ei saa teistele inimestele levitada, küll aga levivad mikroobib ise kergesti, seega on baktereemia korral oluline sage kätepesu (7).

Bakterieemia on infektsioon, mis tekib siis, kui mikroobid satuvad vereringesse ja seal levivad. See on tõsine seisund, mis nõuab viivitamatut arstiabi ja ka antibiootikumravi. Haigestumise riski saad vähendada, kui pesed korralikult käsi, hoolitsed korralikult haavade eest ja haldad korralikult ka oma teisi seisundeid (7).

5. E.coli ja meningiit ehk ajukelmepõletik

Enamiku E. coli meningiidi juhtudest põhjustab selle tüvi E. coli K1 ja see esineb peamiselt vastsündinutel või alla 3 kuu vanustel imikutel. Vanemad lapsed ja täiskasvanud ei haigestu E. coli meningiiti peaaegu kunagi, välja arvatud juhul, kui neil on terviseprobleeme, mis pärsivad nende immuunsüsteemi, või kui neil on olnud peavigastus või peaoperatsioon, et bakterid peahaava kaudu siseneda saaksid. Bakteriaalne meningiit võib ilmneda ka inimestel, kellel on šunt (seade liigse vedeliku väljajuhtimiseks aju ümbrusest rõhu vähendamiseks). 

Imikute infektsioon võib tekkida sünnituse ajal või haiglas või kodus omandatud bakterite tõttu. Suurem haigestumise risk on enneaegsetel ja väikese sünnikaaluga imikutel. Sünnituse ajal viib meningiidini vastsündinu soolte koloniseerimine nende tüvedega, mis esinevad ema vagiinas, põhjustades algselt eelpool kirjeldatud baktereemiat (3, 4).

Bakteriaalse meningiidi sümptomid

• Vastsündinud. E. coli meningiidiga vastsündinutel on palavik ja või ebanormaalsed neuroloogilised nähud. Muud vastsündinute meningiidi sümptomid on naha ja/või silmavalgete kollasus, isupuudus, hingamishäirete perioodid (hingamise seiskumine vähemalt 10 sekundiks) ja loidus.
• Alla 1 kuu vanused. Alla 1 kuu vanustel laste peamised sümptomid on ärrituvus, letargia, oksendamine, isutus ja krambid.
• Üle 4 kuu vanused. Üle 4 kuu vanuste sümptomiteks on kaela jäikus, palavik ja pinges või punnis lõge (luustumata piirkond koljuluude vahel), mis tekib siis, kui vedelik koguneb koljuõõnde või kui rõhk ajus suureneb.
• Vanemad lapsed ja täiskasvanud. E. coli ägeda meningiidiga vanematel lastel ja täiskasvanutel võivad tekkida peavalu, oksendamine, segasus, letargia, krambid ja palavik (15).

Kui levinud on E.coli meningiit

Näiteks Ühendkuningriigis ja Iirimaal oligi kuni umbes 1983. aastani kõige levinum vastsündinute meningiidi põhjustaja just E.coli, kuid sellest ajast alates on levinud teine ​​liik, B-rühma streptokokk meningiit. Hinnanguliselt põhjustab E. coli umbes 20% vastsündinute meningiidi juhtudest, kuid vähem kui 2% kõigis teistes vanustes meningiidi juhtudest. Arengumaades on E. coli palju olulisem meningiidi põhjustaja (3, 4).

E.coli meningiidi ravi

E. coli meningiiti saab edukalt ravida antibiootikumidega, kuid kõik bakteriaalsed meningiidid, eriti vastsündinutel ja enneaegsetel imikutel on tõsised. Kuigi 85% haigestunud imikutest paranevad, ei ole täiusliku paranemise tõenäosus nii suur kui tavalisemate meningiidivormide puhul, mis kipuvad esinema vanematel imikutel ja lastel. Tulevikus võib E. coli meningiidi ennetamine vastsündinutel olla võimalik tulevaste emade vaktsineerimisega, kuid siiani pole vaktsiini välja töötatud (3, 4).

Siiski saab kõikvõimalike E. coli nakkuste riski ja edasist levikut vähendada järgidides hügieeninõudeid, reageerides kiiresti esmasele nakkusele, hoides oma immuunsüsteem tugev ja tekitades oma kuseteedes ja seedekulglas heade bakterite ülekaal!

Millised bakterid võivad veel bakteriaalset meningiiti põhjustada?

Kuna haigusprotsess, haigestunute tüüpiline vanus ja terviseprobleemid ning tulemused on sarnased, siis rühmitatakse E. coli meningiit sageli kokku teiste bakterite poolt põhjustatud meningiitidega. Meningiiti põhjustavad patogeenid hõlmavad endas järgmisi baktereid:

• Proteus
• Klebsiella
• Citrobakter
• Salmonella
• Pseudomonas
• Serratia
• Achromobacter
• Flavobacterium ja Chryseobacterium
• Bacteroides
• E. coli, mis on on nendest vormidest kõige levinum (3, 4, 15).

6. E. coli võimalik roll kolorektaalvähi ehk jämesoolevähi korral

Mõned E. coli tüved sisaldavad aineid, mis toodavad kolibaktiini – ainet, mis kahjustab DNA-d. Seesama kolibaktiin võib aga DNA-d kahjustades põhjustada ka rakkude vananemist või vähki. 

Tavaliselt takistab E. coli jõudmist enterotsüütide (peensoole epiteelirakud ehk soole pinda katvad rakud) pinnale limaskesta barjäär. Põletiku korral lima ehk mutsiini tootmine aga väheneb. Seega, ainult siis, kui ka mõni muu põletikuline seisund esineb koos E. coli infektsiooniga, on bakter võimeline toimetama kolibaktiini enterotsüütidesse ja seal tuumorigeneesi soodustama (3).

7. E. coli ja kopsupõletik

Ka E. coli kopsupõletikku seostatakse sageli just baktereemiaga (infektsioon on levinud verre), kus soole limaskesta membraani kahjustus võib põhjustada nakkuse lokaalset kudede invasiooni ja seejärel baktereemiat, põhjustades E.coli sissetungi ka kaugematesse kudedesse ja infektsiooni hoopis väljaspool seedetrakti. Seega, vaatamata seedeprobleemide või kuseteede põletike sümptomite puudumisele, võib infektsioon pärineda ka varjatud gastrointestinaalsest allikast, kuna see on seedetraktis tavaliselt esinev bakter. 

E. coli kopsupõletik ja P. aeruginosa kopsupõletik esinevad tavaliselt vaid krooniliselt haigetel patsientidel ja eakamatel (keskmine vanus 76 aastat) kellel on rohkem kaasuvaid haigusi. Samuti on täheldatud, et E. coli kopsupõletik on ülekaalus just meeste seas. E. coli kopsupõletiku potentsiaalsed riskitegurid on alkoholism, suhkurtõbi ja kroonilised kopsu- või südamehaigused (5, 6).

E. coli kopsupõletiku sümptomid

Tavaliselt esineb E coli kopsupõletikku põdevatel patsientidel palavik, õhupuudus, suurenenud hingamissagedus, suurenenud hingamisteede sekretsioon, suurenenud mädane hingamisteede sekretsioon ja ragisev hingamine, mis on põhjustatud liigsest vedelikust (eritisest) hingamisteedes. Paljud patsiendid vajavad hingamisel abi (intubatsioon) (15).

E. coli kopsupõletiku ravi

E coli kopsupõletik nõuab hingamise toetamist, piisavat hapnikuga varustamist ja antibiootikume, nagu kolmanda põlvkonna tsefalosporiine või fluorokinoloone (15).

