TOIDULISAND – Kuidas ära tunda kvaliteetsed toidulisandid ja milliseid tervistkahjustavaid aineid toidulisandites vältida

Toidulisand on midagi, mida igaüks võtab eesmärgiga oma tervist parandada. Ning uurides toidulisandi koostisosade loetelu, eeldab meist ilmselt enamik, et kõik need kemikaalid toote etiketil on seal mingil põhjusel ja, et need on toidulisandi koostisele ja sinu tervisele mingil põhjusel vajalikud või kasulikud.

Sa ju tegelikult ei mõtle sellele, et toidulisand sisaldab ka mitteaktiivseid koostisosi, mis on sinna pandud lihtsalt esteetilistel, turunduslikel või tootmist lihtsustavatel eesmärkidel, nagu mahuained, värvained, kunstlikud magusained jne? Või mõtled?

Nendes mitteaktiivsetes koostisosades ei ole iseenesest midagi halba (ja vähemalt üks neist on alati olemas), kuid mida rohkem lisaaineid toidulisandis on, seda suurem on võimalus, et leiad nende hulgast midagi, mida sa tegelikult ei taha, et seal oleks, sest mõni neist mitteaktiivsetest koostisosadest võib kasu asemel pikemas perspektiivis hoopis kahju teha.

Selle loo eesmärk ongi panna toidulisandite tööstus mikroskoobi alla. Et paljastada ebaausad tavad, langev kvaliteet ja lubamatult halvad standardid. Kuna toidulisandid on midagi, mida enamik inimesi tarbib igapäevaselt, siis selle kohta, mida sinu söödu sisaldab, lihtsalt peab olema läbipaistvus. Seda enam, et vitamiinid ja toidulisandid peaksid meie tervist parandama, mitte seda kahjustama.

Siin loos kirjutamegi toidulisandites sisalduvatest mitteaktiivsetest koostisosadest, mida oleks parem vältida (nagu näiteks kunstlikud magusained aspartaam, atsesulfaam, tsüklamaadid jne.), nende ainete võimalikest terviseriskidest ja natuke ka aktiivsetest toimeainetest. Mis põhiline, kirjutame ka sellest, miks ka toidulisandite puhul on eriti oluline jälgida, et kaup kohalik oleks ja miks soovitust “eelista eestimaist” siinkorral eriti oluline järgida on!

Toidulisandis sisalduvad mitteaktiivsed koostisosad, mille puhul tasub ettevaatlik olla

Mitteaktiivsed koostisosad on need ained, mille pärast sa toidulisandit tegelikult ei osta, aga mis igas toidulisandis vähemal või rohkemal määral sees on. Siia hulka kuuluvad esteetilistel põhjustel lisatavad lisaained (nagu värvained ja läiget andvad ained); strukturi parandamiseks lisatud ained (paakumisvastased ained ja mahuained) ning maitse parandamise eesmärgil lisatavad ained (nagu sünteetilised magusained).

Allolevalt toomegi koos põhjendustega ära loetelu ainetest, mille suhtes maksab silmad lahti lahti hoida ja neid aineid toote etiketil nähes – mõni muu toidulisand valida. Eriti kehtib see neile, kes oma toidulisandeid mujalt kui Eestist või Euroopast tellida armastavad.

1. Lisaained, mis lisatakse toidulisanditesse esteetilistel põhjustel nagu kunstlikud värvained titaandioksiid (TiO2 ehk E171), briljantsinine (E133), indigokarmiin (E132), roheline (E143), võlupunane (E129), erütrosiin (E127), tatrasiin (E102), päikeseloojangukollane (E110) ja läiget andvad ained nagu šellak (E 904)

Miks kasutatakse kunstlikke värvaineid?

Värvaineid ehk toiduvärve kasutatakse toidus ja toidulisandites selleks, et esile tuua looduslikke värve, lisada värvi värvitutele ja “lõbusatele” toitudele ning aidata tuvastada maitseid (näiteks lillat värvi viinamarja maitse või kollast värvi sidruni maitse puhul).

Kunstlikke värvaineid toodetakse keemilise reaktsiooni teel ja neid kasutatakse toidu- ja farmaatsiatööstuses vägagi laialdaselt. Sünteetilisi ehk kunstlikke värvaineid eelistatakse just seetõttu, et need on üsna tugevad ja nendega saab hõlpsasti mängida. Seevastu looduslikud värvid on kuumuse suhtes tundlikud ning peavad seetõttu enne looduslike pigmentide kasutamist läbima termilise töötlemise.

Viimastel aastakümnetel on toiduvärve kasutatud lugematutes toodetes, mida tarbivad igas vanuses inimesed, kuid kahjuks on suurimad kunstlike värvainete tarbijad just lapsed. Toiduvärvide tarbimine on viimase 50 aasta jooksul kasvanud 500%. Kogu selle aja jooksul on ettevõtted leidnud, et enamik neist on tervisele kahjulikud, kuid jätkavad siiski nende koostisainete hulka lisamist. Värvaineid ei sisalda mitte ainult lugematult paljud toiduained, vaid ka spordijoogid ja toidulisandid.

Oluline on märkida, et värvained on paljudes riikides keelatud ja seda põhjusega, kuid kummalisel kombel on USAs FDA heaks kiitnud mitmed värvained toodetes, näiteks vitamiinides ja toidulisandites, mis on osutunud toksiliseks (17).

1.1. Titaandioksiid (TiO2 ehk E171)

Miks ja kus titaaniumoksiidi kasutatakse?

Titaandioksiid, mida tuntakse ka titaaniumoksiidina, on ühend, mida tavaliselt kasutatakse värvainena ja mis annab tabletile kauni puhta säravvalge välimuse. Titaandioksiidi kasutatakse värvainena ka toidutööstuses, paberitööstuses, plastiktoodetes, tindis ning õli- ja akrüülvärvides.

2021. aastal teatas Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) aga, et titaandioksiidi ei saa enam selle genotoksilisuse tõttu inimesele ohutuks pidada (genotoksilisus tähendab keemilise aine võimet kahjustada DNA-d) (3).

Paljud toidulisandite tootjad näiteks USAs arvavad siiski kahjuks teisiti. Nad ei ole seotud ühegi määrusega ja nende jaoks on titaandioksiid vajalik koostisosa – see on odav ja kasulik vahend, mis annab tootele puhtuse mulje. 

Titaandioksiidi terviseriskid

Ägedad tervisemõjud

Kohe või vahetult pärast kokkupuudet titaandioksiidiga võib esineda järgmisi ägedaid (lühiajalisi) tervisemõjusid:

• Kokkupuude võib ärritada silmi, nina ja kurku (5).

Kroonilised tervisemõjud

Järgmised kroonilised (pikaajalised) tervisemõjud võivad ilmneda alles mõni aeg hiljem pärast kokkupuudet titaandioksiidiga ja need võivad kesta kuni mitmeid kuid või aastaid:

• Vähioht. Titaandioksiid võib olla inimesele kantserogeenne, kuna on tõestatud, et see põhjustab kopsuvähki loomadel. Paljud teadlased usuvad ka, et selle kantserogeeni suhtes ei ole olemas ohutut kokkupuute taset (5).
• Oht reproduktiivsusele. Praegu kättesaadava teabe kohaselt ei ole titaandioksiidi mõju reproduktiivsusele testitud, aga arvatakse, et taolistel kantserogeensetel ainetel võib olla potentsiaal põhjustada inimestel ka reproduktiivseid kahjustusi (5).

<

Kas titaandioksiid on USAs keelatud?

Ameerika Ühendriikide Toidu- ja Ravimiamet (FDA) teatas hiljuti Titaandioksiidi Tootjate Assotsiatsioonile (TDMA), et FDA peab titaandioksiidi (TiO2) kasutamist värvainelisandina toidus jätkuvalt ohutuks. Seega klassifitseerib FDA titaandioksiidi üldtunnustatult ohutuks (GRAS). Amet reguleerib selliseid toidu lisaaineid nagu titaandioksiid 1938. aasta toidu-, ravimi- ja kosmeetikaseaduse kaudu (2).

