Sapikivide eemaldamine on tänapäeval üks levinumaid operatsioone. Igal aastal tehakse enam kui 750 000 sapikivide eemaldamise operatsiooni ning 10–15 protsendil Põhja-Ameerika täiskasvanud elanikkkonnast (naistel rohkem kui meestel) on sapikivid.

Üllataval kombel ei saa paljud sapikivide all kannatajad, kes otsivad leevendust kivide kirurgilisel teel eemaldamisest, aru sapikivide tekkepõhjustest ega sellest, et operatsioonist üksi ei piisa probleemi lahendamiseks ega tea, et kõige tõhusamalt saab kivide taasteket ennetada järgides nn sapipõiedieeti.

Mida sapikivid endast kujutavad?

Sapikivid on sapipõiestekkivad kivikesed (tahke aine kogumikud). Sapipõis on väike kotikujuline õõneselund, mille peamine ülesanne on maksa poolt toodetava sapi talletamine. Sapikivid (mida arstid nimetavad ka kolelitiaasiks) koosnevad kolesterooliosakestest, kaltsiumiühenditest ning teistest sapis leiduvatest ainetest. Kivid võivad olla erineva suuruse, kuju, koostise ja tihedusega ning anda erineva raskusastmega sümptomeid; kuid valdavalt on nende tekkepõhjus sama ning ravigi väga sarnane.

Sapikivid koosnevad kolesterooliosakestest, kaltsiumiühenditest ning teistest sapis leiduvatest ainetest.

Sapikivid

Kivid moodustuvad, kui kolesterooli-, kaltsiumi- ja teised osakesed üksteise külge kleepuvad ning sapipõide kogunevad, põhjustades valu, sh seljavalu, ja muid probleeme, nagu seedehäired. Sapipõis on mõeldud vaid vedeliku talletamiseks, seetõttu võib tahkete kivikeste kogunemine seal tõsiseid ja märgatavaid sümptomeid esile kutsuda.

Sapikivide põhjustatud valusööst ehk sapikoolik on äkiline valu kõhupiirkonnas (sageli paremal ülakõhus) ning selle põhjuseks on ajutiselt sapijuha ummistav sapikivi. Valu võib kiirguda õlga ning kesta tunni või kauemgi.

Sapikive on väga erineva suurusega: on väiksemaid ja pehmemaid (mis meenutavad liiva või muda), aga on ka väga suuri ja tihedaid, mis võivad kasvada nii suureks, et täidavad peaaegu kogu sapipõie. Võrreldes neerukividega, on sapikivid tavaliselt pehmemad, kuna nad koosnevad valdavalt kolesteroolist, mis pole tahke.

Kellel on kõige suurem oht sapikivide tekkeks?

Tegureid, mis suurendavad sapikivide tekke tõenäosust, on mitmeid, sh toitumine, vanus, sugu, keha koostis ja pärilikkus.

Kõige sagedamini esineb sapikive:

  • naistel;
  • üle 40-aastastel;
  • ülekaalulistel või rasvunutel (eriti neil, kellel esineb rasva liigne ladestumine taljepiirkonda).

Teisteks sapikivide riskitegureiks on:

  • vilets toitumine;
  • liiga kiire kaalukaotus (nt paastumine ja pikalt söömata olek);
  • rasedus;
  • suhkurtõbi;
  • sapikivide esinemine suguvõsas;
  • kõrge triglütseriidide (teatud liiki rasvad) tase veres;
  • vähene kehaline aktiivsus;
  • madal HDL- (hea) kolesterooli tase.

Miks see nii on? Esiteks mõjutab sapikivide teket see, kui hormonaalne tasakaal on paigast ära. Just seetõttu kipub rasedatel või rasestumisvastaseid tablette võtvatel naistel sagedamini sapikive esinema kui elanikkonnas üldiselt.

Praegustel andmetel esineb sapikive ilmselt kõige enam viljakas eas naistel, eriti neil, kelle vanus jääb vahemikku 20–60 aastat. Ameerika Ühendriikide diabeedi- ning seede- ja neeruhaiguste instituudi (National Institute of Diabetes, Digestive and Kidney Diseases, NIDDK) andmetel võib naissuguhormoon östrogeen olla põhjuseks, miks sapikivid esinevad naistel sagedamini kui meestel.