Kõikvõimalike E. coli nakkuste ennetuseks ja nakkuse edasise leviku vältimiseks on oluline järgida hügieeninõudeid, reageerida kiiresti esmasele nakkusele, hoida oma immuunsüsteem tugev ja tekitada oma seedekulglas heade bakterite ülekaal!

8. E. coli ja prostatiit ehk eesnäärme põletik

Prostatiit on eesnäärme põletik või infektsioon ja haigusseisundite rühm, mis hõlmab ägedat ja kroonilist bakteriaalset prostatiiti ja kroonilist vaagnavalu sündroomi. Prostatiit võib põhjustada infektsiooni, põletikku ja valu eesnäärmes. Mehed, kellel on asümptomaatiline põletikuline prostatiit, ei koge aga mingeid sümptomeid. Äge prostatiit on meditsiiniline hädaolukord. Eesnäärme põletik võib põhjustada valu kõhus, suguelundites või alaseljas, urineerimisprobleeme või palavikku/külmavärinaid.

Eesnääre asub sinu põie all, pärasoole ees ja ureetra (toru, mis viib pissi ja sperma kehast välja) jookseb läbi eesnäärme keskosa. Kui sul on üks neljast prostatiidi tüübist, läheb eesnäärme kude paiste, hellaks ja ärrituvaks. Prostatiiti võivad põhjustada kuseteede infektsioonid ja muud bakteriaalsed infektsioonid kuid mõnikord ei olegi otsest põhjust. 

Prostatiidi ehk eesnäärmepõletiku tüübid

1. Äge bakteriaalne prostatiit. Ägeda bakteriaalse infektsiooni korral põhjustab ägedat prostatiiti bakteriaalne nakkus, mis tekib äkitsi. Sümptomiteks on palavik ja külmavärinad, millega kaasneb enamasti ka valulik ja sagedane urineerimine või urineerimisraskused. Äge bakteriaalne prostatiit nõuab meditsiinilist ravi antibiootikumidega. 
2. Krooniline bakteriaalne prostatiit. Ka seda tüüpi prostatiiti põhjustavad bakterid. Sümptomid võivad aga ilmneda järk-järgult ja ravi võib võtta kauem aega. Erinevalt ägedast bakteriaalsest prostatiidist ei põhjusta krooniline bakteriaalne prostatiit tavaliselt palavikku ega külmavärinaid. Siiski esinevad sümptomid nagu valu pissimisel või urineerimisraskused.
3. Krooniline mittebakteriaalne põletikuta prostatiit ehk krooniline vaagnavalu sündroom. See on kõige levinum prostatiidi tüüp, mida esineb ligikaudu 1 mehel 3-st. Nii nagu viitab ka selle nimi, põhjustab seda tüüpi prostatiit kroonilist valu vaagnas, kõhukelmes (munandi ja pärasoole vaheline ala) ja suguelundites. Kroonilise mittebakteriaalse põletikuta prostatiidi korral võib valu võib kesta kuid või aastaid, aga see ei ole infektsioon.
4. Mittebakteriaalne prostatiit (asümptomaatiline põletikuline prostatiit ehk kaebuseid mittepõhjustav põletikuline prostatiit). See seisund põhjustab eesnäärme põletikku, kuid ei põhjusta sümptomeid. Seda tüüpi prostatiit avastataksegi tavaliselt alles pärast teiste sümptomite põhjuste leidmiseks tehtud teste. See tüüp ei vaja ravi ega ole ka infektsioon (7).

Prostatiidi ehk eesnäärmepõletiku sümptomid

Prostatiidi sümptomid sõltuvad selle tüübist ja põhjusest. Nii ei pruugigi need, kellel on mittebakteriaalne prostatiit, kogeda mingeid sümptomeid. Ülejäänud kolmel prostatiidi tüübil on sümptomid, nagu näiteks:

• Valu alakõhus, suguelundites või kõhukelmes. Valu võib levida ka alaselga.
• Sage urineerimise tung.
• Äkiline urineerimise tung.
• Valu urineerimise ajal (düsuuria) või raskused urineerimisel.
• Uriinijuga, mis vahepeal peatub ja algab uuesti.
• Veri uriinis (hematuria).
• Veri spermas (hematospermia).
• Valu seksuaalvahekorra ajal (düspareunia).
• Valulik ejakulatsioon.
• Erektsioonihäired.
• Äge bakteriaalne prostatiit põhjustab gripilaadseid sümptomeid nagu palavik, lihasvalud ja külmavärinad (7).

Ülaltoodud sümptomite esinemisel võta ühendust oma terviseteenuse osutajaga.

Mis põhjustab prostatiiti? Mittebakteriaalse ja bakteriaalse prostatiidi põhjused

Erinevat tüüpi prostatiidi põhjused on erinevad. Mõnikord pole põhjus teada ja mõnikord on kohe selge, et põhjus on bakteriaalne infektsioon.

Mittebakteriaalse prostatiidi põhjused

Kroonilise vaagnavalu sündroomi potentsiaalsed soodustajad on järgmised:

• Autoimmuunhaigused.
• Vaagnapõhja lihaste kahjustus.
• Vaagnanärvi ärritus või põletik.
• Stress.

Oluline on märkida, et kroonilist vaagnavalu sündroomi ega ka mittebakteriaalset prostatiiti ei põhjusta kohe kindlasti mitte bakterid.

Bakteriaalse prostatiidi põhjused

Prostatiidi bakteriaalsed vormid tekivad bakteriaalse infektsiooni nagu ka E. coli nakkuse tagajärjel. Bakterid võivad sattuda eesnäärmesse läbi ureetra või siis, kui uriin voolab tagasi (vesikoureteraalne refluks ehk uriini tagasipaiskumine kusepõiest kusejuhasse). Viimast juhtub küll sagedamini väikelastel (sest põielihas on veel täielikult välja arenemata) ja just tüdrukutel /4 korda sagedamini, aga võib juhtuda ka täiskasvanutel. Prostatiidi ehk eesnäärmepõletiku bakteriaalsete vormide võimalikud põhjused on järgmised:

• Kusepõie infektsioonid või põiekivid.
• Sugulisel teel levivad infektsioonid.
• Kuseteede kateetri kasutamine (toru, mis juhib uriini põiest välja).
• Eesnäärme biopsia tegemine.
• Eesnäärme kivid.
• Uriinipeetus või kuseteede ummistus.
• Kuseteede infektsioonid.
• Vaagnapiirkonna vigastus.
• Mõned bakteriaalse prostatiidi riskifaktorid võivad hõlmata:
  • Sagedased kuseteede infektsioonid või hiljutine põieinfektsioon.
  • Varasemalt esinenud prostatiit.
  • Kuseteed on füsioloogiliselt teisiti arenenud.
  • Kateetri kasutamine.
  • Närvikahjustusega või vaagnatraumaga inimestel võib olla suurem risk kroonilise vaagnavalu sündroomi tekkeks (7).

Kui meesterahvas on üle 50-aastane ja tal on eesnäärme suurenemine (eesnäärme healoomuline hüperplaasia), suureneb ka igat tüüpi prostatiidi risk (7).

Prostatiidi mittebakteriaalsete ja bakteriaalsete vormide ravi

Kuigi prostatiit võib põhjustada ebameeldivaid sümptomeid, on hea uudis prostatiidi kohta see, et tavaliselt tunned õige ravi korral peagi kergendust. Sest see ei ole normaalne, kui tunned valu pärasooles ja suguelundites ja nende ümber või koged pissimises muutusi. Seda tüüpi sümptomite korral peaks alati hakkama kohe esimesel võimalusel abi otsima. Prostatiidi ravi varieerub sõltuvalt põhjusest ja tüübist. Mittebakteriaalne prostatiit näiteks ravi ei vajagi ja möödub iseenesest.