See on eriti oluline teadmine just neile, kes armastavad oma toidulisandeid tellida mõnest suurest e-poest, ei jälgi tootjamaad, ega ole kursis ka tootjamaa nõuetega toidulisanditele.

Kas titaandioksiid on Euroopas keelatud?

Euroopa Komisjon keelustas titaandioksiidi (TiO2) toidu lisaainena kasutamise aastal 2022, kusjuures määrus jõustus täielikult augustis alles pärast kuuekuulist perioodi. Mis tähendab, et tegelikult oleme me kõik seda ainet praktiliselt kogu aeg rõõmsasti sisse söönud. 

Hiljem ELi kohus tühistas määruse, mis liigitas titaandioksiidi teatud tingimustel (pulbrivormides sissehingamisel) kantserogeenseks aineks, kuid see ei mõjuta selle kasutamist toidu lisaainetena, mis on Euroopa liidus endiselt keelatud. Titaandioksiidi on lubatud kasutada vaid ravimites (4, 26).

Titaandioksiidi alternatiiv toiduainetetööstuses

Praegused alternatiivsed allikad titaandioksiidile toiduainete- ja toidulisandite tööstuses on modifitseeritud tärklis, kaltsiumkarbonaat ja kaltsiumfosfaat. Kuigi need ei ole valgendusainena sama tõhusad, kui titaandioksiid, on need tõhusad valikud näiteks valge pinnakatte kasutamisel kondiitritoodetel ja läbipaistmatusainena kastmetes ja suppides (6).

Kahjuks sisaldub titaandioksiid ehk E171 USA`s ikka veel paljudes toidulisandites (niisamuti ka toiduainetes), hoolimata sellest, et seda ei peeta “ohutuks”.

Aga, titaandioksiid ei ole kaugeltki ainus kahtlane lisaaine, mis toidulisanditesse eesteetilistel põhjustel lisatud on. 

Kas Ecosh kasutab oma toidulisandites titaandioksiidi?

Ecosh ei kasuta oma toidulisandites titaandioksiidi.

1.2. Teised toksilised kunstlikud värvained vitamiinides ja toidulisandites

• Sinine nr. 1 (E133). Briljantsinine (ingl Brilliant Blue):
  • USAs: FDA poolt heaks kiidetud ja lubatud.
  • Euroopa Liidus: lubatud kasutada osades toiduainetes (kuivatatud puuviljad, puuviljakonservid), aga keelatud kasutada toidulisandites.
• Sinine nr. 2 (E132). Indigokarmiin, indigotiin (ingl Indigotine, Indigo carmine):
  • USAs: FDA poolt heaks kiidetud ja lubatud.
  • Euroopa Liidus: osades riikides lubatud, aga sellised riigid nagu Norra, Soome ja Prantsusmaa on need värvained keelustanud, tõenäoliselt seetõttu, et neid on seostatud ajuvähiga.
• Roheline nr. 3 (E143). Roheline (ingl Fast Green) 
  • USAa: see on FDA poolt loetletud kui ohutu lisaaine ja seega ka lubatud.
  • Euroopa Liidus: keelatud.
• Punane nr. 40 (E129). Võlupunane (ingl Allura Red): 
  • USAa: selle värvaine on USA Toidu- ja Ravimiamet (FDA) toiduainena kasutamiseks heaks kiitnud. 
  • Euroopa Liidus: praegu on selle heaks kiitnud ka Euroopa Toiduohutusamet (EFSA), aga siiski on oma võimalike tervistkahjustavate toimete tõttu selle värvaine kasutamine keelatud Šveitsis ja UKs.
• Punane nr. 3 (E127). Erütrosiin (ingl Erythrosine): 
  • USAs: lubatud.
  • Euroopa Liidus: lubatud kasutada ainult ühes kindlas toiduliigis nagu konserveeritud puuviljad ja aedviljad, aga mitte toidulisandites.
• Kollane nr. 5 (E102). Tatrasiin (ingl Tartrazine): 
  • USAs: lubatud.
  • Euroopa Liidus: lubatud kasutada ainult üksikutes kindlates toiduainetes nagu näiteks töödeldud kala ja kalatooted, aromatiseeritud vein, konserveeritud puuviljad ja aedviljad, töödeldud juustutooted jms, aga keelatud kasutada toidulisandites.
• Kollane nr. 6 (E110). Päikeseloojangukollane (ingl Sunset Yellow):
  • USAs: lubatud.
  • Euroopa Liidus: lubatud kasutada paljudes toiduainetes, sealhulgas ka toidulisandites. Keelatud ainult Norras ja Soomes (11, 17, 21, 26).

Mõned neist värvainetest on tegelikult saadud mürgisest kivisöetõrvast. Kivisöetõrv omakorda on jälle paljude kemikaalide segu, mis on saadud naftast. Nafta on aga inimese jaoks kantserogeenseks tunnistatud. Seega ongi peamine mure osade värvainete puhul (olenemata sellest, kas need on toodetud kivisöetõrvast või sünteetiliselt) nende potentsiaalne vähktõve tekitamine. 

Kivisöetõrva värvained tekivad tavaliselt süsivesinike lahustite kõrvalsaadusena. Neid kasutatakse bituminoosse kivisöe lahjendamiseks – see on kivisöe vorm, mida kasutatakse sageli terasetootmises. Kui kivisüsi lahjendatakse nende süsivesinike lahustitega, tekivad mitmesugused värvid, mida võid ära tunda paljudes oma lemmiktoodetes. Need värvid võivad olla saastunud ka väikese hulga raskemetallidega ja võivad olla isegi kombineeritud alumiiniumsubstraadiga. 

Alumiiniumiühendid ja paljud raskemetallid on aga mürgised ajule. Kivisöetõrva kasutatakse näiteks järgmistel eesmärkidel: katusekatted, välisvärvid ja kütmine, mistõttu on ilmne, et see asi ei tohiks ühtlasi olla mõeldud ka allaneelamiseks.

Uuringutes on leitud, et kollane nr 5 põhjustab geneetilisi kahjustusi. Kollane nr. 6 on seotud allergiate, nohu ja kasvajatega loomadel. Samuti on leitud, et kunstlikud värvained põhjustavad tarbimisel lastel ärrituvust, hüperaktiivsust ja agressiivsust ning võivad olla seotud seotud autismiga (17, 18, 19, 20).

Kas Ecosh kasutab oma toidulisandites kunstlikke värvaineid?

Ecosh ei kasuta oma toidulisandites värvaineid üldse – ei looduslikke, ega ka mitte sünteetilisi.

1.3. Šellak (E 904)

Miks ja kus šellakit kasutatakse?

Teine aine, millest tuleb olla teadlik, on šellak – see on sama aine, mida kantakse küünelakile pealislakina. Šellak on vaik, mida üks putukas (emane lakk-kärbes) eritab puutüvedele India ja Tai metsades. Vaik kraabitakse puutüvelt maha ja kuna Šellak on looduslik liim ja läbipaistev kattekiht, siis kasutatakse seda peamiselt toiduainete katetes, kosmeetikatoodetes ja lakkides. Kõige sagedamini just kondiitritoodetes, šokolaaditoodetes, närimiskummides, kohviubades ja puuviljades ning seda nimetatakse sageli “kondiitriglasuuriks” või “kondiitrivaiguks”.

Šellakit kasutatakse laialdaselt ka kapslite ja tablettide katmiseks farmaatsiatööstuses. Varem kasutati seda hambaravis proteeside ja muude toodete valmistamiseks.

Keemiliselt koosneb šellak peamiselt aleuriithappest ja muudest looduslikest vahadest. See annab toidulisanditele läikiva, glasuuritud välimuse, mis on ka põhjus, miks toidulisandite turundusmeeskonnad šellakit armastavad. Läikivat ja atraktiivset tabletti on palju lihtsam müüa, kui tuhmi ning igavat. 

Šellaki terviseriskid

Allolevad terviseriskid on seotud pigem ohtudega, kus inimene puutub šellaki aurudega kokku näiteks oma töökohal, kus see võib organismi siseneda naha, sissehingamise, allaneelamise või silma sattumise kaudu.