Östrogeen võib suurendada sapi kolesteroolisisaldust ning võimalik, et ka nõrgendada sapipõie kokkutõmbeid; need mõlemad soodustavad aga sapikivide teket. See on üks põhjus, miks nn sapipõiedieet võib kasuks tulla, kuna vähendab östrogeeni domineerimist ehk alandab liiga kõrget östrogeenitaset.

Selles, et östrogeeni kõrge tase tänapäeval nii tavaline on, on süüdi üha suurenev sisesekretsiooninäärmete talitlust häirivate ühendite kasutamine erinevates toodetes. Neid leiab ilutoodetest ja puhastusvahenditest, mõnel pool ka kraaniveest ning valmistoidule lisatavate ainete hulgast. Need keemilised ühendid matkivad pärisöstrogeeni toimet, seondudes retseptoritega ja aidates kaasa östrogeeniliia tekkele, mis võib takistada rasvarakkude normaalset lagunemist.

Ravimite võtmine ja maksa tervis, sh maksahaigused, mõjutavad samuti sapipõie tervist ning võivad mängida otsustavat rolli sapikivide tekkes. Mõned östrogeeni sisaldavad ravimid, nagu rasestumisvastased tabletid ja hormoonasendusravimid, võivad suurendada sapikivide tekkeohtu. Vere kolesteroolitaset alandavad ravimid võivad samuti sapikive põhjustada, kuna mõjutavad maksa sappi rohkem kolesterooli vabastama. See võib mõjutada kõike, alustades tujust ja ainevahetusest kuni une ja suguvõimeni.

Mis põhjustab sapikive?

Sapipõit kirjeldatakse tavaliselt kui väikest pehmet kotjat elundit. Sapipõis suudab laieneda, et mahutada rohkem sappi, mis koguneb, kui tükk aega söömata olla, nt paastudes, haigena või rangel dieedil olles.

Sapp on maksas toodetav seedenõre, mis sisaldab sapphapete sooli ja teisi aineid, mis aitavad toiduga saadud rasvu lõhustada.

Sapipõie suurus on inimeseti erinev, sõltudes söögiaegadest ja toitumisest, kuid enamasti jäävad selle mõõtmed väikese ploomi ja suure õuna vahepeale. Sapipõis kinnitub maksa külge ning asetseb peensoole peal, selline asukoht on oluline sapipõie normaalse talitluse jaoks. Sapipõie ülesanne on talletada sapivedelikku, mis koguneb sinna sapijuhade kaudu.

Sapikivid

Saamaks aimu, kuidas sapikivid moodustuvad, võib kujutada seedesüsteemi ette juhadest ja seedeelunditest moodustunud võrgustikuna. Selles võrgustikus on neli elundit, mida ühendavad mitmed juhad. Kui teha nende koostöö illustreerimiseks joonis, oleks sellel kaks mitmeharulist juha, mis ühendavad ülalpool asuvat maksa, vasakul asuvat sapipõit, paremal paiknevat kõhunääret ja allpool paiknevat peensoolt.

Sapp, maks ja pankreas

Juhade ülesanne on juhtida seedenõresid ühest elundist teise, mis hõlbustab seedimist, toitainete imendumist ja jääkide väljutamist organismist. Seedenõred juhitakse maksast, sapipõiest ja kõhunäärmest peensoolde. Nende ülesanne on jääkainete organismist väljaviimine maksa poolt eritatava sapiga, mis seob jääkaineosakesed ja viib need peensoolde, kust need edasi jämesoolde liiguvad ning lõpuks WC-s kehast väljutatakse.

Selle asemel, et üleliigseid seedenõresid, nagu sapp, pidevalt peensoolde juhtides raisku lasta, säilitab terve organism seedemahlu, kuni neid vaja läheb. Me säilitame neid tähtsaid nõresid, kuni oleme midagi söönud ja saame neid seedimisel tõhusalt rakendada. Tähtis klapitaoline lihas, sapijuha sulgurlihas, kontrollib sapi liikumist vastavalt söömisele.

Kui me pole õieti midagi söönud ning peensooles toitu ei ole, on sapijuha sulgurlihasega suletud. Kui me sööme, sulgur avaneb, et lasta ensüümidel ja seedenõredel, sh sapil, tegutsema hakata.