Antibiootikumid ravivad enamikku bakteriaalse prostatiidi juhtudest. Ning kuigi ravi on keerulisem, tunnevad ka enamik kroonilist vaagnavalu sündroomi põdevad inimesed pärast ravi, mis hõlmab sümptomitele mitmekülgset lähenemist (UPOINT-süsteem, mis on iga patsiendi erisusi arvesse võttev raviviis) end paremini. Kui sa ei tunne ravist leevendust, tee koostööd oma teenusepakkujaga seni, kuniks end paremini tunned. Nad võivad tagada, et prostatiit ei mõjuta sinu elukvaliteeti.

Prostatiidi mittebakteriaalsete vormide ravi

Kroonilise vaagnavalu sündroomi korral kasutatakse erinevaid meetmeid. Ameerikas näiteks kasutatakse selleks UPOINT-nimelist süsteemi, et klassifitseerida sümptomid kuute kategooriasse ning kus teenusepakkuja kasutab sümptomite raviks korraga mitut ravi. Ligikaudu 80% kroonilise vaagnavalu sündroomiga inimestest paraneb UPOINT-süsteemiga. Süsteem keskendub järgmistele sümptomitele ja nende ravile:

• Kuseteed: ravimid, nagu tamsulosiin (Flomax®) ja alfuzosiin (Uroxatral®) lõdvestavad eesnäärme ja põie ümber olevaid lihaseid, et parandada uriinivoolu.
• Psühholoogiline: siin võib aidata stressi juhtimine. Mõned inimesed saavad näiteks kasu nõustamisest või ravimitest ärevuse, depressiooni ja katastrofiseerimise korral (ülereageerimine väiksematele stressidele ja asjade hullemaks mõtlemine, mis on levinud kroonilise valuga inimestel).
• Eesnääre: paistes ja põletikulise eesnäärme leevendamiseks kasutatakse selles süsteemis kvertsetiini ja mesilaste õietolmu toidulisandeid.
• Infektsioon: mõned tervishoiuteenuse osutajad kasutavad ravi osana ka antibiootikume.
• Neuroloogiline: sedasorti valu võib endas hõlmata fibromüalgiat või valu, mis ulatub jalgadesse, kätesse või selga. Neuroloogilise valu leevendamiseks kasutatakse retsepti alusel väljastatavaid valuvaigisteid, nagu amitriptüliini (Elavil®) ja gabapentiini (Gralise®).
• Hellus: vaagnapõhja füsioteraapia võib hõlmata müofastsiaalset vabastamist (õrn massaaž pingul vaagnapõhjalihaste pingete leevendamiseks). See ravi võib lihasspasme vähendada või siis need täielikult kõrvaldada.

Prostatiidi bakteriaalsete vormide ravi

Eesnäärmepõletiku bakteriaalseid vorme ravitakse peamiselt antibiootikumidega. Aga, kuigi antibiootikumid võivad tappa baktereid, mis põhjustavad prostatiidi bakteriaalset tüüpi, siis näiteks erinevate E. coli tüvede antibiootikumide tundlikkus on väga erinev. 

Ägeda bakteriaalse prostatiidiga inimesed võivad antibiootikume vajada 14-30 päeva. Mõned inimesed vajavad antibiootikume haiglas intravenoosselt. Vajalik võib olla operatsioon eesnäärme abstsessi tühjendamiseks, kuid see on haruldane. Kroonilise bakteriaalse prostatiidi ravi on aga keerulisem. Sellisel juhul vajab enamik inimesi antibiootikume 4–12 nädalat. Kui see lähenemine ei tööta ja sümptomid taastuvad, võib teenusepakkuja määrata korduva infektsiooni vältimiseks väikeses annuses antibiootikumi.

Prostatiidi ehk eesnäärmepõletiku kodune ravi

Enne prostatiidi iseseisvat kodust ravi peaksid kindlasti alati pöörduma tervishoiuteenuse osutaja poole. Kuid koos muu raviga võivad ka nemad soovitada täiendavat kodust ravi, mida oma sümptomite leevendamiseks kodus teha saad. See võib hõlmata järgmist:

• Joo palju vedelikku, et püsida hüdreeritud.
• Põletiku ja ebamugavustunde leevendamiseks võib võtta käsimüügis olevaid valuvaigisteid (nt ibuprofeen).
• Proovi vältida vürtsikaid või happelisi toite ja kofeiini või alkoholi sisaldavaid jooke (mis kõik võivad põhjustada dehüdratsiooni).
• Valu leevendamiseks tee sooja vanni (istumisvanni) või paigalda alaseljale soojenduspadi.
• Kui tunned valu, siis istu sõõrikukujulisel padjal ja väldi valu põhjustavaid tegevusi nagu näiteks jalgrattasõit (7).

Kõikvõimalike E. coli nakkuste ennetuseks ja nakkuse edasise leviku vältimiseks on oluline järgida hügieeninõudeid, reageerida kiiresti esmasele nakkusele, hoida oma immuunsüsteem tugev ja tekitada oma kuseteedes ja seedekulglas heade bakterite ülekaal!

Kas prostatiit võib mööduda ka iseenesest?

Kui bakteriaalne infektsioon põhjustab prostatiiti, ei kao see iseenesest ja vajad infektsioonist vabanemiseks ravimeid. Kuid kui sul on krooniline vaagnavalu sündroom või mittebakteriaalne prostatiit, võivad põletik ja hellustunne tõepoolest taanduda ka ilma ravimiteta. Aga selleks, et teada milline eesnäärme põletiku tüüp sul on, peaksid esmalt siiski konsulteerima oma tervishoiuteenuse osutajaga (7).

Kas rohke vee joomine aitab prostatiidi vastu?

Lisavedelike joomine võib aidata sagedamini pissil käia, mis eemaldab kehast ka bakterid, seega vastus on jah – lisavedelike joomine tõepoolest aitab. Kuid kindlasti ei tohiks seda teha arstiabi asendamise eesmärgil. Aga milline oleks eesnäärme põletiku korral just see parim jook?

Kuna hüdreeritud püsimine ei ole kasulik mitte ainult eesnäärme tervisele, vaid ka üldisele tervisele, siis joogid nagu vesi, roheline tee ja kofeiinivabad joogid – on kõik hüdratsiooni säilitamiseks head valikud (7).

Prostatiidi ennetus

Infektsiooni levikut eesnäärmesse takistab kõige paremi kiire kuseteede infektsiooni ravi. Kui oled seksuaalselt aktiivne, kasuta iga seksuaalvahekorra ajal kondoomi. Ohutu seks võib ära hoida sugulisel teel levivatest haigustest põhjustatud prostatiiti.

Pöördu tervishoiuteenuse osutaja poole kohe, kui sul on valu kõhukelmes või kui tavapärases urineerimises esineb muutusi. Seda seetõttu, et juhul kui sul ongi prostatiit, võib see ära hoida selle süvenemist (7).

Prostatiit on tavaline ja mõnikord valulik seisund, mis võib tabada mehi igas eas. Kuna prostatiidi põhjuseid ja tüüpe võib olla mitmeid, siis on kahjuks selle haigusega seoses ka palju segadust ja pole olemas ravi, mis sobiks kõigile ühtviisi. Seetõttu ongi oluline esmalt välja selgitada, mis tüüpi on just sinu prostaitiit ja järgida siis oma tervishoiuteenuse osutaja raviplaani.

9. E. coli ja vaagnapõletik

Vaagnapõletik on tõsine infektsioon emakas, munajuhades ja/või munasarjades, mis areneb välja siis, kui teatud tüüpi bakterid tupest suguelunditesse levivad. Ravimata sugulisel teel levivate infektsioonide bakterid ongi vaagnapõletiku kõige levinumaks põhjuseks. Kuid vaagnapõletikku võivad põhjustada ka tupes tavaliselt leiduvad bakterid.

