Ensüümid on iga elusa taime, looma ja inimese igas rakus leiduvad valgulised ühendid. Nad osalevad organismi kõikides keemilistes reaktsioonides ja protsessides, neid üha vallandades ja lõpetades. Tänu ensüümidele toimub igavene eluringkäik – kasvab rohi, punguvad lehed ja õied, kasvavad viljad, kolletavad, langevad maha, lagunevad ja saavad taas maamullaks.
Inimese organismis toimub kõik samuti. Ensüümid lagundavad söödud toidu peeneks kehaomasteks aineteks, mida kasutatakse rakkude toitmiseks, funktsioneerimiseks ja millest ehitatakse taas üles uued rakud. Või teisiti öeldes, selleks, et keha saaks muuta kana või kala valguks ja valgu amiinohapeteks ning nendest omakorda ehitada näiteks luu-, lihas- või vererakke on vaja ensüüme.
Meie keha toodab kahesuguseid ensüüme – seedeensüüme ja metaboolseid ensüüme. Toorest toidust saab lisaks ka toiduensüüme. Kui seedeensüüme jääb vajaka, võib neid manustada ka toidulisandina.
Seedeensüüme toodavad toidu seedimiseks inimese seedeorganid nagu süljenäärmed, mao limaskesta näärmed, kõhunääre ja 
peensooleharjasäärised. Selleks, et keha saaks toidust kätte kõik vajalikud vitamiinid, mineraalained, valgud, rasvad ja süsivesikud, on hädavajalik seedeensüümide abi.
Peamised seedeensüümid on amülaas, mis aitab seedida süsivesikuid nagu teravilja ja tärklise rikkaid köögivilju suhkruteks, millest toodetakse rakumitokondrites energiat. Lipaas koos sapiga aitab lagundada rasvu ja õlisid. Loomseid rasvu kasutab organism samuti energia tootmiseks, kuid kvaliteetseid õlisid kasutab uute rakkude tootmiseks. Kui organism rasvu ei seedi, jäävad imendumata ka rasvlahustuvad vitamiinid, milleks on A, D, E, K, ja Q vitamiinid. Proteaas ning pepsiin lagundavad valke aminohapeteks ja peptiidideks, mida samuti kasutab organism rakkude toimimiseks ja ülesehitamiseks, äärmisel vajadusel nt näljahäda korral ka energia tootmiseks. Seedeensüümide puuduse esimesteks sümptomideks on seedehäired – liigsed gaasid, maoärritus ja puhitustunne pärast söömist.
Metaboolseid ensüüme kasutavad kõik rakud oma funktsioonide täitmiseks. Metaboolsed ensüümid teevad võimalikuks meie kehas toimuvad biokeemilised reaktsioonid. Nad funktsioneerivad rakkudes, kudedes ja vereringes, olles väga spetsiifilise toimega – iga ensüüm on vajalik mingi kindla reaktsiooni läbiviimiseks. Metaboolsed ensüümid osalevad näiteks keha puhastusprotsessides ja rakus toimuvas energiatootmises. Iga organ, kude ja rakk meie kehas sünteesib vajalikud ensüümid ise.
Toiduensüüme leidub igas toores toidus nagu taimedes – viljas, puuviljas, juurviljas, kalas, kanas, veises jne, mis aitavad seda toiduainet ennast
lagundada ja seedida. Heaks näiteks on õun, mis puu küljest kukkumisel hakkab pruuninema ja ennast ise lagundama. Seda teevadki ensüümid. Toiduensüümide puhul on oluline teada, et juba 48 C kuumuse juures need hävinevad. See tähendab omakorda seda, et organism peab kasutama selle toidu lagundamiseks isiklikke varusid, milleks on seedeensüümid ja nende vähesuse või puuduse korral suisa metaboolseid ensüüme. Arvatakse, et igal inimesel on sündides nii öelda kaasa antud terveks eluajaks ettenähtud ensüümidepagas, mida organism suudab toota. Kui kuritarvitada neid töödeldud ehk „surnud toidu“ seedimisele, saavad nad lihtsalt enne elu lõppu otsa. Seedeensüümide puuduse tõttu ei seedi toit lõpuni ära ning organism ei saa sealt toitaineid kätte. Keha on pidevas toitainete puuduses ning sunnib sööma rohkem kui vaja, mis aga tekitab rasvumist. Kuna keha toitu lõpuni ära ei seedi, ei muutu see keha jaoks energiaks, vaid koormaks, mis kulutab elujõudu ja energiat. Toitumisnõustajad soovitavad, et toidulaud võiks koosneda vähemalt 50%-60% toortoidust ja teinepool küpsetatud toidust.
Ensüüme hävitab lisaks toidu kuumutamisele ja töötlemisele ka ebaõige eluviis (suitsetamine, liigne alkoholi tarvitamine, ülesöömine, ebatervislik toitainete vaene toitumine, vähene liikumine ja vähene puhta joogivee tarbimine), stress, negatiivsed emotsioonid ja medikamentide tarvitamine. Ensüümide puudusel jääb organismis toit roiskuma ja mädanema. Selle tagajärjel tekivad soolestikus põletikulised kolded ja muutub soolestiku mikrofloora õrn tasakaal. Kui organism oma tegevuseks ja toimimiseks toitaineid enam kätte ei saa, võib tekkida kõik võimalikke haigusi. Näiteks düsbakterioos võib olla kümnest haigusest üheksa tekke ja arengu põhjuseks. Düsbakterioos on haigus, kus kasulike ja kahjulike bakterite suhe on rikutud ning kaldunud kahjulike kasuks. Düsbakterioosi korral ei jää organism ilma mitte ainult kasulikest ainetest ja omadustest, vaid langeb ka patogeensete ja tõvestavate mikrofloora (mikroobide) rünnaku ja toime alla.
Pikaajaline düsbakterioos võib viia järgmiste probleemideni:
- seedehäireteni,
- toiduallergiateni,
- kehakaalu tõusuni,
- krooniline väsimuseni,
- rasvumiseni,
- mitmesuguste naha-, maksa-, neeru-, mao- ja soolestikuhaigusteni,
- piima- ja gluteenitalumatusele,
- emakaverejooksudele,
- emaka müoomide tekkele,
- munasarjade töö häiretele,
- kuse-suguteede põletikeni,
- neeru ja põiekivideni,
- herpes, tonsilliit, bronhiit, astma, aneemia, diabeet, artriit, osteoporoos, ateroskleroos, hüpertoonia,
- enneaegse vananemiseni,
- skleroosini,
- depressioonini,
- onkoloogiliste haigusteni.
Ensüüme tasub purgist juurde võtta:
- Seedimise toetamiseks ja ensüümipuuduse leevendamiseks
- Töödeldud ja kuumutatud toitude ja toitumise korral
- Toidutalumatuse puhul nt piima laktoosi ja nisu gluteeni talumatuse puhul
- Värske ja mitmekülgse toidu puudumise korral
- Soolehaiguste korral, kuna organism ei ole enam suuteline toitained lõhustama ja omastama
- Kroonilise väsimuse ja kurnatuse korral, kuna stress hävitab ensüüme
- Vananemisel, kui soolestik ei ole enam võimeline vajalikus koguses ensüüme tootma
Ensüüme tuleb tarbida iga toidu korra eel või ajal, et organism saaks ühtlasi kätte ka mineraalained, vitamiinid ja valgud. Väga kasulik oleks lisaks võtta probiootikume, et seedeprotsess ja toitainete imendumine soolestikus oleks igati toetatud.