Liigse šellakiga kokkupuute võimalikud tagajärjed

• Terviserisk kokkupuutel silmadega. Silmakontakt: 
  • Põhjustab silmade ärritust.
• Terviserisk kokkupuutel nahaga. Üleannustamise mõju kokkupuutel nahaga: 
  • Korduv või pikaajaline kokkupuude nahapinnaga võib tekitada nahaärritust.
• Terviserisk sissehingamisel. Üleannustamise mõju sissehingamisel:
  • Kõrge aurukontsentratsioon võib ärritada silmi, nina, hingamisteid ja kopse. Põhjustab nina ja kurgu ärritust. Võib mõjutada aju või närvisüsteemi, põhjustades pearinglust, peavalu või iiveldust. Vältida aurude või udude sissehingamist. 
• Terviserisk allaneelamisel. Üleannustamise mõju allaneelamisel: 
  • Allaneelamise korral aspiratsioonioht; võib sattuda kopsudesse ja põhjustada kahjustusi. 
• Terviserisk pikaajalisel kokkupuutel (näiteks töökohas). Üleannustamise mõju pikaajalisel kokkupuutel: 
  • Korduvat ja pikaajalist liigset kokkupuude lahustitega on seostatud püsivate aju- ja närvisüsteemi kahjustustega (9).

Kas šellakit peetakse seespidisel manustamisel siiski ohutuks?

Kuigi vähesed inimesed on šellakile allergilised, peetakse toiduainete ja farmaatsiatoodete glasuurimiseks kasutatavat šellakit siiski hetkel suukaudsel manustamisel ohutuks. Segi ei tohiks ajada farmaatsia- ja hambaravis kasutatavat šellakit ja tööstuslikke lakilaadseid tooteid (7).

Kas šellak USAs lubatud ja FDA poolt heaks kiidetud?

Ameerika Ühendriikides on šellak kantud FDA nimekirja vaik- ja polümeerikattematerjalidest, mida “võib ohutult kasutada toiduga kokkupuutuvatel pindadel, mis on ette nähtud kasutamiseks toidu tootmisel, valmistamisel, pakkimisel, töötlemisel, pakendamisel, transportimisel või hoidmisel.” (8).

Kas šellak on ka Euroopa liidus lubatud?

Šellak (E904) on EÜ direktiivi 95/2/EÜ lisa IV kohaselt heakskiidetud toidu lisaaine ja kategoriseeritud, kui “glaseeraine” (11).

Huvitav ja ometigi vastuoluline fakt

Euroopa komisjon tegi 2008 aastal määruse, kus koos talgi (E 553b) ja karnaubavahaga (E 903), lubati šellakit kasutada ainult koorimata värviliste keedetud munade pinnal kuna need võivad teenida kaunistamise eesmärki andes enam-vähem läikiva efekti. Määruses mainiti ka, et lisaks sellele võib šellak (E 904) aidata kaasa toote paremale säilimisele kõikide koorimata keedumunade pinnal kasutamiseks, ning, et need toidu lisaained ei migreeru eeldatavasti munade sisemisse söödavasse osasse nende lahustamatuse ja suure molekulmassi tõttu.

Määruses oli kirjas, et nende ainete kasutamine toidu lisaainetena ei mõjuta tõenäoliselt inimese tervist, kuna need vahad jäävad munakoorele. Seega lubatigi talki (E 553b) ja karnaubavaha (E 903) kasutamist koorimata värviliste keedetud munade puhul ning šellakivaha (E 904) kasutamist kõigi koorimata munade puhul (10). 

Meie aga sööme seda “ohutut” ainet siiski endiselt  julgelt sisse.

Kas Ecosh kasutab oma toidulisandites šellakit?

Ei kasuta, ega pole kunagi kasutanudki!

2. Lisaained, mis lisatakse toidulisanditesse nende struktuuri parandamiseks nagu paakumisvastased ained talk (E 553b) ja magneesiumstearaat (E572 või E470)

Täiteained ja paakumisvastased ained on teine levinud mitteaktiivsete koostisosade kategooria. Need teevadki täpselt seda, mida ütleb nende nimetus – täidavad toidulisandit ehk annavad juurde mahtu, et see suuremana paistaks, ja seetõttu meie alateadvuses ka tõhusamana tunduks.

Iseenesest ei ole täiteainetes ega paakumisvastastes ainetes midagi ohtlikku. Kuid, regulatsiooni puudumine osades maailma osades tähendab, et keegi ei kontrolli, mida täiteainena kasutatakse. Loetleme siis meie üles mõne aine, mida toidulisanditesse tihti mahuaineks või struktuuri parandamise eesmärgil lisatakse, aga milledele on olemas ka tervislikum alternatiiv.

2.1. Talk (magneesiumsilikaat ehk E 553b)

Miks talki toidulisandites kasutatakse? 

Üks populaarsemaid näiteid täiteaine kohta on talk, mis aitab ühtlasi tablette ka koos hoida. Talki kasutatakse paakumisvastase vahendina ja samuti takistab see toidulisandite koostisosade kleepumist tablettide valmistamise masinatesse.

Toiduainetes on talk mineraalselt inertne ja läbib organismi seedimata, mistõttu kasutatakse seda toiduvärvide kandjana ja eraldusainena magusates toodetes, pagaritoodetes, riisis, kuivatatud toidupulbrites, maitseainetes, juustus, vorstikoortes ja söögisoolas (1, 12).

See on küll sageli peidetud teadusliku nimetuse taha, magneesiumsilikaat, kuid see on ikkagi talk – ja mida vähem talki, seda parem (1, 12). 

Miks talk võib terviseriskiks osutuda

Oma GRAS-staatuse (ingl Generally Recognized As Safe) tõttu, ei pea toidulisandites kasutatav talk näiteks Ameerikas läbima puhtuse või saastatuse kontrolli, sest pole olemas eeskirju, mis otseselt keelaksid asbesti sisalduse talgis (12).

Aga, kuna asbest ja talk on maast välja kaevandatud mineraalid, siis esinevad teatavad asbesti tüübid looduskeskkonnas koos talgiga. See tähendab, et kaubanduslikuks kasutamiseks välja kaevatud talk võib olla saastunud asbestiga.

Kuigi USAs peab FDA (U.S. Food and Drug Administration) asbestiga saastunud talki kasutamist ükskõik millises tootes vastuvõetamatuks, siis saab see amet siiski tegutseda ainult juhul, kui on teaduslikult tõestatud, et toode tervisele kahju põhjustab. Ja kuigi talgi puhul oleks selleks justkui alust, on uuringud siiski veel ebapiisavad selleks, et talgi kasutamine toiduainetööstuses keelustada.

Euroopa Hingamisteede Seltsi (ERS) rahvusvahelisel kongressil peetud ettekandes märkis Madalmaade kutsehaiguste ekspertkeskuse (NECORD) pulmonoloog dr Jos Rooijackers, et teadlikkus talgi sissehingamisest tulenevatest terviseriskidest on ebapiisav ja et sellega tuleb kiiresti tegeleda.

Dr Rooijackers ja kolleegid uurisid töötajaid šokolaaditoodete tehases, kus tootmisprotsessis kasutati regulaarselt talki (hüdraatmagneesiumsilikaat). Ühel tehase töötajal oli juba diagnoositud kopsuhaigus silikatoos (haigus, kus talgi sissehingamine põhjustab kopsupõletikku). Hilisema uurimise tulemusena avastati see veel ühel töötajal. Kahjustus progresseerub pideva kokkupuute korral ja võib viia kopsufibroosi ja hingamispuudulikkuseni.

“Kuigi silikatoos on teadaolevalt tervisemõju, mis tuleneb talgi sissehingamisest sellistes tööstusharudes nagu kaevandamine, ei tunnistanud ettevõte seda ohtu, sest talki peetakse üleüldiselt ohutuks ja seega ka ohutuks toidu lisaaineks.” ütles dr Rooijackers (13).