Vaagnapõletiku korral võib valu endast tunda anda alakõhus või vaagnas. Samuti võib tupest esineda ebatavalist voolust. Raskematel juhtudel võib vaagnapõletik põhjustada püsivaid kahjustusi reproduktiivorganitele ja takistada ka rasestumist. Parim viis vaagnapõletiku ennetuseks on suguhaiguste ennetus ja korralik ravi (8).

Vaagnapõletiku sümptomid

Alati ei pruugigi vaagnapõletik endast teada anda. Või, siis võivad sümptomid olla väga kerged või peaaegu märkamatud. Kuid vaagnapõletiku sümptomid võivad alata ka ootamatult ja hõlmata endas:

• Vaagnapõletiku korral on valu või hellust peamiselt tunda just alakõhus või vaagnapiirkonnas ning see ongi vaagnapõletiku kõige levinum sümptom. Piirkond võib tunduda hell ja valulik, või siis võib valu olla tuim. Samuti võid seksi ajal tunda valu sügaval vaagnas.
• Ebanormaalset eritis tupest, mis on tavapäratu värviga (enamasti kollane või roheline) ja ebatavalise lõhnaga.
• Külmavärinaid või palavikku.
• Iiveldust ja oksendamist.
• Valu seksi ajal.
• Põletustunnet pissimisel.
• Ebaregulaarseid menstruatsioone või määrimist või krampe kogu kuu jooksul (8).

Kui märkad ülaltoodud sümptomeid, pöördu koheselt oma tervishoiuteenuse osutaja poole. 

Kui kaua kulub vaagnapõletiku sümptomite ilmnemiseks?

Kui põhjuseks on ravimata gonorröa või klamüüdia, võib vaagnapõletiku väljakujunemine kesta mõnest päevast mõne nädalani. Kui see on aga põhjustatud millestki muust, võib infektsiooni ilmnemiseks kuluda mitu kuud (8).

Mis põhjustab vaagnapõletikku?

Vaagnapõletikku põhjustavad suguelunditesse sisenevad bakterid. Need bakterid liiguvad tupest emakakaela kaudu üles emakasse, munajuhadesse ja munasarjadesse. Tavaliselt, kui bakterid tuppe sisenevad, hoiab emakakael nende levikut sügavamale teistesse suguelunditesse. Siiski võib mis iganes tüüpi infektsioon emakakaela häirida ja takistada sellel oma funktsiooni täitmast.

Suurem osa vaagnapõletiku juhtudest (üle 85 protsendi) on põhjustatud sugulisel teel levivatest patogeenidest või bakteriaalse vaginoosiga seotud patogeenidest. Vaagnapõletikku võivad põhjustada mitut tüüpi bakterid, kuid kaks kõige levinumat infektsiooni põhjustajat on gonorröa ja klamüüdia. Need kaks sugulisel teel levivat haigust põhjustavadki enamiku kõigist vaagnapõletiku juhtudest. Seega saab enamik inimesi vaagnapõletiku kaitsmata seksi kaudu. Seks võimaldab bakteritel siseneda reproduktiivsüsteemi, kus nad võivad nakatada organeid. Kõige sagedamini esineb vaagnapõletikku just noortel, 15–25-aastastel naistel (8).

Vähem kui 15 protsenti ägedatest vaagnapõletiku juhtudest on aga seotud enterobakterite (nt Escherichia coli ehk E.coli, Bacteroides fragilis, B-rühma streptokokid ja Campylobacter spp) või hingamisteede patogeenidega (nt Haemophilus influenzae, Streptococcus pneumoniae, A-rühma streptokokid ja Staureusoccus), mis on koloniseerinud alumised suguelundid (8, 9).

Bakterid, sealhulgas ka E. coli võivad reproduktiivorganitesse sattuda pärast:

• sünnitust;
• vaagnapiirkonna kirurgiat;
• teise infektsiooni (nt pimesoolepõletik, divertikuliit, kasvaja) leviku tagajärjel;
• raseduse katkemist;
• raseduse vältimiseks mõeldud emakasisese vahendi paigaldust (risk on kõrgeim mõne nädala jooksul pärast paigaldust).

Vaagnapõletiku riskifaktorid

Vaagnapõletiku tekkeks on suurem risk:

• kui inimesel on sugulisel teel leviv infektsioon, eriti gonorröa või klamüüdia;
• kui on palju seksuaalpartnereid või on partner, kellel on olnud mitu partnerit;
• vaagnapõletik on varem esinenud;
• kui inimene on seksuaalselt aktiivne ja noorem kui 25 aastat;
• kui on olnud munajuhade ligeerimine või muu vaagnaoperatsioon (8).

Kas vaagnapõletikuga võivad kaasneda tüsistused?

Mida kauem vaagnapõletik kestab, seda tõsisemaks võivad muutuda ka selle tagajärjed ja infektsioon võib põhjustada munajuhade sees armkoe moodustumist. Armid aga võivad põhjustada mitmeid teisi probleeme, sealhulgas:

• Kroonilist vaagnavalu. Pikaajaline vaagnavalu on kõige levinum tüsistus. Ühe uuringu kohaselt tekib krooniline vaagnavalu umbes 20% inimestest.
• Emakavälist rasedust. Armistumine võib takistada viljastatud munaraku liikumist emakasse. Emakavälise raseduse esinemissagedus vaagnapõletikuga inimestel on palju suurem kui inimestel, kellel seda pole.
• Viljatust. Kuni 10% vaagnapõletikuga naistest kaotab võime rasestuda, kuna armkude blokeerib nende munajuhasid ja takistab munaraku vabastamist. Kui aga munarakk ei pääse läbi munajuha, ei saa sperma seda ka viljastada. 
• Abstsessi. Abstsess ehk mädanik on piiristunud mädakogum.

Vaagnapõletiku ravi

Vaagnapõletiku raviks määratakse tavaliselt suukaudseid antibiootikume ning ravi peaks saama ka partner.

Vaagnapõletiku ennetus

Kuna enamasti tuleneb vaagnapõletik suguhaigustest, siis ongi selle esmaseks ennetuseks turvalise seksi praktiseerimine ja seksuaalpartnerite piiramine.  

Mõnikord ei ole aga vaagnapõletik tingitud sugulisel teel levivast infektsioonist ja võib tuleneda tavalistest vaginaalsetest bakteritest, mis suguelunditesse edasi liiguvad. Siin on oluline praktiseerida kõiki samu kuseteede infektsioonide ennetusmeetmeid, milledest siin loos juba ka varem kirjutasime ja millede kohta leiad veelgi põhjalikumat lugemist siit (8).

Kõikvõimalike E. coli nakkuste ennetuseks ja nakkuse edasise leviku vältimiseks on oluline järgida hügieeninõudeid, reageerida kiiresti esmasele nakkusele, hoida oma immuunsüsteem tugev ja tekitada oma kuseteedes ja seedekulglas heade bakterite ülekaal!

Vaagnapõletik on suguelundite infektsioon. Tavaliselt põhjustavad seda sugulisel teel levivad infektsioonid, nagu gonorröa või klamüüdia, aga harvadel juhtudel võivad seda põhjustada ka bakterid nagu E.coli. Kui märkad vaagnapõletiku sümptomeid, nagu valu alakõhus, siis pea nõu oma tervishoiuteenuse osutajaga, sest vaagnapõletiku tüsistuste, näiteks viljatuse vältimiseks on varajane ravi võtmetähtsusega. Ravi peaks saama ka partner. Kõige parem viis vaagnapõletiku vältimiseks on kaitsevahendite kasutamine (8).