Häda on aga selles, et maks ega kõhunääre ei lakka sappi ega muid seedenõresid tootmast. Neil ei ole kuidagi võimalik ette näha, millal me järgmine kord süüa kavatseme ega mingit tagasisidesüsteemi, mille põhjal seedenõrede tootmist peatada, seetõttu eritavad nad vajadusest sõltumata kogu aeg nõret. Maks jätkab sapi tootmist, mis liigub sapijuha pidi kuni sulgurini, mis püsib aga seni suletuna, kuni me midagi söönud pole; seetõttu pole sapil muud valikut, kui maksa tagasi valguda.

Just see teeb sapipõie nii oluliseks — see on seedimise varusüsteem, mis kogub kõik liigse kokku ning paigutab turvalisse lattu, kust see tavaliselt seedeprotsessi segama ei pääse. Kui sa midagi sööd, tõmbub sapipõis kokku ning surub välja piisavalt sapinõret, et süsteem ladusalt töötaks.

Mis seda protsessi häirib ja sapikivide teket põhjustab?

Kui kolesterool ja teised sapis sisalduvad aineosakesed kokku kleepuvad ja tihke kogumi moodustavad, võivad nad sapipõie limaskestale kinnituda ning aja jooksul kolesteroolkivi moodustada. Sapikivide moodustumise täpse põhjuse kohta ei ole arstid ja teadlased üksmeelele jõudnud. Üks enim toetatud teooriaid on, et sapikivide tekkes võib süüdi olla sapi liiga suur kolesteroolisisaldus, mida võib põhjustada vilets toitumine või rikutud hormonaalne tasakaal.

Tavaliselt suudab maks ülemäärase kolesterooli lõhustada, kuid mõnel juhul võib vere kaudu maksa tagasi jõudev liigne kolesteroolikogus maksa töötlemisvõime ületada ning sellest moodustuvad tahked osakesed. Sapikivide tekke teised põhjused on sapijuhasulguri töö häirumine ning liigse bilirubiini, mis on vere punaliblede lõhustamiseks vajalik aine, tootmine maksas (mille tulemusel moodustuvad bilirubiin- ehk pigmentkivid).

Sapikivide sümptomid ja diagnoosimine

Arvatakse, et enamik inimestest, kellel on sapikivid, ei ole sellest ise teadlikud. Sapikivide sümptomid on inimeseti erinevad ning võivad erineda nii intensiivsuse kui ka kestuse poolest. Mõnel ei tekita sapikivid vähimatki valu ega mingeid sümptomeid, samas kui teisel võivad olla teravad valusööstud ja pidevad seedehäired.

Sapikivide põhjustatud valusööstud ehk sapikoolikud esinevad enamasti öösel. Mõni saab oma sapikividest teada alles siis, kui need mõne muu tervisehäda tõttu tehtud kompuutertomograafiauuringu käigus juhuslikult avastatakse.

Sapikivide sümptomid võivad sõltuda ka sellest, kus kivi paikneb. Sapikivid on alati pärit sapipõiest, kuid vahel võivad nad selle seinalt eralduda ja mujale liikuda, nt ühissapijuhasse (peamine seedeelundeid ühendav juha), ühissapijuha ja peensoole ühinemiskohta või isegi peensoolde.

Kui kivi satub sapipõiejuha ja ühissapijuha ühenduskoha lähedale, siis sapivedelik blokeerub ning kuna sapipõie kokkutõmbumisel ei ole sapinõrel kuskile minna, tekib valu. Rõhk suureneb ning tavaliselt pehme sapipõis tõmbub pingule ja muutub kõvaks. Sapiteede ummistanud kivid võivad põhjustada ka maksa- või kõhunäärmepõletikku. Ka see võib põhjustada valu ja turset kõhupiirkonnas ning isegi seljas või õlas.

Võimalikud sapikivide sümptomid on järgmised:

  • kõhuvalu ja iiveldus;
  • pinge mao-, soolestiku või teiste seedeelundite piirkonnas, eriti pärast sööki (sh kõrge rasva- ja valgusisaldusega söök);
  • terav valu paremal ülakõhus, mis enamasti algab äkki ja kestab 30 minutist kuni mitme tunnini (meditsiinis nimetatakse seda sapikoolikuks);
  • valu parema õla all või seljas parema abaluu piirkonnas (esineb sageli koos sapikoolikutega).

