Magneesium ja selle olulisus inimkehale

Magneesiumi peetakse kriitiliselt oluliseks mineraalaineks, mida keha lihtsalt peab saama toidust, kuna organism ei suuda seda ise kuidagi tekitada. 

Magneesium osaleb rakujagamise protsessis ja aitab kaasa elektrolüütide tasakaalule,  närvisüsteemi normaalsele talitlusele, normaalsetele psühholoogilistele funktsioonidele, normaalsele valgusünteesile, normaalsele energiavahetusele, normaalsele lihaste tööle ning väsimuse ja kurnatuse vähendamisele. Lisaks aitab magneesium normaalsena hoida ka luid ja hambaid.

Magneesiumi jaotumine inimkehas ja probleemid magneesiumipuuduse diagnoosimisega

Magneesiumi jaotumine inimkehas. Magneesiumipuudust on meditsiiniliselt raske diagnoosida, sest vere- ja uriiniproovid ei pruugi puudusest alati õiget pilti näidata. Nimelt, vereseerumis leidub kogu keha magneesiumivarudest kõigest vaid 0,8% magneesiumi. Ülejäänud osa jaotub pehmetes kudedes (19%), lihastes (27%) ja valdav enamus luudes (53%). Kuni üks kolmandik luusse talletatud magneesiumist on vahetatav ja kuigi luus sisalduv magneesiumi üldkogus võib olenevalt east muutuda, jääb luu kõige olulisemaks talletatud ja vahetatava magneesiumi piirkonnaks.

Vereanalüüsid magneesiumipuuduse testimiseks. Kui magneesiumi kontsentratsioon veres veidikenegi langeb, suureneb oht südamelihase infarktile. Selle ärahoidmiseks võtab keha kõigist oma reservuaaridest, nii luudest, lihastest, rakkudest, kui teistest kudedest magneesiumi vähemaks, et hoida magneesiumitaset veres stabiilsena. Seega, võimaliku magneesiumipuuduse väljaselgitamiseks vereanalüüsi tehes, võibki analüüsi tulemus jääda täiesti normi piiresse, samas, kus rakud ja muud koed võivad magneesiumist täiesti tühjad olla.

Uriinianalüüsid magneesiumipuuduse testimiseks. Samuti ei pruugi võimalikust magneesiumi defitsiidist õiget pilti anda uriinianalüüs. Seda just seetõttu, et magneesium uriinis ei ole filtreeritava magneesiumi suure hulga ning muutuva reabsorptsiooni ja sekretsiooni tõttu vastavuses ei tarbitud magneesiumi koguse, ega ka magneesiumi seisundiga organismis. Lisaks sõltub magneesiumi kogus uriinis ka ekstartsellulaarse vedeliku mahust ja kaltsiumi konsentratsioonist plasmas.

Seega ei pruugi ei uriini ega ka vereseerumi magneesiumitase alati peegeldada tegelikku magneesiumi hulka kehas ning magneesiumi defitsiidi diagnoosimisel peaks lähtuma võimalikest riskiteguritest.

Magneesiumi defitsiit, selle võimalikud riskitegurid ehk põhjused ja peamised tunnused

Hinnanguliselt ei saa toiduga piisaval hulgal magneesiumi kätte ligikaudu 60% täiskasvanutest. Arvatavasti põhjustavad sellist defitsiiti toitumistavad, tervislikud eripärad, ravimid ja ka tänapäevased põllumajandustehnikad. Nimelt, väidatavalt võib mineraalainete sisaldus köögiviljades olla viimase 100 aasta jooksul vähenenud lausa 80-90% võrra. 

Magneesiumipuuduse võimalikud põhjused ja riskitegurid

• Toitumistavad, nagu näiteks suur limonaadi, alkoholi, kohvi ja töödeldud toiduainete tarbimine.
• Vaimne ja füüsiline stress.
• Magneesiumi imendumist mõjutavate ravimite kasutamine (nt diureetikumid, antatsiidid, suukaudsed kontratseptiivid).
• Teatud tervislikud seisundid.

Magneesiumi defitsiidist võivad märku anda:

• lihasspasmid ja krambid, samuti jalakrambid ja silmalau tõmblused,
• unehäired,
• kõhukinnisus,
• pinge,
• väsimus ja nõrkus,
• torkimistunne või surinad ehk sipelgad kätes ja jalgades,
• liigne erutuvus, närvilisus ja kalduvus ärevusele.