10. E. coli ja sapipõie infektsioon ehk sapipõiepõletik ehk koletsüstiit

Koletsüstiit on põletik sapipõies, väikeses pirnikujulises organis, mis asub sinu maksa all ja salvestab maksa poolt toodetud sappi. Aitamaks sinu peensoolel rasvu seedida, saadab sapipõis pärast söömist väikeste torujuhtmete kaudu, mida nimetatakse sapiteedeks, sapi peensoolde. Infektsioon või obstruktsioon ehk takistus sapipõies või sellega ühendatud sapiteedes võib aga selle sees põletikku, valu ja turset põhjustada (11).

Sapipõiepõletiku ehk koletsüstiidi erinevad tüübid

Põletik sapipõies võib olla äkiline reaktsioon kiireloomulisele probleemile või, siis aeglane reaktsioon pikaajalisele seisundile. See ongi erinevus ägeda koletsüstiidi ja kroonilise koletsüstiidi vahel. Tavaliselt on nii kroonilise kui ka ägeda koletsüstiidi põhjuseks sapikivid (kalkuloosne koletsüstiit) ja seetõttu ongi enamik juhtumeid “kalkuloossed” (11).

Sapipõiepõletik võib olla:

• äge (äkiline ja kiireloomuline);
• krooniline (aeglane ja pikaajaline);
• kalkuloosne koletsüstiit (seotud sapikividega);
• akalkuloosne koletsüstiit (ei ole seotud sapikividega) (11).

Koletsüstiidi sümptomid ja põhjused

Ägeda koletsüstiidi sümptomid:

• Valu ülakõhus, eriti kõhu paremas ülaosas, mis võib levida ka paremale abaluule või seljale. Sapipõievalu kasvab kiiresti haripunktini ja võib olla vägagi tõsine. Valu võib tunduda tuim, terav või kramplik ning võib sügavalt hingates olla ka hullem. 
• Iiveldus ja oksendamine on tugeva sapipõie valu korral tavalised, kuid vanematel inimestel võivad sümptomid olla kergemad. Eakamatel võivad tekkida hoopis vaid ebamäärane isutus või halb enesetunne.
• Palavik üle 37,7 kraadi võib esineda kuni kolmandikul ägeda koletsüstiidiga inimestel. Palavik võib viidata infektsioonile või raskemale põletikule. Ka see on vanematel inimestel vähem levinud.
• Täiendavad sümptomid võivad hõlmata:
  • Kõhu turset (puhitust) ja hellust.
  • Kõhulihaste jäikust paremal küljel.
  • Nõrkust ja väsimust ning seda eriti vanematel inimestel (11).

Kroonilise koletsüstiidi tavalised sümptomid:

Kroonilise sapipõiepõletiku sümptomid on tavaliselt vähem tõsised ning need tulevad ja lähevad. Pärast rikkalikku või rasket sööki võib esineda ka kõhuvalu koos iiveldusega. See on nii seepärast, et rasvased toidud vajavad seedimiseks rohkem sappi ning seedesüsteem annab sapipõiele märku, et see saadakski rohkem sappi, mis aga suurendab sapipõies rõhku. Sellist valu võib tunda peale sööki mõne tunni jooksul (11).

Koletsüstiidi põhjused

Nii kroonilise kui ka ägeda koletsüstiidi kõige levinum põhjus on sapiteid blokeerivad sapikivid, mis on kivistunud sapijääkide tükid. Tavaliselt moodustuvad need sapipõie põhjas, kuid võivad ka ringi rännata. Mõnikord võivad need sapijuhasse või sapipõie avasse kinni jääda. See põhjustab sapi tagasivoolu sapipõide ja võib põhjustada sapipõie põletikku.

Kuigi ummistust põhjustav sapikivi on kõige levinum põhjus, miks sapivool võib aeglustada ja sapipõide tagasi tõusta, võib see juhtuda ka muudel põhjustel. Näiteks:

• Sapiteede kitsendus. Sapiteede kroonilist põletikku põhjustavad sapiteede haigused võivad lõpuks viia armkoe tekkeni, mis sapijuhasid ahendavad. See võib takistada sapi väljavoolu.
• Sapiteede düskineesia. See on funktsionaalne sapipõie haigus, mis mõjutab sapipõie motoorikat või lihaste aktiivsust. See tähendab, et sapipõis ei tõmbu piisavalt kokku, et piisavalt sappi välja viia.
• Sapi staas. Sapivool võib seiskuda ka kroonilise maksahaiguse või pikaajalise parenteraalse toitumise tõttu, kuna kui toitmine toimub intravenoossselt ja toit juhitakse seedesüsteemist mööda, siis pole sappi vaja. 
• Kasvaja. Harvadel juhtudel võib ka kasvaja sapipõies või sapiteedes sapi väljavoolu takistada.
• Hapnikunälgus ehk isheemia, mis on sageli reaktsioon kriitilisele haigusele või traumale. Vähenenud verevool sapipõies võib põhjustada kroonilist või ägedat põletikku, olenevalt sellest, kui raske see on. 
• Infektsioon. Sapipõie või sapiteede bakteriaalse infektsiooni võib saada ka ilma, et seal takistus esineks. See on tõenäolisem juhul, kui inimesel on nõrgenenud immuunsüsteem. Infektsioonid võivad sapipõie kudet ärritada ja isegi kahjustada. Põletik tekibki siis, kui gaasi moodustavad bakterid, nagu Clostridium ja E. Coli, põhjustavad sapipõie seinas ägeda infektsiooni ja rakusurma (nekroosi) (11).

Äge koletsüstiit on algselt keemiline põletik, kuid sageli komplitseerub see bakterite invasiooniga soolestikust. Aeroobsete bakterite hulgas domineerivad Escherichia coli, Klebsiella ja Streptococcus faecalis, samas kui Bacteroides fragilis ja Clostridia on tavaliselt anaeroobid. Levinud on ka segainfektsioonid. Bakterite olemasolu sapipõies esineb minimaalselt 60% ägeda koletsüstiidi varases staadiumis ja on eriti levinud eakatel. Samuti on bakterite olemasolu tüüpiline korduva koletsüstiidi korral  (10, 11).

Millised on koletsüstiidi tekke riskifaktorid?

Koletsüstiidi tõenäosus on suurem sapikivide korral, sapikivide esinemise riskifaktorid hõlmavad endas:

• naissugu,
• rasedust.
• ülekaalulisust,
• diabeeti,
• kõrget kolesteroolitaset,
• kiiret kaalulangust,
• vanust rohkem kui 40,
• hispaania või põlisameerika päritolu (11).

Kui levinud on koletsüstiit?

Sapikivid on ligikaudu 15% maailma elanikkonnast ja umbes 20% neist on sapikividest tingitud tüsistused, sealhulgas koletsüstiit. Sapikivid põhjustavad 95% kõigist koletsüstiidi juhtudest.

Koletsüstiidi ravi

Kuigi on võimalus, et sapipõit või sapijuha blokeeriv sapikivi võib iseenesest lahti tulla, põhjustades ka sümptomite kadumise, ei tasu seda ootama jääda – valu ja risk on liiga suured. Kui see juhtuks, poleks see tõenäoliselt ka murede lõpp, sest sama sapikivi või mõni muu sapikivi võib uuesti kinni jääda. Seega vajab koletsüstiit igal juhul ravi olenemata sellest, mis seda põhjustab. Koletsüstiiti ravitakse haiglas. Ravi algab toetava raviga, sealhulgas:

• Intravenoossed vedelikud, et seedesüsteem saaks puhata.
• Intravenoossed antibiootikumid infektsioonide raviks või ennetamiseks.
• Intravenoossed valuvaigistid, mida enamik inimesi vajab.
• Operatsioon sapipõie eemaldamiseks. Kuigi, harvadel juhtudel ei pruugi operatsioon olla vajalik. Seda näiteks siis, kui koletsüstiidi põhjustas midagi eraldi ravitavat, näiteks sapikividega mitteseotud infektsioon (11).