Talgipulbrit on uuritud ka seoses vähiga. Enamik muret võimalike seoste pärast talgi ja vähi vahel on keskendunud järgmistele teemadele:

• Kas inimestel, kes puutuvad tööl pikaajaliselt kokku talgi osakestega on nende sissehingamisel suurem risk haigestuda kopsuvähki.
• Kas regulaarselt suguelundite piirkonnas kasutatav talk suurendab munasarjavähi riski (14). 
• Lisaks, mõned uuringud ja kohtuasjad seostavad asbestiga saastunud talgipulbrit mesotelioomiga. Mesotelioom on surmav vähk, mis kõige sagedamini kahjustab kopsude limaskesta, kuid võib tekkida ka kõhu või südame limaskestas. Asbestiga kokkupuudet on seostatud kõigi kolme nimetatud vähivormiga. Inimesed võivad sisse hingata või alla neelata asbestikiududega saastunud talgipulbrit. See võib põhjustada põletikku ja armistumist ning viia mesotelioomini. Rahvusvaheline Vähiuuringute Agentuur (IARC) ütleb, et asbestiga saastunud talk on “inimesele kantserogeenne”. Kuid agentuur, mis on Maailma Terviseorganisatsiooni allüksus, täpsustab ka, et asbestivaba talk on “kantserogeensuse osas inimesele mitte klassifitseeritav” (15).

Kas talk on USAs lubatud?

Toidu lisaainetena on talk USA Toidu- ja Ravimiameti (FDA) poolt tunnistatud üldiselt ohutuks (GRAS) (12).

Kas talk on ka Euroopa Liidus lubatud?

Euroopa Liidus on talk ehk E 553b paakumisvasase ainena lubatud lisaainete nimekirjas. Aga, erinõuetes on eraldi välja toodud, et just nimelt asbestivaba talk (11). 

Huvitav fakt

Seoses talgipulbri ohutusega on olnud probleeme ka minevikus, kus Johnson & Johnson oli sunnitud terviseprobleemide tõttu maksma peaaegu 5 miljardit dollarit kahjutasu. Tundub, et nemad on küll oma tegevust parandanud, kuid kahtlaste talgi allikate suhtes tuleb endiselt ettevaatlik olla (1).

Kas Ecosh kasutab oma toidulisandites talki?

Ei, Ecosh ei ole oma toidulisandite tootmisel talki mitte kunagi kasutanud, ega hakka ka edaspidi kasutama.

2.2. Magneesiumstearaat ehk rasvhapete magneesiumsoolad (E572 ehk E470b)

Üks levinumaid paakumisvastaseid aineid on magneesiumstearaat. See on tööstuslik määrdeaine, mis takistab koostisainete kleepumist tootmisseadmetele keemiliste pulbrite kokkusurumisel tahketeks tablettideks ja ühtlasi takistab ka tootmisliini ummistumist. Seetõttu kasutataksegi magneesiumstearaati sageli meditsiiniliste tablettide, kapslite ja pulbrite valmistamisel.

Kuigi magneesiumstearaat on kõige sagedamini kasutatav tablettide määrdeaine, võib see põhjustada tablettide väiksemat märguvust ja aeglasemat lagunemist ning seega ka ravimi aeglasemat ja isegi madalamat lahustumist.

Magneesiumstearaadi võimalikud terviseriskid

Üldiselt peetakse magneesiumstearaati suukaudsel manustamisel ohutuks, kuid liiga suurtes annustes võib see ärritada soole limaskesta ja vallandada kõhulahtisuse. Üles on kerkinud ka osasid teisi võimalikke murekohti:

• Immuunfunktsioon. On tehtud ettepanek, et magneesiumstearaadi pulber võib nõrgestada immuunsüsteemi T-rakkude funktsiooni, aga uuringud selle mõju kohta on alles algusjärgus (16).
• Pestitsiididega seotud probleemid. Stearaat pärineb mõnikord puuvillaseemneõlist ja seetõttu muretsevad osad, et kuigi magneesiumstearaat läbib enne ravimites kasutamist intensiivse puhastusprotsessi, võib see siiski sisaldada ohtlikke pestitsiide ja on kõigele muule lisaks ka geneetiliselt muundatud (16).
• Toitained ja ravimite imendumine. On mõningane mure, et magneesiumstearaat võib takistada organismil toitainete imendumist. Ühes uuringus leiti, et magneesiumstearaadiga tablettide lahustumine võtab kauem aega, kui ilma magneesiumstearaadita tablettide lahustumine. Teistes uuringutes leiti jälle, et magneesiumstearaadi lahustumisaeg ei mõjuta ravimi ega toidulisandi tõhusust (16).
• Biokile. On ka mure, et magneesiumstearaat võib põhjustada kahjulike biokilede tekkimist seedesüsteemis. Biokiled tekivad siis, kui bakterirühmad moodustavad kaitsva barjääri. Selline kahtlus tuleneb asjaolust, et magneesiumstearaati sisaldab ka seep, mis näiteks ka vanniveel või vannitoa seinal õhukese kilelaadse kihi tekitab. Kuigi, soolestiku voodriks olev biokile on vannitoa seinast erinev ja seal ei tohiks samasugust kile kihti tekkida (16).
• Allergeenid. Allergilised reaktsioonid magneesiumstearaadile on haruldased, aga kui see sind puudutab, siis lihtsalt väldi seda ainet ja räägi oma arstiga võimalusest leida ravimid, mis magneesiumstearaati ei sisaldaks (16).

Kas USAs on magneesiumstearaadi kasutamine lubatud ja milline on ohutu kogus?

FDA on magneesiumstearaati heaks kiitnud ja lubab selle kasutamist lisaainetena toidus ja toidulisandites. Ka National Center for Biotechnology Information (NCBI) andmetel on magneesiumstearaat väikestes kogustes kasutamiseks ohutu ning seda soovitatakse päevas tarbida vähem kui 2500 milligrammi (mg) kilogrammi kohta. See võrdub umbes 170 000 milligrammiga 150-kilose täiskasvanu puhul, mis on palju rohkem kui toidulisandites tegelikult sisaldub (16).

Kas magneesiumstearaadi kasutamine toiduainetööstuses on lubatud ka Euroopas?

Ka Euroopas on magneesiumstearaat nimega rasvhapete magneesiumisoolad ehk E470b lubatud lisaainete nimekirjas emulgaatori, stabilisaatori ja paakumisvastase ainena (11). 

3. Lisaained, mis lisatakse toidulisanditesse nende maitseomaduste parandamiseks nagu kunstlikud magusained aspartaam (E 951), atsesulfaam K (E950), aspartaam-atsesulfamasool (E 962), tsüklamaadid (E 952), sahhariin (E 954) ja sukraloos (E 955)

Looduslikud magusained (nt sahharoos ehk suhkur, fruktoos, mesi, stevia, molaasid) ja kunstlikud magusained (nt tsüklamaat, aspartaam, atsesulfaan, sahhariin, isomalt, mannitool, sorbitool, ksülitool, erütritool) kuuluvad kõige levinumate toidu koostisosade ja lisaainete hulka. Neid koostisosi liigitatakse “kalorilisteks” (nt sahharoos, suhkrualkoholid ja hüdrogeenitud tärklise hüdrolüsaadid) või “kalorivabadeks” (nt tsüklamaat, sahhariin, aspartaam, sukraloos, atsesulfaamkaalium, stevioolglükosiid) või, siis sõltuvalt nende energeetilisest panusest vastavalt “toiteväärtuslikeks” või “mittetoiteväärtuslikeks”. 

Lisaks kasutatakse tarbijale esitatavas teabes vahel ka terminit “looduslikku päritolu”, nagu stevioolglükosiidi puhul, või “kunstlikku päritolu”, kui magusained on sünteetilised. Sünteetilisi ehk kunstlikke magusaineid kasutatakse sageli mittealkohoolsete jookide, kondiitritoodete, hapendatud toitude, kastmete, aga ka piiratud energiasisaldusega toitude, meditsiiniliseks otstarbeks mõeldud dieettoitude või toidulisandite valmistamisel (29).

Kunstlikud magusained muutusid populaarseks maailmasõdade ajal vastusena põllumajanduskriisi tõttu vähenenud suhkrutootmisele. Sel ajal oli suhkru alternatiivina kõrgelt aktsepteeritud sahhariin ja selle magusustavad omadused avastasid Remsen ja Fahlberg juhuslikult 1879. aastal, kui Fahlberg märkas, et tema õhtusöögileib muutus väga magusaks pärast seda, kui ta unustas pärast tervet päeva laboris käed pesta. 