Kuigi suurem osa sapikividest tõsiseid hädasid ei põhjusta, on vahel siiski vaja need kirurgiliselt eemaldada ning nad võivad tekitada ka nii tugevat valu ja muid probleeme, et eemaldada tuleb kogu sapipõis. Kui kahtlustad, et sul on sapikivid, pea nõu perearstiga, kes saadab su tõenäoliselt ultraheli- või röntgenuuringutele. Parimaks sapikivide kindlaks tegemise meetodiks peetakse ultraheliuuringut ehk ultrahelidiagnostikat, kuna sapikivid ei ole ei päris tahked ega ka luulisest materjalist ning pole seetõttu kompuutertomogrammil alati nähtavad.

Lisaks kasutatakse nii sapikivide kui ka sapipõiekasvajate diagnostikas sageli kolestsintigraafiat.

Tavapärase ravi hulka kuulub endoskoopiline retrograadne kolangiopankreatograafia (endoscopic retrograde cholangiopancreatography, ERCP), protseduur, mis ühendab seedekulgla ülaosa endoskoopia ja röntgenuuringu sapiteede ja kõhunäärmejuhaprobleemide ravimiseks.

Pidevalt sümptomeid andvate, eriti tugevat valu põhjustavate, sapikivide eemaldamiseks tehakse sageli koletsüstektoomia ehk sapipõie-eemaldus. Sapikivide eemaldamine ei välista nende uuesti tekkimist, seda tehakse eelkõige valu vältimiseks. Tavaliselt püüavad arstid enne kirurgilise sekkumise kasuks otsustamist mitu kuud mitteinvasiivsete meetoditega tulemust saavutada.

Soovitan härjal sarvist haarata ja endast parim anda, et sapikive loomulikult ravida ja ennetada (vt allpool).

Raskemal juhul võib diagnoosiks olla koletsüstiit ehk sapipõiepõletik. Sapipõiepõletikku põhjustavad enamasti sapikivid, mis on ummistanud sapipõiejuha. Teised võimalikud põhjused on ühissapijuhaprobleemid, kasvajad ja tõsised nakkused ja haigused.

Ravimata jäänud sapipõiepõletik võib anda eluohtlikke tüsistusi, sh isegi sapipõierebend. Seetõttu põletikuline sapipõis sageli eemaldatakse.

Ravimata jäänud sapipõiepõletik võib viia tõsiste, vahel lausa eluohtlike tüsistusteni, nagu sapipõierebend. Sapipõiepõletiku diagnoosi korral on raviks sageli sapipõie eemaldamine.

Sapikivide loodusravi

1. Hoia kehakaal normi piires

Ülekaalulisus ja rasvumus suurendavad sapikivide tekkeriski (eriti naistel), kuna uuringute andmetel toodab rasvunud inimese maks suures koguses kolesterooli. Uuringud näitavad, et inimestel, kes ei suuda püsida tervislikus kaalus, esineb sapipõies sagedamini põletikku ja turset, eriti neil, kellel esineb rasva liigne ladestumine taljepiirkonda, mis viitab siseelundite ümber paiknevale vistseraalsele rasvale.

Organismi jaoks on parim, kui suudad püsida enam-vähem stabiilselt enda jaoks tervislikus kaalus. Vahelduv dieedipidamine (pidevalt vahelduv kaalu langetamine ja kaalus juurde võtmine) mõjub halvast nii hormoonidele, seedimisele, immuunsüsteemile kui ka ainevahetusele. Arvatakse, et vahelduv dieedipidamine suurendab sapikivide tekkeriski, seetõttu, kui leiad, et sul on tervisekaalutlustel vaja kaalu kaotada, tee seda mõõdukalt, liikudes eesmärgi poole aeglaselt ning vältides kiir- ja muid kahtlasi dieete, mis sunnivad liialt kaloreid piirama.

2. Väldi kiiret kaalulangust ja kahtlasi dieete

Kuigi rasvumus tundub sapikivide tekkeohtu rohkem suurendavat kui kaalukaotus, võib kiire kaalukaotus kaasa tuua mõne vaeguse, rikkuda elektrolüütide tasakaalu ning põhjustada teisi probleeme, mis suurendavad sapikivide tekkeriski. Uuringud on näidanud, et neil, kes kaotavad nädalas enam kui 1,5 kg kehakaalu, on suurem oht sapikivide tekkeks kui neil, kes langetavad kaalu aeglasemalt, drastilisi meetmeid kasutamata.