Kõikvõimalike E.coli nakkuste ennetuseks ja nakkuse edasise leviku vältimiseks on oluline järgida hügieeninõudeid, reageerida kiiresti esmasele nakkusele, hoida oma immuunsüsteem tugev ja tekitada oma kuseteedes ja seedekulglas heade bakterite ülekaal!

Tugev kõhuvalu vajab alati arstiabi. Seega, kui tunned sapipõieprobleemidele iseloomulikke tunnuseid – nagu äkilist ja tugevat valu, mis paikneb kõhu paremas ülanurgas ning millega kaasneb iiveldus –, võiksid pöörduda otse kiirabisse.

Sinu sapipõis on väike, kuid kui see on stressi all, võib ohus olla kogu sapiteede süsteem. Kuigi vahel võivad koletsüstiidi sümptomid iseenesest mööduda, jäävad selle põhjused alles ja seepärast taastuvad ilma korraliku ravita mõne aja pärast ka sümptomid. Koletsüstiit kahjustab sapipõit seni, kuni vajalikku ravi saad (11).

11. E. coli ja peritoniit ehk kõhukelmepõletik

Kõhukelme on õhuke membraan, mis vooderdab sinu kõhupiirkonda ja ümbritseb seal sees olevaid elundeid. Peritoniit on termin, mis tähistab kõhukelme põletikku. Koed võivad muutuda põletikuliseks, kui nad puutuvad kokku ärritavate või nakatunud kehavedelikega. Tavaliselt juhtub see siis, kui midagi kuskil lekib või puruneb. Infektsioon on aga kõhukelmepõletiku kõige levinum põhjus ja see võib olla ohtlik (16).

Peritoniidi sümptomid

Tavaliselt hõlmavad kõhukelmepõletiku sümptomid kõhuvalu ja turset, aga olenevalt peritoniidi tüübist võivad need ka varieeruda. Kuna inimese kõhukelme haarab kogu tema kõhupiirkonda ja puudutab paljusid elundeid, võivad kõhukelme infektsioonid kõiki neid organeid ka mõjutada.

Põletik võib levida ka vereringesse ja muutuda süsteemseks kogu kehas. Seega tuleb sümptomite ilmnemisel kohe raviga tegelema hakata, sest see võib väga kiiresti muutuda tõsiseks. Infektsioon, mis levib edasi vereringesse (baktereemia), võib põhjustada kogu keha šoki ja elutähtsate elundite seiskumise (septiline šokk).

Peritoniidi kõige levinumad sümptomid on kõhuvalu ja turse. Kui sul on infektsioon, võib sümptomiteks olla ka iiveldus ja palavik. Tüüpiliste sümptomite hulka kuuluvad:

• Kerge kuni tugev kõhuvalu ja puutetundlikkus.
• Paistes või paisunud kõht.
• Dehüdratsioon.
• Paralüütiline iileus ehk soolesulgus (kui sooled on ajutiselt halvatud).
• Kui tegu on infektsiooniga, võivad esineda ka:
  • Palavik.
  • Iiveldus ja oksendamine.
  • Kiire pulss.
  • Õhupuudus.
• Kui tegu on astsiidiga (astsiit ehk vesikõht on vedeliku kogunemine kõhuõõnde), võivad esineda ka:
  • Kerge kognitiivne kahjustus.
  • Väsimus ja halb enesetunne.
  • Paistes jalad ja labajalad.
  • Kerged verevalumid ja verejooksud (trombotsütopeenia) (16).

Siiski on võimalik ka see, et inimesel on peritoniit ja ta ei tea seda, sest kõhuvalu ja muud peritoniidi põhjustanud esialgsest seisundist tulenevad sümptomid võivad varjata peritoniidi enda sümptomeid (16).

Peritoniidi põhjused

Traditsiooniliselt on kolm neljandikku spontaansetest bakteriaalse peritoniidi infektsioonidest põhjustatud aeroobsete gramnegatiivsete organismide poolt (50% neist on Escherichia coli). Ülejäänud osa on tingitud aeroobsetest grampositiivsetest organismidest (19% streptokoki liikidest).

Seega ongi bakteriaalsed infektsioonid, aga eriti just sekundaarsed infektsioonid, mis levivad edasi mõnest teisest organist peritoniidi kõige sagedasemaks põhjuseks. See võib juhtuda näiteks siis, kui maos või sooltes on auk, mis laseb seedetraktist pärit bakteritel kõhukelmesse siseneda. Teine levinud põhjus on pimesoole lõhkemine pimesoolepõletiku tõttu. Harvematel juhtudel võib bakteriaalne peritoniit alatagi kõhukelmest (16).

Primaarne infektsioon on vähem levinud kui sekundaarne infektsioon. Tavaliselt juhtub see ühel kahest viisist:

• Astsiidiga (astsiit ehk vesikõht on vedeliku kogunemine kõhuõõnde) inimestel areneb spontaanne bakteriaalne peritoniit. See on terviseseisund, kus lekkivatest veenidest tekib üleliigne vedelik, mis siis kõhukelmesse koguneb. Astsiit tuleneb haigustest, mis kahjustavad immuunsüsteemi, sealhulgas maksahaigus, neerupuudulikkus, südamepuudulikkus ja vähk. Niisamuti võivad need haigused võimaldada väiksel hulgal bakteritel seedetraktist välja migreeruda. Vedelik, mida ei filtreerita ega puhastata nagu tavaliselt, koos vähenenud immuunsusega võimaldab neil bakteritel kõhukelmet nakatada.
• Primaarse infektsiooni võib kõhuõõnde viia ka meditsiiniliste instrumentidega, seda eriti siis kui neid kasutatakse regulaarselt kodus. Näiteks kaks võimalust, kuidas see juhtuda saab on dialüüs ja pikaajaline sondiga toitmine. Selline elundi seinte häirimine ja kahjustamine võib põhjustada infektsiooni ülejäänud kõhuõõnes (16).

Sekundaarne infektsioon on peritoniidi kõige levinum põhjus. Selle põhjuseks võivad olla:

• Pimesoole lõhkemine (apenditsiit).
• Maohaavandi perforatsioon (peptiline haavand).
• Divertikuliidist või põletikulisest soolehaigusest tingitud soolehaavandi perforatsioon.
• Nakkuslik pankreatiit.
• Vaagnapõletiku haigusest tekkinud abstsess.
• Emakavälise raseduse katkemine.
• Kõhutrauma või vigastus.
• Kõhuõõne operatsioon (16).

Peritoniidi ravi

Ravi algab tavaliselt intravenoossete vedelike ja laia toimespektriga antibiootikumidega, et ravida või vältida infektsiooni. Kui hilisemad testid avastavad infektsiooni põhjustava bakteri või patogeeni juba täpsemalt, võidakse määrata selle jaoks ka spetsiifilisem antibiootikum. Seega, enne kui tervishoiumeeskond asub tegelema seisundi spetsiifiliste põhjustega, alustatakse seisundi stabiliseerimisest.

Ravi tõhusus oleneb peritoniidi põhjusest ning tüübist ja ka sellest, kui kiiresti raviga alustatakse. Seetõttu on ääretult oluline peritoniidi varajane äratundmine ja seejärel kiire tegutsemine. Kuigi ravi on tavaliselt edukas, võivad mõned tüsistused olla püsivad (näiteks elundikahjustused). Erinevate krooniliste haiguste tõttu nõrgema immuunsüsteemiga inimestel on suurem risk tüsistuste tekkeks kui teistel (16).