Magneesiumi imendumine ning magneesiumi tablettide ja kapslite efektiivsus – üks paremini imenduvaid magneesiumi vorme ongi just magneesiumglütsinaat

Vastavalt erinevatele võrdlustele peetakse parima imenduvusega ja omastatavusega magneesiumi vormideks magneesiumtsitraati ja magneesiumglütsinaati ehk laktaati.  

Uuringute kohaselt sobib magneesium-glütsinaat (nimetatud ka kui magneesiumdiglütsinaat, magneesium-bisglütsinaat-kelaat ja magneesium-bisglütsinaat), kui üks paremini imenduvaid vorme väga hästi just neile, kellel on soolehäired (nt kõhulahtisus, või kes on läbinud soolevähendus operatsiooni), kuna magneesiumglütsinaat imendub hästi ka erinevatest soole osadest.

Kuigi magneesium-glütsinaati sisaldavad magneesiumi kapslid ja tabletid imenduvad hästi ka iseseisvalt, aitavad mõned sobivad vitamiinid seda veelgi paremini teha. Magneesiumi omastatavust soodustavad B-grupi vitamiinid, eriti B6 vitamiin. Mineraalidest soodustavad imendumist kaltsium, kaalium, naatrium jne. Seetõttu on magneesiumi tablette alati hea võtta koos toiduga, et ka kõik teised vajalikud ained oleksid kättesaadavad. Vitamiin B6 aitab määrata, kui palju magneesium rakkudesse imendub. 

Ecoshi magneesium-glütsinaadi toidulisandile on magneesiumi paremaks imendumiseks lisatud bioaktiivne vitamiin B6 (püridoksaal-5′-fosfaat).

Miks on hea just bioaktiivne magneesium? 

Bioaktiivsed vormid on muudetud keha ainevahetuse jaoks sobivaks, et kurnatud keha ei peaks kulutama energiat passiivse vormi muundamiseks aktiivseks. Seega on keha jaoks kergemini omastatavad just sellised magneesiumi tabletid või kapslid, mis ühendab endas ka bioaktiivset B6 vitamiini. 

Miks magneesiumi kapslid on paremad kui magneesiumi tabletid?

Magneesiumi kapslid on magneesiumi tablettidest paremad seetõttu, et need on tavaliselt vähem töödeldud kui magneesiumi tabletid. Nimelt, selleks, et saada endale omane kuju ja ka enamvähem talutav maitse, vajavad magneesiumi tabletid mitmesugust suuremat mehaanilist sekkumist.

Tablette kuivatatakse, pressitatakse, lisatakse erinevaid maitseained ning lisaks mängib tablettide säilitamisel suuremat rolli ka niiskus. Seetõttu vajab magneesiumi tablett ka rohkem lisaaineid. Magneesiumi kapslid, aga nii palju töötlemist ega lisaaineid ei vaja ning neid on oluliselt lihtsam neelata. Ecoshi magneesium-glütsinaat kapsleid võib avada ja selle sisu poolitada ning need sobivad tarbimiseks ka lastele alates koolieast.

Kui palju magneesiumi vajab sinu keha päevas? 

National Institutes of Health (NIH) andmetel on magneesiumi soovituslik päevane tarbimine:

• Sünnist kuni 6 kuu vanuseni: 30 mg* 
• 7–12 kuud: 75 mg* 
• 1-3 aastased: 80 mg/päevas
• 4-8 aastased: 130 mg/päevas
• 9-13 aastased: 240 mg/päevas
• Teismelised 14 – 18 aastased tütarlapsed: 360 mg/päevas
• Teismelised 14 – 18 aastased poisid: 410 mg/päevas
• Täisealised 19 – 30 aastased naised: 310 mg/päevas
• Täisealised 19 – 30 aastased mehed: 400 mg/päevas
• Täisealised 31 – 50 aastased naised: 320 mg/päevas
• Täisealised 31 – 50 aastased mehed: 420 mg/päevas
• Naised vanuses 51+ aastat: 320 mg
• Mehed vanuses 51+ aastat: 420 mg
• Rasedad vanuses 14 – 18 aastat: 400 mg/päevas
• Rasedad vanuses 19 – 30 aastat: 350 mg/päevas
• Rasedad vanuses 31 – 50 aastat: 360 mg/päevas
• Imetavad emad vanuses 14 – 18 aastat: 360 mg/päevas
• Imetavad emad vanuses 19 – 30 aastat: 310 mg/päevas
• Imetavad emad vanuses 31 – 50 aastat: 320 mg/päevas

*Piisav tarbimine.