1950. aastate alguses arvati, et suhkru asendamine kunstlike magusainetega on lausa soovitav, et vähendada sel moel toiduainete kõrget kaloraaži, sest kiiresti areneva kondiitri- ja kiirtoidutööstusega kaasnes ka rasvumise kasv. Kuigi nõudlus dieettoodete järele jätkuvalt suurenes, kaotas sahhariin järk-järgult oma kibeda järelmaitse tõttu populaarsuse ning oli vaja leida uut, parema maitsega kunstlikku magusainet.

Oluline areng oli tsüklamaadi ilmumine, mis ei andnud mõru järelmaitset ja mida võis kasutada alkoholivabade jookide magustamiseks. Kahjuks keelas toidu- ja ravimiamet (FDA) selle kasutamise USAs, kuna kahtlustati, et tsüklamaat võib põhjustada vähki. Huvitaval kombel ei ole tsüklamaati teistes riikides siiani keelatud. 

Pärast seda osutus aspartaami leiutamine aastal 1965 lausa läbimurdeks. Aspartaami leiutaja James M. Schlatter sai selle ühendi osana kõhulahtisusevastaste ravimite uurimisest. Ta avastas magusaine täiesti juhuslikult pärast oma sõrme lakkumist, mis oli tegelikult vastuolus tööohutusnõuetega. Pärast esialgseid takistusi selle ühendi legaliseerimisel toidu lisaainena, algas selle suuremahuline tootmine 1981. aastal.

Kui aspartaam 1981. aastal turule tuli, hakati seda turustama NutraSweet’i nime all, ning selle puhul kantserogeensust esialgu ei kahtlustatud. Aspartaam on tänaseni Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Aasias üks peamine kunstlik magusaine (23, 25).

Allolevalt kirjeldame osasid enimlevinud kunslikke magusaineid nagu aspartaami (E 951), aspartaam-atsesulfamasoola (E 962), tsüklamaate(E 952), sahhariini (E 954) ja sukraloosi (E 955) veidi lähemalt.

3.1. Aspartaam (E 951)

Aspartaam on intensiivne, madala kalorsusega kunstlik magusaine. Tolle valge ja lõhnatu pulbri atraktiivsus magusainena seisneb selles, et see on umbes 200 korda magusam kui suhkur, samas kui aspartaami kaloraaž on oma magususe muljet andvate kontsentratsioonide juures peaaegu null. Siiski ei ole aspartaami maitse identne tavalise suhkru omaga, maitse ilmnemine võtab kauem aega ja sellel on tavaliselt järelmaitse.

Aspartaam on maailmas kõige laialdasemalt kasutatav kunstlik magusaine, mida turustatakse ka, kui NutraSweet, Equal, Sugar Twin ja AminoSweet.

Aspartaami sisaldavad enam kui 6000 toodet, sealhulgas dieetkoola ja Pepsi ning muud kunstlikult magustatud joogid; suhkruvabad närimiskummid; suhkruvabad kommid; vähese või üldse mitte suhkruga magusad kastmed, nagu ketšupid; laste ravimid ja vitamiinid ning ka muud toidulisandid.

Aspartaam on sünteetiline kemikaal, mis koosneb fenüülalaniini ja asparagiinhappe aminohapetest koos metüülestriga. Tarbimisel laguneb metüülester metanooliks, mis võib muunduda formaldehüüdiks (24).

Inimese seedekulglas muutub aspartaam asparagiinhappeks, fenüülalaniiniks ja metanooliks. Kahte viimast peetakse inimese kehale tegelikult ebasoovitavateks. Ühel inimesel 10 000-st on seisund nimega fenüülketonuuria ja seetõttu on aspartaami sisaldavate toiduainete märgistusel ka hoiatus, et see „sisaldab fenüülalaniini“ (25).

Aspartaami võimalikud terviseriskid

Kuigi paljud uuringud, milledest mõned on mõistagi ka tööstuse enda poolt sponsoreeritud, ei ole teatanud aspartaamiga seotud probleemidest, on kümned aastakümnete jooksul läbiviidud sõltumatud uuringud seostanud aspartaami pika hulga terviseprobleemidega, sealhulgas:

• vähiga;
• ajukasvajatega;
• südame- ja veresoonkonna probleemidega;
• insuldi, dementsuse ja Alzheimeri tõvega;
• krampidega;
• neurotoksilisuse, ajukahjustuste ja meeleoluhäiretega;
• peavalu ja migreeniga;
• neerufunktsiooni langusega;
• kehakaalu tõusu, suurenenud söögiisu ja rasvumisega seotud probleemidega;
• diabeedi ja ainevahetuse häiretega;
• soolestiku düsbioosiga;
• raseduse kõrvalekalletega nagu enneaegne sünnitus ja ülekaalulised lapsed;
• spermakahjustustega;
• maksakahjustuste ja glutatiooni ammendumisega (24).

Kas aspartaam on USAs lubatud?

USAs on aspartaami kasutamine toidu magusainena lubatud. Aspartaami kaubamärgid on Nutrasweet®, Equal® ja Sugar Twin®. 

FDA andmetel on lubatud päevane aspartaami tarbimise piirnorm Ameerika Ühendriikides 50 mg/kg kehakaalu kohta nii täiskasvanute, kui ka laste puhul. Kuna aspartaami sisaldavad väga mitmed erineva tooted, siis võivad nii lapsed, kui ka täiskasvanud tahtmatult ja eneselegi teadmata tarbida tegelikkuses suuremaid koguseid, kui FDA soovitab. See aga võib põhjustada tõsiseid tervisekahjustusi. Aspartaami sisaldav toit peab USAs olema märgistatud teabega: “sisaldab fenüülalaniini” (23, 25, 32).

Kas aspartaam on Euroopa Liidus lubatud

Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) hindas 2013 aastal uuesti aspartaami ohutust ja järeldas, et lubatud päevane doos 40 mg iga kilogrammi (kehakaalu) kohta päevas on piisav, et inimese tervist aspartami võimalike kahjulike mõjude eest kaitsta.

Seega on Euroopas asprataami lubatud kasutada lisaainena toiduainetes nagu jookides, magustoitudes, maiustustes, piimatoodetes, närimiskummides, vähese energiasisaldusega ja kehakaalu kontrollida aitavates toodetes, toidulisandites ning ka lauamagusainetena (22). ELis peab aspartaami sisaldavate toiduainete märgistusel olema märgitud selle nimetus või E-number (E 951) (22).

Kas Ecosh kasutab on toidulisandites aspartaami?

Ei kasuta.

3.2. Atsesulfaam-K (E 950) 

Atsesulfaami ehk atsesulfaam kaalium (ingl ka Ace-K) lisatakse magususe suurendamiseks paljudele jookidele, pagaritoodetele, pakendatud toodetele ja niisamuti ka toidulisanditele. Kuid erinevalt aspartaamist on sellest ainest juttu olnud vähem ja seetõttu jätavad tarbijad atsesulfaami tihti ka tähelepanuta.

See aine talub hästi kuumutamist, aga on suurtes kogustes veidi kibeda järelmaitsega. Tihti kasutatakse atsesulfaami näiteks jookides koos teiste magusainetega, kuna see annab sünergeetilise efekti (mitme magusaine kooskasutamisel saadakse sama magusus väiksemate koguste kasutamisel) ja erinevate magusainete kooskasutamisel on ka järelmaitse varjatud.

Atsesulfaami võimalikud terviseriskid

Atsesulfaami on koos teiste kunstlike magusainetega (koos kõige sagedamini tarbitavatega nagu aspartaam, atsesulfaam-K ja sukraloos) uuritud enim just selle võimaliku seosega vähiriski suurenemise vahel.

Ühes suures kohortuuringus seostati kunstlikke magusaineid (eriti aspartaami ja atsesulfaam-K-d), mida kasutatakse paljudes toidu- ja joogibrändides kogu maailmas, suurenenud vähiriskiga.

Juba ainuüksi selle konkreetse uuringu tulemustest peaks tegelikult piisama, et hinnata ümber magusainete nagu aspartaami, atsesulfaam-K ja sukraloosi kasutamise lubamine (27). 