Ameerika Ühendriikide diabeedi- ning seede- ja neeruhaiguste instituudi (National Institute of Diabetes, Digestive and Kidney Diseases, NIDDK) andmetel võivad ka äärmiselt madala kalorsusega dieedid ja kaalulangetuslõikused sapikivide moodustumist soodustada.

See kehtib ka nende kohta, kes pärast kaalulangetuslõikust äärmiselt madalakalorilise dieedi abil kiirelt kõhnuvad Enamik spetsialiste soovitavad kaalu langetada 200–900 grammi nädalas, mis annab aeglase ja pideva liikumise soovitud suunas ega põhjusta seedimises liiga äkilisi tagasilööke.

3. Järgi põletikuvastast dieeti, mis toetab maksa ja sapipõie tervist

Toitumine mõjutab oluliselt maksa ja sapipõie tervist, samuti seda, kuidas toimub kolesterooli tootmine ja üleliigse kolesterooli sapi kaudu eritumine. Organismi kolesteroolisisalduse reguleerimiseks tuleb tarbida rohkelt põletikuvastaseid toiduaineid, millel on lisaks sapikivide tekkeriski vähendamisele veel arvukalt teisigi soodsaid toimeid. Põletikuvastaselt toitudes väheneb ka suure östrogeenisisaldusega toiduainete tarbimine, millega väheneb östrogeeniliia tekkeoht.

Püüa süüa rohkem kiudainerikast toitu, nt igasugused köögiviljad, puuvili, pähklid ja seemned, oad jt kaunviljad ning mõõdukalt gluteenivaba teravilja. Valmistoit on rohkem rafineeritud ning sisaldab tavaliselt vähem kiudaineid, kui rohkem suhkruid, kunstlikke koostisosi ja põletikku tekitavaid aineid, nagu taimeõlid. Peedid, artišokk ja võilillelehed on head seedetegevuse toetajad, kuna nad soodustavad sapi eritumist ning sapp aitab rasvu lõhustada.

Aedviljad, teraviljad

Rasvadest vali kergesti seeditavad tervislikud rasvad, nt kalaõli, kookosrasv ja oliiviõli, mis toetavad maksa ning soodustavad sapipõie regulaarseid kokkutõmbeid ja tühjenemist. Kookosrasv sisaldab meie jaoks kõige kergemini seeditavaid rasvu – keskmise ahelapikkusega rasvhappeid. Idandatud seemned, nt lina-, õlisalvei-, kanepi- ja kõrvitsaseemned, on samuti kasulikud, kuna on kergesti seeditavad ning vähendavad põletikku.

Sapipõie tervise parimaks toetamiseks soovitan ma tarbida kogu päeva jooskul väikestes kogustes tervislikke rasvu, umbes üks supilusikatäis õli või rasva või umbes kaks supilusikatäit idandatud pähkleid ja/või seemneid korraga. Seda sellepärast, et rasvu ei ole vaja üle tarbida ega sellega oma elundeid koormata.

Ära unusta, et enamik meist puutub iga päev kokku erinevate mürgiste ühenditega alustades kodukeemiast kuni vee ja õhu saastatuseni. Mürgised ühendid väljutatakse oragnismist põhiliselt maksa kaudu, mis töötab hoolega, et verd puhastada, rasvade seedimiseks vajalikku sapinõret toota, hormoone tasakaalustada ja asendamatuid toitaineid ladustada.

Toiduga võime sapipõieprobleemide tekkeriski suurendada, kui tarbime liiga palju kolesterooli, küllastunud rasvhappeid, transrasvhappeid, rafineeritud suhkrut ja võimalik, et ka kaunvilju. Taimetoitlust aga, nagu ka allergeenide vältimist, seostatakse sapipõieprobleemide ohu vähenemisega. (7) Aitamaks maksal puhastuda, jätke toidusedelist võimalusel välja järgmised toiduained:

  • hüdrogeenitud rasvad (rapsi-, maisi-, päevalille- ja saflooriõlist);
  • rafineeritud suhkur;
  • valmistoidud;
  • töödeldud lihatooted;
  • liigne alkohol;
  • suurpõllumajandusest pärit loomsed ja piimatooted (mida on raske seedida ja mis kipuvad põletikku tekitama).