Peritoniit võib välja kujuneda ootamatult ja selle ilmnemisel on tähtis tegutseda kiiresti. Sinu sümptomid ja valu tase võivad või ei pruugi tunduda hädaolukorrana. Kõhuvalul võib olla palju erinevaid põhjuseid, millest mõned on tõsisemad kui teised, kuid kui kahtled, on alati mõistlik seda kontrollida. Kui sul on mõnda aega olnud aeglaselt arenevad sümptomid ja need äkitselt süvenevad, pöördu kohe arsti poole (16).

12. E. coli ja hemolüütilis-ureemiline sündroom (harvaesinev sündroom, mis põhjustab neerupuudulikkust lastel)

Hemolüütilis-ureemiline sündroom (HUS) on tõsine haigus, mis mõjutab neere ja vere hüübimissüsteemi ning tekib siis, kui väikesed veresooned kahjustuvad ja põletikuliseks muutuvad. See kahjustus võib kogu kehas põhjustada veresoontes verehüüvete tekkimist. Trombid võivad kahjustada neere ja muid elundeid ning põhjustada eluohtlikku neerupuudulikkust.

Tavaliselt tekib see pärast seda, kui inimesel on olnud toksiine tootvast bakterist põhjustatud kõhulahtisus. HUS-i võib saada igaüks, kuid see on kõige tavalisem väikelastel. Kõige sagedamini on põhjuseks nakatumine teatud Escherichia coli (E. coli) bakteritüvedega (täpsemalt, enamik HUS-i juhtudest esineb harvaesineva bakteri E. coli O157:H7 põhjustatud tüsistusena) (17).

Hemolüütilis-ureemilise sündroomi sümptomid

Hemolüütilis-ureemilise sündroomi sümptomid on olenevalt põhjusest erinevad. E. coli bakteri poolt põhjustatud hemolüütilis-ureemilise sündroomi esimesed sümptomid võivad hõlmata järgmist:

• Kõhulahtisus, mis on sageli verine.
• Valu, krambid või puhitus kõhu piirkonnas.
• Palavik.
• Oksendamine.
• Kõik hemolüütilis-ureemilise sündroomi vormid kahjustavad veresooni. See kahjustus põhjustab punaste vereliblede lagunemist, mida nimetatakse aneemiaks. Seisund põhjustab ka verehüüvete moodustumist veresoontes ja kahjustab omakorda neere. Selliste muutuste sümptomiteks on:
  • värvi kadu nahas;
  • äärmuslik väsimus;
  • verevalumid;
  • ebatavaline verejooks, nt verejooks ninast ja suust;
  • vähenenud urineerimine või veri uriinis;
  • säärte, labajalgade või pahkluude turse. Turse esineb harvemini näol, kätel, jalgadel või kogu kehal;
  • segadus, krambid või insult;
  • kõrge vererõhk (17).

Millal pöörduda arsti poole

Pöördu kohe oma tervishoiumeeskonna poole, kui sinul või sinu lapsel on verine kõhulahtisus või mitmepäevane kõhulahtisus, millele järgneb:

• vähem urineerimine,
• turse,
• verevalumid,
• ebatavaline verejooks,
• äärmuslik väsimus,
• pöördu kiirabi poole, kui sina ise või sinu laps ei urineeri 12 tundi või kauem (17).

Hemolüütilis-ureemilise sündroomi põhjused

Hemolüütilis-ureemilise sündroomi kõige levinum põhjus on nakatumine teatud E. coli bakteritüvedega. See kehtib eriti alla 5-aastaste laste kohta. Mõned E. coli tüved toodavad toksiini nimega Shiga toksiin. Neid tüvesid nimetatakse Shiga toksiini tootvaks E. coliks (STEC).

Enamik sadadest E. coli tüüpidest on kahjutud. Kuid mõned E. coli tüved võivad põhjustada hemolüütilis-ureemilist sündroomi. Muud hemolüütilise ureemilise sündroomi põhjused võivad hõlmata:

• Muud infektsioonid. See võib hõlmata pneumokokk bakterite, immuunpuudulikkuse viiruse (HIV) või gripiviiruse nakkust.
• Teatud ravimid. Nende hulka võivad kuuluda mõned vähi raviks kasutatavad ravimid ja mõned ravimid, mida kasutatakse selleks, et hoida doonororganeid saavaid inimesi elundite äratõukereaktsiooni eest.
• Muude seisundite tüsistused. Harva võivad need seisundid hõlmata rasedust või selliseid haigusi nagu autoimmuunhaigus või vähk.
• Harvaesinevat hemolüütilis-ureemilise sündroomi tüüpi, mida nimetatakse ebatüüpiliseks, võib edasi anda perekondades. Inimesed, kes pärivad sellise hemolüütilis-ureemilise sündroomi vormi põhjustava geeni, ei saa aga alati haigust. Kuid infektsioon, teatud ravimite kasutamine või pidevad tervisehäired võivad geeniga inimestel põhjustada hemolüütilis-ureemilise sündroomi (17).

Teised infektsioonid, teatud ravimid või seisundid, nagu rasedus, vähk või autoimmuunhaigused, võivad samuti hemolüütilis-ureemilist sündroomi pühjustada. Niisamuti võib see olla ka teatud geenimuutuste tagajärg. Hemolüütilis-ureemiline sündroom on tõsine. Kuid selle õigeaegne ravi viib enamiku inimeste, eriti väikeste laste täieliku taastumiseni.

Hemolüütilis-ureemilise sündroomi riskitegurid

E.coli põhjustatud hemolüütilis-ureemiline sündroom võib tekkida, kui:

• Sööd pesemata liha, puu- või köögivilju, mis on bakteritega saastunud.
• Ujud basseinides või järvedes, kus on väljaheiteid koos bakteritega.
• Oled nakatunud inimesega väga lähedases kontaktis.
• Hemolüütilis-ureemilise sündroomi saamise risk on suurim:
  • 5-aastastel või noorematel lastel;
  • inimestel, kellel on nõrgenenud immuunsüsteem;
  • inimestel, kellel on teatud geenimuutused (17).

E. colist põhjustatud hemolüütilis-ureemilise sündroomi ennetus

Liha või tooted, millel on E. coli, ei näe alati teistmoodi välja ning ei maitse ega ka lõhna halvasti. Seega, E. coli nakkuse ja muude toidust põhjustatud haiguste eest kaitsmiseks:

• Ära joo piima, mahla ega siidrit, mida ei ole ohutuse tagamiseks pastöriseeritud.
• Pese käed hoolikalt enne söömist ja pärast tualeti kasutamist ning ka pärast lapse mähkmete vahetamist.
• Puhasta tööpindu sageli.
• Küpseta liha sisetemperatuuril vähemalt 71 kraadi Celsiuse järgi.
• Sulata liha mikrolaineahjus või külmikus.
• Hoia toored toidud teistest toiduainetest eraldi. Ära aseta keedetud liha taldrikutele, millel oli toores liha.
• Hoia liha külmkapis kõige alumisel riiulil, et vähendada vedelike, näiteks vere tilkumise ohtu teistele toodetele.
• Väldi ebapuhtaid ujumiskohti. Ära uju ka siis, kui sul endal on kõhulahtisus (17).

Kõikvõimalike E. coli nakkuste ennetuseks ja nakkuse edasise leviku vältimiseks on oluline järgida hügieeninõudeid, reageerida kiiresti esmasele nakkusele, hoida oma immuunsüsteem tugev ja tekitada oma kuseteedes ja seedekulglas heade bakterite ülekaal!