Kas atsesulfaam-K on USAs lubatud

FDA (Ameerika Ühendriikide Toidu- ja Ravimiamet) on atsesulfaamile oma heakskiidu andnud alates aastast 1988 ning see on üks kuuest madala kalorsusega kunstlikust magusainest, mida on praegu Ameerika Ühendriikide toiduainetes lubatud kasutada. Ohutuks päevaseks doosiks (ADI) peetakse 9 mg iga kilogrammi (kehakaalu) kohta päevas (32).

Kas atsesulfaam-K on Euroopa Liidus lubatud

Atsesulfaam K on ELis lubatud kasutada lisaainena toiduainetes ja ka toidulisandites, välja arvatud väikelastele mõeldud toidus (26).

Kas Ecosh kasutab on toidulisandites atsesulfaam-K-d?

Ei kasuta.

3.3. Aspartaam-atsesulfamasool (E 962)

Aspartaam-atsesulfaamsoola puhul on tegu valge ja kristallilise sünteetilise magusainega mida toodetakse aspartaami ja atsesulfaamkaaliumi 2-1 segu leotamisel happelises lahuses ning selle kristalliseerumisel. Protsessi käigus eemaldatakse niiskus ja kaalium.

Aspartaam-atsesulfaamsoola turustatakse nime Twinsweet all, mis kirjeldab tegelikult vägagi hästi selle nö topeltamagusat omadust (umbes 350 korda suhkrust magusam, kui aspartaam ja atsesulfaan on eraldi kumbki suhkrust umbes 200 korda magusamad).

Aspartaam-atsesulfamasoola terviseriskid

Sellega on lugu väga lihtne ja enesestmõistetav. Nimelt, kui aspartaam-atsesulfaamsool kuskil lahustub (juba süljes, aga kindlasti ka maos), eralduvad mõlemad selles sisalduvad sünteetilised magustajad üksteisest ja toimivad kehas edasi juba täpselt samuti, nagu oleks neid tarbitud eraldiseisvalt. Seega manustades apartaam-atsesulfaamsoola saad kaks ühes – aspartaami ja ka atsesulfaam-K-d ning nende kahe võimalikest terviseriskidest juba kirjutasime.

Lisaks, kuigi kõik uuringud ei toeta arvamust, et aspartaami ja atsesulfaam-K ühendamine toksikoloogiliselt midagi juurde lisab, on aspartaam-atsesulfaamsoola manustamisel teatatud kõrvalnähtudest nagu pearinglus, peavalu ja iiveldus (33).

Kas aspartaam-atsesulfamasool on USAs lubatud

On küll, ja sellele kehtib sama reeglistik, kui atsesulfaam-K-le ning aspartaamile eraldi. Mis tähendab, et seda võib kasutada täpselt samades toodetes, kus on lubatud kasutada ka atsesulfaam-K-d ja aspartaami (32).

Kas aspartaam-atsesulfamasool on Euroopa Liidus lubatud

Aspartaam-atsesulfamasool on ELis lubatud kasutada mitmete toiduainete, sh ka toidulisandite magustajana (26).

Kas Ecosh kasutab on toidulisandites aspartaam-atsesulfamasoola?

Mõistagi mitte.

3.4. Tsüklamaat (E 952) 

Tsüklamaat on kunstlik magusaine, mis on suhkrust ehk sahharoosist umbes 30 korda magusam. Tsüklamaati kasutatakse magusainetena pagaritoodetes, kondiitritoodetes, magustoitudes, karastusjookides, konservides, toidulisandites ja salatikastmetes. Sageli kombineeritakse seda koos sahhariiniga, et saavutada sünergiline magustav mõju. Eesialgu kasutati tsüklamaate ravimites viimaste kibeda maitse varjamiseks. 

Tsüklamaadi võimalikud terviseriskid 

Arvukate uuringute kohaselt võib tsüklamaat mõnel inimesel põhjustada sellise aine moodustumist, mis on loomkatsetes märkimisväärsetes annustes manustatuna põhjustanud munandikahjustusi (28). Lisaks kahtlustatakse selle aine võimalikku rolli vähiriski suurendamisel (23).

Kas USAs on tsüklamaat lubatud?

Tavaliselt on nii, et asjad, mis on USA-s lubatud, on Euroopa Liidus keelatud, aga imelikul kombel on siin vastupidi ja Ameerika Ühendriikides on tsüklamaat keelatud juba alates  aastast 1969. Isegi Coca-Cola kasutab ühe oma kuulsaima joogi, Coca-Cola Zero magustastamisel paljudes Euroopa riikides just tsüklamaati, samas, kui sama toode Ameerika Ühendriikides seda ainet ei sisalda (32).

Kas Euroopa Liidus on tsüklamaat lubatud?

ELis on tsüklamaati lubatud kasutada mitmesugustes toiduainetes ja ka toidulisandites (26). 

Kas Ecosh kasutab oma toodetes tsüklamaati?

Ei kasuta.

3.5. Sahhariin (E 954)

Sahhariin on olnud kasutusel juba peaaegu 150 aastat. Vaatamata mõningatele vastuoludele 1980-ndatel aastatel on see nüüdseks heaks kiidetud kalorivaba magusaine, mis on suhkrust 200 kuni 700 korda magusam.

Sahhariin on üks kõige odavamaid madala kalorsusega magusaineid ja seetõttu ka ülimalt populaarne ning laialtlevinud. Sahhariini kasutatakse magusainena vähese kalorsusega töödeldud toitudes, nagu näiteks puuviljamahlades, kommides, marmelaadides, želeedes, küpsistes ja ka toidulisandites.

Sahhariini võimalikud terviseriskid

Üks puudus sahhariini kasutamisel on see, et mõnede uuringute andmetel võib suures koguses sahhariini tarbimine negatiivselt mõjutada bakterite tasakaalu soolestikus. Mikroobide muutused soolestikus võivad põhjustada 2. tüüpi diabeeti, rasvumist ja – harvadel juhtudel – vähki (30). 

Kas USAs on sahhariin lubatud?

Jah (32).

Kas Euroopa Liidus on sahhariin lubatud?

ELis on sahhariini lubatud kasutada mitmesugustes toiduainetes ja ka toidulisandites (26). 

Kas Ecosh kasutab oma toodetes sahhariini?

Ei kasuta.

3.6. Sukraloos (E 955) 

Sukraaloosi turustatakse Splenda nime all. Kuigi see on kunstlik magusaine, siis erinevus Splenda ja teiste magusainete, nagu aspartaami ja sahhariini vahel on see, et sukraloos on tegelikult valmistatud ehtsast suhkrust. See annab sukraloosile ka maitse, mis on võrreldes teiste kunstlike magusainetega üldiselt eelistatavam.

Sukraaloos on keemiliselt muudetud nii, et see on tavalisest suhkrust umbes 600 korda magusam ning sealjuures peaaegu täielikult kalorivaba. Sukraloos ei jäta suhu ka järelmaitset, mistõttu kasutatakse sukraloosi kogu maailmas toiduainetes nagu jogurt, kommid, jäätis, limonaad, karastusjoogid ja toidulisandid.

Lisaks maitse muutmisele muudetakse sukraloosi ka selliselt, et imendumise ja hiljem energiaks kasutamise asemel, suurem osa sellest lihtsalt läbib sinu keha. Et muuta sukraloos peaaegu kalorivabaks, vahetatakse mõned suhkrumolekuli looduslikult esinevad osad, mida nimetatakse hüdroksüüliks, välja kloori vastu (31).

Sukraloosi võimalikud terviseriskid

Mõnede uuringute andmetel võib sukraloos vähendada soolestikus heade bakterite arvu lausa poole võrra ja muuta seeläbi ka soolestiku mikrobioomi. Loomadel tehtud uuringud näitavad, et sukraloos võib organismis suurendada ka põletikku. Aja jooksul võib põletik aga soodustada selliseid probleeme nagu rasvumine ja diabeet (31).

Kas USAs on sukraloos lubatud?

Jah (32).

Kas Euroopa Liidus on sukraloos lubatud?

Ka Euroopa Liidus on lubatud mitmesugustes toiduainetes ja toidulisandites sukraloosi kasutada (26). 

Kas Ecosh kasutab oma toodetes sukraloosi?