Püüa lisada toidusedelisse rohkem värskeid puu-ja köögivilju ja nende mahlu ning rohumaal kasvanud loomade lihast valmistatud tooteid, samuti kaaliumirikkaid toiduaineid, nagu avokaado, lehtköögiviljad, tomat, bataat ja banaanid.

4. Liigu rohkem

Aktiivsemad inimesed näikse olevat paremini sapikivide eest kaitstud. Ilmselt oled juba kuulnud kehalise aktiivsuse kasulikkusest — regulaarne füüsiline koormus ei mõju hästi mitte ainult üldisele terviseseisundile, vaid võib kaasa aidata ka tervislikus kaalus püsimisele ilma toidu kalorsuse olulise vähendamiseta ning soodustab ka seedetegevust.

Tervisesport

Üldine soovitus liikumisvõimelistele täiskasvanutele on seada eesmärgiks 30–60 minutit mõõdukalt intensiivset kehalist koormust päevas või, juhul kui tegeleda väga intensiivse treeninguga, nagu HIIT ehk intervalltreening, võib sama tulemuse saavutada veidi lühema ajaga.

5. Mõtle veel kord läbi, kas võtta rasestumisvastaseid tablette ja tarbetuid ravimeid

Rasestumisvastased tabletid ja mõned hormoonpreparaadid suurendavad organismi östrogeenivarusid, mis omakorda mõjutab kolesterooli tootmist ja ladestumist (ning mõnel juhul ka kehakaalu). Ajakirjas Canadian Medical Association Journal avaldatud uuringus sedastasid teadlased, et suukaudseid rasestumisvastaseid vahendeid tarvitanud naistel esines „statistiliselt oluline sapipõieprobleemide tekkeriski suurenemine“, kuigi neid tulemusi võivad mõjutada rasestumisvastastes tablettides sisalduvad ühendid.

Kui sul või su suguvõsas on esinenud sapikive, aruta arstiga teisi võimalusi, näiteks mittehormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid.

Sapikivide vältimiseks kasulikud toidulisandid

On mitmeid toidulisandeid ja ravimtaimi, mis aitavad toetada maksa tervist ja vähendada põletikku, mis on mõlemad olulised kolesterooli tootmise ja kasutamise reguleerimiseks. Nende hulka kuuluvad:

  • harilik kollajuur ja kurkumiin (soodustab seedimist, on põletikuvastane ja toetab maksa ainevahetust);
  • harilik maarjaohakas (viib maksast välja sinna kogunenud ravimite jäägid, raskmetallid jm kahjuliku);
  • võilillejuur (aitab loodusliku diureetikumina maksast mürgised ühendid välja viia);
  • aktiivsüsi (seob mürgised ühendid ja aitab need organismist välja viia);
  • ensüüm lipaas (2 kapslit toidukorra ajal soodustab rasvade seedimist ja sapi kasutamist);
  • sapisoolad (sapphapete soolad) või veisesapp (500–1000 mg söögi ajal võib soodustada sapipõie talitlust ning rasvade lõhustumist).

NB! Sapikivide korral kurkumiini mitte tarvitada. On tehtud uuringuid tervetel inimestel, et manustades kurkumiini 20-40 mg põhjustab see sapipõie kokkutõmbumist ja tühjendamist, mis sapikivide all kannatavatele inimestele võib tähendada tugevat valu. Siiani ei ole veel uuritud ega tõestatud, et kurkumiin põhjustaks sapikivide või sapiteede obstruktsioonide all kannatavatele inimestele sama mõju, kuid ettevaatusabinõuna on soovitatav sellistel juhtudel vältida kurkumiini lisandeid. Kurkum maitsetaimena aga tõenäoliselt ei põhjusta  selliseid probleeme, kuna kurkumis kurkumiini kontsentratsioon on väga väike.

Allikas: Dr. Axe

Kas sellest postitusest oli abi?
Anna teada, kas artiklist oli kasu. Ainult nii saame me ennast parandada.
Jah26
Ei2
Sulge menüü
×

Ostukorv