Hemolüütilis-ureemilise sündroomi ravi

Hemolüütilis-ureemiline sündroom vajab ravi haiglas. Ravi hõlmab kaotatud vedelike ja mineraalide asendamist ning võib hõlmata ka veeni kaudu toitmist ja vereülekannet. Hemolüütilis-ureemilise sündroomi püsivat neerukahjustust võidakse ravida ka vererõhku langetava ravimiga. See ravim võib ennetada või aeglustada suuremat neerukahjustust.

Tüsistuste või hemolüütilis-ureemilise sündroomi ebatüüpilise vormi korral võib ravi hõlmata ravimit nimega ekulisumab (Soliris), mis aitab vältida veresoonte suuremat kahjustust. Igaüks, kes võtab ekulisumabi, peab olema vaktsineeritud, et vältida meningiiti, mis on ravimi võimalik tõsine kõrvaltoime.

Sõltuvalt sümptomitest, hemolüütilis-ureemilise sündroomi põhjusest ja tüsistuste olemasolust võib ravi hõlmata:

• Neeru dialüüsi. Dialüüs eemaldab verest jääkained ja liigse vedeliku. Dialüüsi tehakse sageli ainult seni, kuni neerud hakkavad uuesti hästi töötama. Kuid suure neerukahjustusega inimesed võivad vajada pikaajalist dialüüsi.
• Plasmavahetust. Plasma on vere vedel osa, mis aitab vererakkudel ja trombotsüütidel ringelda. Mõnikord kasutatakse vere puhastamiseks oma plasmast ja selle asendamiseks värske või külmutatud doonoriplasmaga masinat.
• Neeru siirdamist. Mõned inimesed, kellel on hemolüütilis-ureemilise sündroomi tõttu raske neerukahjustus, vajavad neerusiirdamist (17).

13. E. coli naha- ja haavainfektsioonid

Escherichia coli on üks peamisi haavade nakatumise põhjuseid. Suurim probleem on aga selles, et kolibakteril on mitmete ravimite suhtes välja kujunenud resistentsus, mis kujutab endast tõsist väljakutset ka haavade antimikroobsele ravile (19).

Kuna E. coli eritub organismist väljaheitega, siis kui sa pärast tualetis käimist käsi korralikult ei pese, võivad bakterid käte kaudu levida mujale pindadele ja ka kogu kehasse. 

Kui bakterid levivad kahjustatud nahale nagu haavadele, kriimustustele, põletuse kohale, ekseemile, kateetri kohtadele või muudele avatud nahapidadele, võib see põhjustada nahainfektsiooni, tselluliiti ja harvadel juhtudel ka 1. tüüpi nekrotiseerivaid pehmete kudede infektsioone, kus nakatuvad pärisnaha, nahaaluse koe, pindmise sidekirme või lihase kihid.

Kuigi tselluliit on tavaline naha ja pehmete kudede infektsioon, on E. coli põhjustatud tselluliidi juhtumid siiski ebatavalised ja esinevad peamiselt immuunpuudulikkusega patsientidel, kus E. coli nakatab kõigepealt nende verd (baktereemia), enne kui nakatab nahka. Nahainfektsioonidest pärit E. coli isolaatidel on märkimisväärne virulentsuspotentsiaal, mis on võrreldav kuseteede infektsioonide ja sepsise E. coli isolaatidega. Nagu ka teisi E. coli nakkusi, ravitakse ka E. coli nahainfektsioone antibiootikumide ja E. coli-spetsiifiliste bakteriofaagide kokteilidega.

Kõikvõimalike E. coli nakkuste ennetuseks ja nakkuse edasise leviku vältimiseks on oluline järgida hügieeninõudeid, reageerida kiiresti esmasele nakkusele, hoida oma immuunsüsteem tugev ja tekitada oma kuseteedes ja seedekulglas heade bakterite ülekaal!

Kokkuvõtteks

E. coli on üks ülimalt leidlik bakter ning jagab ja vahetab aktiivselt geneetilist materjali, et paremini ellu jääda. Molekulaarbioloogide “laborirotina” väärib E. coli meie suurimat austust. Kuigi see rekordiline ellujäänu kosmoses suudab meie kehas elada ilma kahju tekitamata, võib ta osadel juhtudel siiski ka palju pahandust põhjustada.  

Oluline on meeles pidada, et kuigi kolibakter on kaval, siis ei ole ta siiski võitmatu ja kõikvõimalike E. coli nakkuste ennetuseks ja nakkuse edasise leviku vältimiseks on oluline järgida hügieeninõudeid, reageerida kiiresti esmasele nakkusele, hoida oma immuunsüsteem tugev ja tekitada oma kuseteedes ja seedekulglas heade bakterite ülekaal!

NB! Ülitundlikkuse puhul mõne koostisosa suhtes ära kasuta siin loos kirjeldatud tooteid. Siin edastatud teabel on ainult informatiivne eesmärk ja seda ei tohiks pidada tervishoiuteenusteks ega meditsiiniliseks diagnoosiks ja raviks. Seda teavet ei tohiks võtta garantiina saavutatavate tulemuste tagamisel. Saadud teave ei ole mõeldud ka sinu arsti või teiste tervishoiutöötajate nõuannete asendamiseks. Ära kasuta siin olevat teavet terviseprobleemi diagnoosimiseks või raviks. Terviseprobleemi, ravi ja ravimite tarvitamise korral, enne ravi muutmist või katkestamist tuleb pidada nõu tervishoiutöötajaga, seda ka juhul, kui sul on kahtlus, et sul võib olla terviseprobleeme. Mitte kasutada toidulisandeid mitmekesise toitumise asendajana. Oluline on toituda mitmekülgselt ja tasakaalustatult, harrastada tervislikku elustiili ja kuulata ka oma sisetunnet!

Autorid: Agnes Laine ja Maria-Helena Loik

Pildid: Pexels.com, Pixabay.com, Shutterstock.com

Allikad:

1. Escherichia coli Infection – StatPearls – NCBI Bookshelf (nih.gov)
2. Enterotoxigenic Escherichia coli – Wikipedia
3. Pathogenic Escherichia coli – Wikipedia
4. What Causes Meningitis & Septicaemia? | Meningitis Research Foundation
5. Escherichia Coli Pneumonia – an overview | ScienceDirect Topics
6. A Diagnostic Quandary of Escherichia Coli Pneumonia: A Case Report and Literature Review – PMC (nih.gov)
7. E. coli: Infection, Causes, Symptoms & Treatment (clevelandclinic.org)
8. Pelvic Inflammatory Disease (PID): Symptoms & Treatment (clevelandclinic.org)
9. Pelvic inflammatory disease: Clinical manifestations and diagnosis – UpToDate
10. Cholecystitis–etiology and treatment–microbiological aspects – PubMed (nih.gov)
11. Cholecystitis (Gallbladder Inflammation): Symptoms & Treatment (clevelandclinic.org)
12. Kidney infection – NHS (www.nhs.uk)
13. Enterohemorraagiline E.coli | Terviseamet
14. Enteropathogenic Escherichia coli Outbreak and its Incubation Period: Is it Short or Long? – PMC (nih.gov)
15. Medscape Registration
16. Peritonitis: Causes, Symptoms, Diagnosis & Treatment (clevelandclinic.org)
17. Hemolytic uremic syndrome (HUS) – Symptoms and causes – Mayo Clinic
18. Prevalence of Escherichia coli strains resistance to antibiotics in wound infections and raw milk – PMC (nih.gov)
19. A profile of drug resistance genes and integrons in E. coli causing surgical wound infections in the Faisalabad region of Pakistan | The Journal of Antibiotics (nature.com)
20. Introducing Escherichia coli (E. coli) part 1 – The Secret Life Of Skin