Ei kasuta.

Tunne oma toimeaineid – toimeainete kvaliteet, organismi jaoks omastatavad vormid, kogused, eetiline hankimine ja põhjus, miks peaksid eelistama just eestimaist toidulisandit

Kõik, mis ei ole toidulisandis eelpool loetletud mitteaktiivsed koostisosad, on aktiivsed koostisosad ehk toimeained. Need on toidulisandis just need ained, mis peaksid mõju avaldama. Kuid kõik toimeained ei ole võrdsed ja kui otsid kvaliteetset toidulisandit, on oluline veenduda, et te teaksid, millised on toimeained ja kas neist ka reaalselt kasu on.

Tooraine kvaliteet ja organismi jaoks omastatavad vormid 

Iga toidulisandi koostisosade kvaliteedi ja tõhususe tagamine peaks olema sinu jaoks tähtsaim just seepärast, et vastasel juhul raiskad lihtsalt raha. Seega, jälgi oma toidulisandis sisalduva toitaine konkreetset vormi. Koostisosa vorm ehk ühend määrab, kui kergesti see sinu vereringesse jõuab (seda nimetatakse biosaadavuseks) ja seal mõjuma hakata saab. Toidulisandis sisalduvate ühendite tundmine on sama oluline, kui põhitoitainete tundmine.

Näiteks teavad kõik, kui oluline on vitamiin B12. Kõige tavalisem toidulisandites kasutatav B12 vorm on sünteetiline ühend nimega tsüanokobalamiin. Sellist vormi on aga sinu organismil väga raske omastada. Lisaks, peale selle peab organism tsüanokobalamiin muutma ka vitamiini aktiivseks vormiks, et keha seda üldse kasutada saaks, ehk metüülkobalamiiniks. See nõuab suurt tööd ja on ebaefektiivne protsess. Mis tähendab, et pärast kõiki neid protsesse, võib ainult väike osa toidulisandis sisalduvast B12-st tegelikult mõjuda. 

Kuid kvaliteetne toidulisand võibki juba ise metüülkobalamiini sisaldada. Sellisel kujul on B12 lihtsamini imenduv ja keha ei pea seda enne kasutamist muundama. Jah, tootja kasumimarginaalile ei ole hästi imenduvate ehk biosaadavate vormide tootmine sama kasulik, kuid toidulisandite tarbija jaoks on nii kordi parem.

Kui tarbib mitmeid vitamiine üheaegselt ja need ei ole bioaktiivsed, siis see, kui palju tööd peab sinu keha tegema, et nendele mitmetele erinevatele toitainetele ligi pääseda, võib osutuda väga suureks.

Ecoshi valikus on bioaktiivseid toidulisandeid mitmeid, sealhulhgas:

• Bioaktiivne Magneesium Glütsinaat
• Bioaktiivne B-vitamiin Südamele
• Bioaktiivne B12-vitamiin
• Bioaktiivne B-kompleks
• Bioaktiivne C-vitamiin Acerolaga
• Bioaktiivne Tsink Diglütsinaat
• Bioaktiivne Foolhape
• Bioaktiivne Raud Diglütsinaat

Lisaks bioaktiivsetele vormidele peetakse eriliselt hästi imenduvateks ja tõhusateks ka liposoomseid vitamiine. Ecoshi valikus on olemas järgmised liposoomsed vitamiinid ja mineraalid:

• Liposoomne C-vitamiin
• Liposoomne Magneesium
• Liposoomne D3-vitamiin
• Liposoomne D3-vitamiin veganitele (tehtud samblikest)

Kogus

Selle kohta, kui palju toimeainet peab toidulisand sisaldama, enne, kui seda võib koostisosade hulka märkida, on olemas standardid. Mis on kahtlemata hea, sest selleks, et toidulisandil oleks mõju, peabki see sisaldama õiges ja piisavas koguses toimeainet. 

Kuid kahjuks on paljud standardid lootusetult aegunud, sest põhinevad kahekümnendal sajandil välja töötatud toitainete kontrollväärtustel (NRV). Tänapäeval on maailm aga hoopis teistsugune.

Mis puutub annustesse, siis on kaks asja, mis võivad siin probleemiks osutuda. Esimene on toidulisand, mis ei sisalda piisavat kogust toitaineid. Ja isegi kui seda on tegelikult piisavalt, et tervisealane väide sildile panna, ei pruugi seda olla piisavalt, et sa toimeaine mõju tunneksid.

Teine võimalik probleem on toidulisand, mis sisaldab liiga palju toitaineid. See on eriti oluline rasvlahustuvate vitamiinide, nagu näiteks A-vitamiini puhul, mis kogunevad aja jooksul sinu rakkudesse.

Seega on alati oluline kontrollida iga toitaine koguseid võrreldes kohalike reguleerivate asutuste poolt kindlaks määratud ohutu ülemise piirnormiga.

Eetiline hankimine

Kust pärinevad toitained? Kui tegemist on toiduga, siis teame, et raud pärineb punasest lihast või rohelistest lehtedest, C-vitamiin tsitrusviljadest, kuid tööstuslikul tasandil on see teisiti. Tarneahelad on rohkem varjatud ja on veidi keerulisem teada saada, kust täpselt sinu vitamiinid pärinevad. 

Näiteks ei töötle enamik toidulisandeid tootvaid ettevõtteid miljoneid mune, et koguda D3-vitamiini (D-vitamiini biosaadavam vorm). Selle asemel saab enamik toidulisandeid D3-vitamiini lambavillast kogutud vahast. Pärast kogumist töödeldakse vaha erinevate pesemisvahendite ja lahustitega, kuni see on toidulisandis kasutamiseks sobivas olekus. 

Ka oomega 3 illustreerib seda punkti. Maksast ekstraheeritud kalaõli on üks kõige levinumaid oomega 3 vorme, kuid peaaegu kõik on pärit Peruu anšoovistest – kõige enim püütud kala maailmas, mida ähvardab ülepüük. Kui õli on kokku kogutud, läheb see Hiinasse ekstraheerimiseks ja destilleerimiseks ning seejärel saadetakse tagasi üle maailma. Pikk protsess tähendab, et kui õli jõuab riiulile, võib see sageli rääsunud olla. 

Siiski, kumbki neist ei pea tegelikult olema nii. D3-vitamiini saab tegelikult ka jätkusuutlikest samblikest, mis kasvavad looduslikult puude ja kivide külgedel. D3 vitamiini samblikest sisaldab Ecoshi liposoomne vegan D3 vitamiin. Ning kalaõli ei pea olema toodetud Hiinas ega pärinema vaid anšoovistest. Ecoshi oomega-3-rasvhapete kompleksis OOMEX on kasutatud Prantsusmaal valmistatud kalaõli, mis on stabiilsem, kui teised oomega-3 õlid turul ja tehtud anšoovise, makrelli ja sardiini kalaõlist.

Jätkusuutlikkus

Arvestades toidulisanditööstuse suurust ja tarneahela globaalset iseloomu, ei tohiks jätkusuutlikkuse järgimine olla vaieldav. Kuid see on haruldasem, kui arvad. Loodusressursside ärakasutamine, põhjendamatu jäätmeteke ja sõltuvus ühekordselt kasutatavast plastist on normiks.

Meie arvates ei ole see kõik õige. Me arvame, et ettevõtted on oma klientide ja planeedi ees kohustatud tegema kõik endast oleneva, et vähendada süsinikujalajälge ja oma mõju planeedile. 

Suured korporatsioonid, kes pumpavad välja madala kvaliteediga, odavaid toidulisandite tablette, ei mõtle nii. Nende jaoks on kõik seotud kasumiga ja kahjuks tähendab see, et tihti tuuaksegi ohvriks just jätkusuutlikkus. On aeg nõuda rohkem.

See on sünge pilt ja toidulisandite tööstus ei ole heas seisus. Aga parem on olemas. On olemas kvaliteetsed toidulisandid, milles kasutatakse eetilistest allikatest pärinevaid koostisosi ja kasutatakse neid ka tõhusates annustes. Tuleb lihtsalt teha oma kodutöö ja veenduda, et tead, mida ostad ja mida endale sisse sööd. See on koht, kus sa ei peaks tegema kompromisse.

Nii et, tõsta oma standardeid. Esita rohkem küsimusi. Uuri täpselt, mis on pudelis. Ja kui seal on midagi, mida sa pigem ei sööks, siis ära söö!

Mida peaksid teadma, kui ostad Ameerikas toodetud toidulisandeid

Ameerikas ei reguleeri FDA  (U.S. Food and Drug Administration) toidulisandeid. Selle asemel kuuluvad toidulisandid alatest aastast 1994 toidulisandite ja tervisekasvatuse seaduse (DSHEA) alla.

DSHEA määratleb toidulisandit kui toodet, mis on mõeldud toitumise täiendamiseks ja sisaldab ühte või mitut toidu koostisosa, nagu näiteks:

• vitamiin, mineraal, ravimtaim või muu taimne aine,
• aminohapped,
• kontsentraat, metaboliit, koostisosa või ekstrakt.

“Uus toidu koostisosa” on määratletud kui koostisosa, mis vastab eespool esitatud määratlusele, kuid mida ei müüdud USAs toidulisandina enne 15. oktoobrit 1994.

DSHEA kohaselt peab FDA pärast toidulisandi turuleviimist näitama, et see on “ohtlik”, enne, kui ta võib selle kasutamist piirata, või selle turult kõrvaldada. Mis teisisõnu tähendab lihtsalt seda, et erinevalt ravimitest ei pea toidulisandite tootjad Ameerikas enne toote turule laskmist tagama, et toode on ohutu.

FDA kaalub ohutuse hindamist alles pärast seda, kui kõrvaltoimetest või kahjustustest on teatatud FDA ametliku kõrvaltoimetest teatamise süsteemi kaudu (12).

Miks on Euroopa Liidus kontroll toidulisandite üle suurem kui Ameerika Ühendriikides?

Nii nagu mitmetes teisteski Euroopa riikides nagu näiteks Austrias, Bulgaarias, Taanis, Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Kreekas, Islandil jne., on ka Eestis kodanikel õigus tasuta ja üldisele tervishoiule. Ameerika Ühendriikides peavad kodanikud oma tervishoiu eest maksma. Kuna enamikes Euroopa riikides maksab valitsus oma kodanike tervishoiu eest ise, siis on ju vaid loogiline, et Euroopa Liidus on keelatud ka kõik ained, mis haigestumise riski suurendada võivad. 

Ameerika Ühendriikides peetakse aga tervishoiuteenuseid äriks. Kui sul on raha, saad ravi –  kui ei ole, siis ei ole sul õnne. Seega ei ole ka FDA-l sama kiire keelustada neid toksiine, mis erinevates riikides inimtoiduks keelatud on (21).

Olgu ka öeldud, et näiteks Põhja-Ameerikas on toidulisanditööstuse väärtus hinnanguliselt 50 miljardit dollarit aastas. Ja ometi ei nõuta, et kõik toidulisandite tootjad või müüjad end FDA-s registreerima peaksid. Seega puudub tegelikult igasugune regulatsioon (1).

Miks siis ikkagi just Eestis toodetud toidulisandid just need kõige tervislikumad võivad olla?

Veel üks põhjus, miks usaldada pigem Euroopa Liidus, aga eriti just Eestis toodetud toidulisandeid on väga lihtne ja loogiline. Eesti on üks väiksemaid riike mitte ainult Euroopas, aga kogu maailmas. See tähendab loomulikult ka vähemat arvu toidulisandite tootjad.

Mida vähem on tootjad, seda kergem on Põllumajandus- ja Toiduametil nende tegevusel silma peal hoida ja ka pidevat kontrolli teostada!

NB! Ülitundlikkuse puhul mõne koostisosa suhtes ära kasuta siin loos kirjeldatud tooteid. Siin edastatud teabel on ainult informatiivne eesmärk ja seda ei tohiks pidada tervishoiuteenusteks ega meditsiiniliseks diagnoosiks ja raviks. Seda teavet ei tohiks võtta garantiina saavutatavate tulemuste tagamisel. Saadud teave ei ole mõeldud ka sinu arsti või teiste tervishoiutöötajate nõuannete asendamiseks. Ära kasuta siin olevat teavet terviseprobleemi diagnoosimiseks või raviks. Terviseprobleemi, ravi ja ravimite tarvitamise korral, enne ravi muutmist või katkestamist tuleb pidada nõu tervishoiutöötajaga, seda ka juhul, kui sul on kahtlus, et sul võib olla terviseprobleeme. Mitte kasutada toidulisandeid mitmekesise toitumise asendajana. Oluline on toituda mitmekülgselt ja tasakaalustatult, harrastada tervislikku elustiili ja kuulata ka oma sisetunnet!

Autor: Maria-Helena Loik

Pildid: Pexels.com, Pixabay.com, Shutterstock.com

Allikad:

1. What’s going on with the supplement industry? (yourheights.com)
2. FDA Reaffirms Safety of Titanium Dioxide for Use in Foods | PackagingLaw.com
3. Titanium dioxide: E171 no longer considered safe when used as a food additive | EFSA (europa.eu)
4. Titanium dioxide still banned in Europe (ingredientsnetwork.com)
5. 1861.pdf (nj.gov)
6. ADM presents titanium dioxide alternative for intense white coloring, improving stability and texture (foodingredientsfirst.com)
7. D.M.Shellac has brought to you the Food Grade Shellac used to boost appearence (dmshellac.com)
8. Food & Agriculture – Shellac, Waxes, Natural Gums, Resins, Menthol Crystals & Zein (afsuter.com)
9. file://O:\Program%20Files\ProductVision%204.0\REPORTS\~PV38879. (ucps.k12.nc.us)
10. Commission Regulation (EU) No 675/2012 of 23 July 2012 amending Annex II to Regulation (EC) No 1333/2008 of the European Parliament and of the Council as regards the use of Talc (E 553b) and Carnauba wax (E 903) on unpeeled coloured boiled eggs and the use of Shellac (E 904) on unpeeled boiled eggsText with EEA relevance (europa.eu)
11. Toidus lubatud lisaainete loetelu ja piirnormid toidugruppide kaupa, lisaainete kasutamise tingimused ja viisid ning lisaainete märgistamise ja muul viisil teabe edastamise erinõuded ja kord–Riigi Teataja
12. Do Your Talc-Based Dietary Supplements Contain Asbestos?
13. Talc use in food processing a health hazard, say researchers
14. Talcum Powder and Cancer | American Cancer Society
15. Talcum Powder | Uses, Talc, Deadly Cancers & Asbestos Link (drugwatch.com)
16. Magnesium Stearate: What It Is, Its Uses, and More (webmd.com)
17. Toxic dyes in vitamins & supplements – Protea Nutrition
18. Developmental neurotoxicity of industrial chemicals – PubMed (nih.gov)
19. Food Color and Autism: A Meta-Analysis – PubMed (nih.gov)
20. Food additives and hyperactive behaviour in 3-year-old and 8/9-year-old children in the community: a randomised, double-blinded, placebo-controlled trial – PubMed (nih.gov)
21. 7 USA Food Additives That Are Banned In Other Countries | Assuaged
22. Aspartame | EFSA (europa.eu)
23. Aspartame—True or False? Narrative Review of Safety Analysis of General Use in Products – PMC (nih.gov)
24. Aspartame: Decades of science point to serious health risks (usrtk.org)
25. Ülimagusad magusained | Tervisliku toitumise informatsioon (toitumine.ee)
26. Food and Feed Information Portal Database | FIP (europa.eu)
27. Artificial sweeteners and cancer risk: Results from the NutriNet-Santé population-based cohort study – PMC (nih.gov)
28. Parliamentary question | Cyclamate in food poses a danger to our health | E-001008/2020 | European Parliament (europa.eu)
29. Sweetening Agents and Sweeteners in Dietary Supplements for Children-Analysis of the Polish Market – PMC (nih.gov)
30. What to Know About Saccharin (webmd.com)
31. Sucralose: Facts and Safety of Splenda (webmd.com)
32. High-Intensity Sweeteners | FDA
33. 60+ : ajakiri elukogenud inimesele 14 aprill 2018 — DIGAR Eesti artiklid